Kohalike olude tundmise tähtsust illustreeris Raid Läti Henriku kroonikast toodud näitega: 1220. aasta talvel Rävala maakonda tehtud sõjakäigul tapeti Sakala maakonnast võetud teejuht paljalt selle pärast, et polnud selge, kas eesoleva küla olid süüdanud vaenlaste eest põgenejad või ristijate väesalgad.
Taanlaste ja eestlaste vahelise lepingu tõenäosust tõestab veel üks kaudne fakt: 1220. aastal tõusid harjukad taanlaste vastu üles, sest vahepeal olid nad juba aru saanud, mida see ristimine endaga kaasa toob. Tallinna piiravatele harjukatele tulid appi ka saarlased. Aga mingil hetkel ilmus Tallinna lahte neli võimsat koget ja saarlased panid oma laevadega minema, sest nad ei olnud võimelised kogedega võitlema – koge parras on palju kõrgem kui saarlaste laeval.
Seetõttu ülestõus ebaõnnestus ning taanlased said eestlaste maavanemad kätte. Nad kõik poodi üles kui lepingurikkujad, kuna arvatava lepinguga sai lubatud, et vanemad võtavad ristiusu vastu ja aitavad taanlasi, aga nüüd hakkasid äkki mässama, st murdsid antud sõna. Selliste lepingute tekste ei ole säilinud, sest suurem osa neist olid suulised. Mehe sõna maksis. Ülestõusuga taganesid eestlased oma sõnast ja nii oli täiesti asjakohane karistus nad üles puua.
Ristiusk kui niisugune polnud eestlastele 13. sajandi alguses kindlasti mitte mingi ennekuulmatu uudisasi. Idas olid venelased juba kristlasteks saanud ja ka ojamaalased (Gotland), kellega saarlased tihedalt läbi käisid, olid juba terve sajandi ristiusku tunnistanud. Probleemiks võis eestlastele saada hoopis muu. Selle maanurga kristliku kiriku rüppe toomisele ja eestlaste hingede päästmisele konkureerisid põhja poolt taanlased ning lõuna poolt sakslaste mõõgavendade ordu. Mõlemad jutlustasid justkui üht ja jagamatut Jumalat, kuid rõhutasid, et just nende ristimisvee alla tuleb end painutada. Ristijaile oli oluline maa enesele allutada ja maksutulu kätte saada.
Paavsti otsusega pidi Taani kuningas saama enesele kogu Liivimaa. Riias resideerivad mõõgavendade ordu võimumehed olid selleks küll formaalse nõusoleku andnud, kuid nende praktiseeritav Realpolitik nägi siiski ette Liivi- ja Eestimaa ordule allutamist.
Aga mis oleks saanud siis, kui taanlased poleks oma tulekuga hiljaks jäänud ning oleksid, nagu paavst plaanis, Liivimaa oma võimu alla saanud? Raid peab võimalikuks, et siis oleks Eesti praeguseks ajaks sellise tsivilisatsiooni, arengu ja ellusuhtumisega riik nagu Põhjamaad. Põhjamaades pole kunagi olnud orjust: talumees oli küll vaene, aga vaba. Rootsis oli ta neljas seisus: aadel, kaupmehed, usumehed ja talupojad. Eestlased olid isiklikult vabad 1500. aastate alguseni, siis keelati talupoegadel relva kandmine ära, sest see õigus oli vaid vabadel meestel. Vabadusi kärbitigi järjest enam, kuni 18.–19. sajandi vahetusel olime kõige halvemas seisus. Siis hakkasid jõudsid Euroopast meieni jõudma Napoleoni-järgsed vabaduseideed.
Aga enne 1816. aastat olime pärisorjad. Seda ei saa tõestada, kuid Raid usub, et kui taanlased olnuksid oma ristimistegevuses edukamad, poleks me pidanud kannatama pärisorjust, talupojad olnuksid vabad mehed ning kuuluksimegi nüüd täie õigusega Põhjamaade hulka.
Tõnu Raid
Kartograaf, orienteeruja ja treener
Avaldanud kartograafiaalaseid raamatuid: «Harjumaa ristimine 1219–1220», «Tartu ajaloolistel linnaplaanidel» (2015), «Eesti ajaloolistel linnaplaanidel» (2013), «Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel 1634–1989» (2011), «Eesti teedevõrgu kujunemine» (2005), «Tabulae Livoniae: Liivimaa vanadel kaartidel» (2002).
Paul Johansen (1901–1965)
Taani päritolu Eesti ja Saksa ajaloolane
Töötas Tallinna linnarhiivis, pärast Teist maailmasõda Hamburgi ülikoolis. Avaldas 1933. aastal Taani hindamisraamatul põhineva «Die Estlandliste der «Liber Census Daniae»», mis andis põhjaliku ülevaate 13. sajandi Põhja-Eesti oludest. 1964. aastal esitas hüpoteesi Balthasar Russowi eesti päritolu kohta.