:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2012/02/07/946878t1ha4d9.jpg)
Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev esitab vastulause EKRE esimehe Mart Helme esitatud väitele, justkui oleks praeguse Eesti Vabariigi viimase veerandsajandi kultuurisaavutused esimese omariiklusperioodiga võrreldes tagasihoidlikud.
Tiit Aleksejev: «Tahavaatepeeglis paistavad suurkujud suurematena» (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei saa selle väitega nõustada. Eripära on ehk selles, et praegune kirjanduspilt on kirevam kui 1920ndatel või 1930ndatel ja inimeste lugemisharjumused on muutunud. Kogu suhe kirjasõnasse on täiesti teistsugune. Aga meil on kirjanikke, kelle tähendus ei ole väiksem kui Tammsaarel, Mälgul või Metsanurgal. Võtame näiteks Mats Traadi, Doris Kareva või Jaan Kaplinski. Kui vaadata viimast 25 aastat, siis on pilt veelgi mõjuvam. Lisaks meie tõlkekultuur, mille tase on täiesti unikaalne. Oma osa mängib perspektiiv ja vaatenurk, mida Mart Helme ajaloolasena kahtlemata valdab. Möödanik on alati selgepiirilisem ja tahavaatepeeglis paistavad suurkujud veelgi suurematena. 1930ndatel kurdeti muide, et kus on meie Koidulad ja Liivid.»