:format(webp)/nginx/o/2017/04/11/6541173t1hb05c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/11/6541045t1hfccb.jpg)
«Aquarius» on film, mis räägib pealtnäha lihtsa loo: aastakümneid ühe jõuka perekonna käes olnud ruumikast merevaatega korterist tahavad kinnisvaraarendajad hoone viimases müümata korteris elava lese välja ajada.
Nad tahtsid oma Oscari-väärilist filmi ära keelata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Aquarius»
Brasiilia 2016
Režissöör Kleber Mendonca Filho, osades Sonia Braga, Maeve Jinkings, Irandhir Santos
Kinodes alates 7.04, kestus kaks tundi ja 26 minutit
Aquariuse nime kandva ajaloolise hõnguga kortermaja asemele on plaanis rajada uus võimas luksushotell. Ei tasu kergeusklik olla: linateos ei räägi sugugi ühe üksi jäänud naise võitlusest rahaahnuse vastu, vaid tegemist on filmiga, mis võtab suures osas kokku Brasiilia ühiskonna üha suureneva lõhestumise ja keerulise poliitilise olukorra. Olukorra, mis on mitme nimeka politoloogi sõnul hullem kui see, mis Ameerikas Trumpi taktikepi all toimub.
Film on ajendatud režissööri ja võttegrupi protestist Brasiilia esimese naispresidendi Dilma Rousseffi tagandamise ja nüüd võimul oleva presidendi Michel Temeri otsuse vastu kaotada ära Brasiilia kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumi sulgemisele järgnesid rahutuste lained üle kogu riigi ning presidendil ei jäänud muud üle kui 11 päeva hiljem kultuuriministeerium taas avada.
Tagurlikkuse võit esimese naispresidendi üle ei jäänud aga tagajärgedeta ning kohalike parlamendiliikmete üldine meelsus läks üha radikaalsemaks. Demokraatia on Brasiilias viimase aasta jooksul saanud kannatada ning rahva pahameel on levinud kõikjale – ka arvukad kultuuritegelased on võtnud oma hingeasjaks protestida karile sõitvate poliitiliste suundade vastu. Stsenarist ja lavastaja Kleber Mendonca Filho vastulause sõnum on võimas, isegi nii võimas, et esmalt Brasiilia kandidaadiks võõrkeelse filmi Oscarile esitatud linateose soovisid pärast esilinastust kohalikud riigivõimud hoopis ära keelata.
Meie kasutame neid ära, nemad varastavad meie tagant
Brasiiliaga seostuvad kolm asja: jalgpall, bossanoova ja teadmine, et 99 protsenti jõukust on kogunenud ühe protsendi inimeste kätte. Eks ka selle viimase tõttu on «Aquariuse» keskmes just vaidlus varade üle. Kihistumine on ühiskonnas suur, vaestest äärelinnadest on ammu kasvanud hiiglaslikud slummid metropolide keskmesse. Nii bossanoova kui ka ühiskonna lõhestumise juured pärinevad 1950.–1960. aastate algusest. 1964. aastal toimus Brasiilias suur riigipööre, kus püüti lõhkuda presidentaalse riigivormi süsteemi ning samaks ajaks olid Antonio Carlos Jobim ja João Gilberto brasiilia muusika uue laine bossanoova üle maailma kuulsaks mänginud. Muusika ja Brasiilia populaarseim spordiala jalgpall on aga alati olnud rahvast ühendav jõud ning tundub, et käesoleva filmi autor arvab, et miks ei võiks seda rolli täita ka filmikunst.
«Aquariuse» sisu on metafooridest niivõrd laetud, et selle analüüsimisel on sotsio-poliitiline tähendusväli tunduvalt tugevamalt esiplaanil kui filmi enda vorm, süžee ja näitlejate meisterlikkus. Teos on üle kahe tunni pikk ning jookseb küllalt aeglases tempos. Tõele au andes peab selle lõpuni vaatamiseks olema päris motiveeritud ning valmis lugema ridade vahelt. Kuid film ei jäta vaatajat kuivale ning tänutäheks linateose meditatiivse rütmiga kaasa voolamise eest tuuakse ekraanile näitlejanna Sonia Braga kehastuses üks võimsaimaid brasiilia naiskaraktereid, kes viimase kümnendi jooksul Lõuna-Ameerika suurima riigi kinoteoseid on ilmestanud.
Sonia Braga on teinud 65-aastaselt oma elu tähtrolli. Ta on korraga kõike, mida üks inspireeriv karakter olema peaks: iseseisev, sensuaalne, arukas, õrn ja ääretult sütitav. Braga kehastatavas pensionile läinud muusikakriitikus Claras esindab puhas jõudu, mille abil seisab alatute kinnisvaraarendajate vastu, elab elu täiel rinnal, naudib tantsu ja muusika sünergiat. Kolme täiskasvanud lapse ema on saanud elus tunda tõelist armastust.
Filmis oli mitu kõlavat dialoogikatket, mille üle veel hiljem järele mõelda, neist üks aga võttis elu Brasiilias eriti hästi kokku. Peategelase Clara peres oli pikki aastaid teenija, kes oli erakordselt meeldiv inimene, tegi tõeliselt hästi süüa ning meeldis kõigile – kuni tuli välja, et ta on kolme põlvkonna naistelt järjepidevalt varastanud ehteid ja muud kraami. Clara sõnul ei olnud selle üle aga midagi imestada: «Meie ju kasutame neid ära ja nemad varastavad meie tagant. Nii see elu käib.»
Mis teeb kodust kodu?
Filmi lavastaja on teist korda järjest valinud võttepaigaks oma kodulinna, kaunite randade järgi tuntud Recife. «Aquarius» keskendubki kahele paigale: Recife liivasele mereäärele ning Clara muusika, kunsti ja iluga täidetud korterile. Tubasele interjöörile keskenduvad filmid on minu meelest sageli isegi võimsamad kui väliatmosfääris üles võetud linateosed: inimese kodu kujutamine on üks intiimsemaid viise, kuidas režissöör saab inimese elu kujutada. Clara kodu on päikeseküllane ja pakub pelgupaika avara silmaringiga inimesele: siit leiab brasiilia rahvuskunsti, perereliikviaid, muljet avaldava vinüülikollektsiooni, mille teoseid hajameelselt sirvida, raamatuid ja viiteid lääne kultuurile nagu elutoa seinal rippuv Stanley Kubricku filmi «Barry Lyndon» plakat.
Hea on vaadata niivõrd küpset filmi, mille lavastaja teab täpselt, mida ta tahab öelda, ja on võtnud iga detaili paika seadmiseks rahulikult aega. Kõrvapai pakub filmi meelisklev heliriba, millelt leiab nii brasiilia muusika kullavaramusse kuuluvaid esitajaid, nagu Roberto Carlos, Taiguara ja Maria Bethania, ning vähem tuntud psühhedeelset rokki viljeleva Ave Sangria kui ka kaks võrratut lugu Queenilt: «Another One Bites the Dust» ja «Fat Bottomed Girls».
Hollywoodi filmide puhul on juba ette teada, et kõik lõppeb õnnelikult, brasiilia filmidelt ei saa sama oodata. «Aquariuse» lõpp pakub erinevalt Hollywoodi alati õnnelikest lõppudest hoopis teistsugust rahuldust ja film tervikuna pakub mõtteainet pikaks ajaks.