Halloo!... Dianne? ***///...kuuled sa mind?!

DianneReeve Foto: Jazzkaar

Ameerika džässidiiva Dianne Reeves, nüüdseks viie Grammy omanik, on olnud mu lemmik juba paarkümmend aastat.

Mul on olnud au olla kahel Euroopa džässifestivalil koos temaga esinejate nimekirjas: «JazzBaltical» Saksamaal ja veel ühel Austria festivalil. Vestlesime enne kontserte hotelli fuajees ning ta oli väga sõbralik ja arvas, et «we should hang out together sometimes»… Et peaksime koos teinekord välja minema… Mäletan, et see ettepanek oli tookord minu kui alustaja džässlaulja jaoks ülimalt meelitav.

Hiljem kohtusin temaga põgusalt Tallinnas. Olin tõepoolest fänn, kes läks pärast kontserti pisarsilmi oma lemmikut tänama. Seekord õnnestus mul teha Jazzkaare peaesineja Dianne Reevesiga intervjuu. Või õigupoolest nii hästi see ei õnnestunud, kui oleks soovinud. Nimelt eeldasin, et tal oleks aega ja tahtmist saata mulle vastused kirjalikult, ent mänedžer teatas, et Dianne eelistab vestelda telefoni teel. Pelgasin, kuidas see peaks tehniliselt toimima, ent lootsin parimat, kui tõmbasin oma telefoni salvestusprogrammi ja ühel kokkulepitud õhtul, kui teisel pool ookeani oli hommik, helistasin…

Dianne võttis vastu hommikuselt unise häälega ja kui rääkima hakkasime, sain aru, et kõne kvaliteet on nii kesine, et mul pole võimalik suurest osast sõnadest aru saada. Jäi üle vaid esitada küsimusi ning oodata, et telefon salvestab. Ehk suudan hiljem miskit ikkagi välja kuulata, mõtlesin samal ajal, kui Dianne jutustas. Tema hääl kostis summutatult ning tema lõdvestunud oleku kõrval olin mina, vastupidi, ärevuses.

Mu küsimused said õige ruttu otsa, sest lisaküsimusi ei saanud palju esitada, kuna intervjueeritava vähe arusaadavad vastused ei andnud mulle lisaküsimiseks ainest. Võisin aimata tema hääletoonist, mida ta vastas. Kuidas aga seda aimamisi arusaamist veel emakeelde tõlkida, mõtlesin ja kujutasin ette, kuidas Dianne ehk samal ajal siidhommikumantlisse mähitult pehmel diivanil lesides ja kohvitassi kõrvalt end mugavalt tunneb…

Vahest paarkümmend minutit tema lõõgastunud vastamist ning samas minu heitlusi tehnika pärast ning see oli läbi. Tänasin teda, tema tänas mind. Nüüd oli käes tõe hetk: kuulasin, kas saan salvestisest miskit paremini aru. Mitte oluliselt. Peale selle otsustas diktofon salvestamise poole intervjuu pealt lõpetada: 6 minutit ja 42 sekundit lünklikult mõistetavat intervjuud oli see, mis mul oli.

Vaagisin, mis variandid mul oleks: a) tunnistada, et ei õnnestunud, ja jätta asi katki, b) kirjutada siiski intervjuu kokku, kasutades materjali siit-sealt tema intervjuudest (see mõte ei meeldinud mulle üldse), c) kirjutada vastused pooleldi omast peast (see poleks aus, aga ajakirjanduses esineb selliseid lahendusi), d) kirjutada just nii, nagu asjad on. See tundus kõige õigem.

Julgustasin end mõttega, et vahel on keerulisused millegi uue, värske võimalus. Ning igal juhul oleks tegu elulise ehk mitteideaalse variandiga, mis lõppkokkuvõttes võiks kujuneda hoopis ootamatult toredaks.

Niisiis. Püüan anda endast parima mitte just parimate tingimustega. Mõned küsimused on puudu, mõned vastused on lühikesed, mõned teemad jäävad olemata. Siin on osa vestlusest Dianne Reevesiga, mis mällu jäi, mis diktofon salvestas ja kõrv välja kuulis.

-Sul on olnud võimalus elada oma unistuse järgi: nelikümmend aastat laval, mitukümmend albumit, rahvusvaheline karjäär… Kas see on õnne küsimus või on selle taga palju tööd? Kuidas saada nii edukaks? Kas oskasid unistada nõnda ilusast elust?

Ma olen õnnistatud ning teen midagi, mida ma tõeliselt armastan. Loomulikult oli mul unistusi, aga samas ei osanud ma millestki sellisest unistada. Kes oskaks unistada asjadest täpselt nii ette, nagu need juhtuvad? Olin lihtsalt mina ise ning lubasin asjadel loomulikult juhtuda. Olen senini igas hetkes elule avatud, usun, et elul on veel suurepäraseid üllatusi varuks.

-Sa reisid palju, kuidas hoiad end ja oma häält vormis, kas praktiseerid mingeid tehnikaid, mediteerid või teed joogat, et jaksata?

Püüan reguleerida oma kontserte nii, et saan ka puhata, kui seda vajan. Olen väga keskendunud oma häälele: kui olen tuuril, siis räägin vähem, ei anna intervjuusid…Kindlasti laulan hääle enne esinemisi korralikult lahti.

Jah, ma mediteerin hommikuti ja see aitab palju, niisamuti armastan jalutamas käia. Aga esinemine on mu töö, mida olen aastakümneid teinud, ja saan sellega kenasti hakkama, sest tegelikult naudin ju seda, mida teen.

-Sa alustasid popsouliga, oled laulnud džässistandardeid, toonud neisse brasiilia muusika hõngu. Su viimane album «Beautiful Life» on väga souli- ja R&B-maiguline. Tundub, et sul pole muusikas piiranguid. Mis tahes sind inspireerib, sellele järgned?

Kasvasin üles keskkonnas, kus muusikal polnud piiranguid. Olen pärit musikaalsest perest, kus kuulati väga mitmesugust muusikat.

Kogu mu muusikal on siiski tugev džässi vundament, ükskõik, millisest stiilist ma ka parasjagu poleks inspireeritud.

-Kas jagaksid meiega mõnda hetke oma noorusajast, mis sind vaimustas, luues uusi tundmusi muusika või musitseerimise suhtes? Mõni esinemine või muusikaline kogemus?

Olin 11-aastane, kui esinesin esimest korda publiku ees, see oli üks talendi-show. Laulsin seal üht gospellugu, mille pealkiri oli «Joy», ja mulle meeldis väga see tunne, mida esinemine ning publiku reaktsioon minus tekitasid. See kogemus muutis tõesti mu elu! See oli imeline tunne, jaa…

-Valged lauljad soovivad tihti väljendada end ja kosta nagu mustad lauljad. Selge see, et mustades lauljates on jõudu, ürghinge, rääkimata võimsast häälest. Aga kas see soov on kooskõlas valgete kultuuriga, kas see on vajalik? Või peaks igaüks leidma üles oma unikaalsuse? Kuidas sina neid asju näed, kuuled?

Ma ei taandaks neid momente siiski mustvalgele. Maailm on avatud ning kõik võivad end väljendada just nõnda, nagu neid õnnelikuks teeb. Ka mina olen väga vaimustunud brasiilia muusikast ning nende laulmisviisist, aga isegi kui ma sealt laenan, usun, et minu interpretatsioon on ikkagi puhtalt minu. Loomulikult peaks leidma üles oma hääle ja väljendusviisi, aga me kõik oleme millestki, kellestki mõjutatud ja see on minu arvates tervitatav.

-Oled viie Grammy omanik. Mida Grammy artistile tähendab?

Otse loomulikult olen ma tänulik, see on suur au.

-Olen kuulnud, et sulle meeldib vabal ajal köögis toimetada. Kas oled kokana improviseerija või hoiad retseptidest kinni? On sul lemmikköök või retsept, mida soovitaksid?

Ei, mul pole ainsat lemmikut, nagu muusikaski – olen avatud. Söögitegemise ja selle nautimise juures on olulised momendid suhtlus ja kultuur. Kuna reisin maailmas palju, on olnud võimalik kogeda eri maitseid. Kokates lähtun hetkemeeleolust ja ajast, mis mul söögitegemiseks on. Improviseerin ka, muidugi!

-Mida võib publik sinult seekordsel kontserdil Eestis oodata, kes on su kaasmuusikud? Mida ise ootad publikult?

Eks me laseme muusikal lihtsalt voolata, mängime mitmesuguseid palu, nii mu viimaselt albumilt kui ka muusikat tunde järgi. Vabalt.

Minu ansamblisse kuuluvad fantastilised muusikud: pianist Peter Martin, kitarrist Romero Lumbambo, bassist Reginald Veal ning trummar Terreon Gully. Publikult ootan ikka avatust ja lahedust. Kõik selgub selles hetkes, on kordumatu ning ei saa plaanida, milline atmosfäär kujuneb. Üldjuhul teeb muusika oma töö ja meeleolu on alati positiivne.

Dianne Reeves esineb festivalil Jazzkaar Nordea kontserdimajas 27. aprillil kell 19.