«Talvik, Eesti Televisioonist»: Kersna paneb nõrkused enda kasuks tööle

Vahur Kersna ja Mati Talvik telesaates "Talvik, Eesti televisioonist" (2017) Foto: ERR

Vahur Kersna pole sedasorti telemees, kes jätaks Mati Talviku lihtsalt niisama, pelgalt efekti pärast endale ekraanil sõnatult otsa vaatama. Lausa mitmeks pikaks sekundiks. Pausil peab olema tähendus. See peab kandma.

Kandiski.

Seni sujuvalt kulgenud Kersna portreesaade «Talvik, Eesti Televisioonist», kus peategelase elukäigus polnud ette tulnud vaat et ainsatki saatuslikku jõnksu – kui selleks mitte pidada Talviku kolmeaastast armeeteenistust kuuekümnendate keskel nõukogude raadioluure üksuses, mida asjaosaline meenutas tagantjärele pigem läbi huumori (kõrvaporno teemat ju märkasite?) –, võttis teises pooles ühtäkki tõsisema tooni.

Mart Siimann, ETV peatoimetaja kaheksakümnendail, nentis, näol ilme, mis reetis, et tal pole seda meeldiv välja öelda, kuid peab ütlema: «Mati ei ole tugev isiksus, kes on üle inimlikest nõrkustest.» Enne Siimanni karme sõnu, pärast Talviku mitmesekundilist kandvat pausi eelmise teemaploki lõpetuseks – selge signaal, et olge nüüd, vaatajad, valmis dramaatiliseks pöördeks –, jooksid üle ekraani vanad dokumendid, kus oli suurte mustade tähtedega kirjutatud kurjakuulutav «käskkiri». Kohe Siimanni sõnade otsa tuli kulunud värvidega arhiivilint, kus Talviku nägu oli punane, lapiline ja väsinud.

Nonde kaadriteni rohkem kui tunni vältel paraadportreelikult edenenud saade, mille Kersna oli teinud Talviku 75. aasta juubeli puhul, ei olnud enam mingi paraadportree. Aga see ei ole kriitika saate autori pihta. Täiesti vastupidi.

Pole kahtlust, et ka Kersna sai Tartu Ülikoolis ajakirjandustudengina professor Juhan Peeglilt seda õpetust, mida kõik teisedki tema põlvkonnakaaslased, ja mis kõlas nii: otsige inimeses üles tema nõrkus ning kõik muu, mis temas head, paigutage selle kõrvale. Seda lihtsal põhjusel: nii saab portree inimlik ja usutav.

Mitte et see pilt, mille Kersna oli nii Talviku, tema lähedaste ja kolleegide kui arhiivifotode ja -kaadrite vahendusel seni juubilarist maalinud, olnuks puine ja ebaveenev. Taas – pigem vastupidi. Kas või see, kuidas Talvikust sai kooliajal ühtäkki lootustandev, koguni legendaarse treeneri Fred Kudu huvi pälvinud kaugushüppaja, või see, kuidas ta jagas tudengipõlves Edasi tulevase legendaarse lehemehe Stepan Karjaga oma uhkeid flanellsärke, lisas saatele meeleolukaid värve. Ent nood, tunnistagem, olid pigem argised vahepalad, mis tõid küll Talviku auväärselt telepjedestaalilt rahva sekka, kuid ei kandnud, arvestades saate pealkirjas kuulutatud telefookust, erilist tähendust.

Alles siis, kui Kersna jõudis saate kronoloogilise ülesehitusega kaheksakümnendatesse, läks saade tegelikult käima ja elama. Tänu sellele, et ta ei libisenud üle juhtumeist, mis avasid keerutamata Talviku nood küljed, mida enamik enda puhul ilmselt unustada või peita tahaks.

Talviku rahvalikult sileda omapoisi pale muutus sedasi üksnes kompleksemaks ja huvitavamaks. Ja elulisemaks.

Nüüdisajal pahatihti nii ei tehta, nagu Kersna Talvikuga tegi. Sest ei lasta teha. Peaaegu kõik, kel ühiskonnas vähegi positsiooni, hoolitsevad selle eest – või hoolitsevad selle eest nende üliagarad esindajad –, et rahvas nende revääril ainsatki plekki ei näeks. Kõik peab olema positiivne, edust kantud, tagasilöökideta, särav. Lubage siinkohal üks emotsionalne purse: see on nii kuradi igav ja võlts! Ja muide, kui kedagi jahmatas siin sõna «kuradi», siis Talviku suust kõlas seda sõna saates kokku kaugelt üle kümne korra – mis tegi teda vaid veelgi inimlikumaks.

Küllap on Talvik ka nii suur ja tema tegevus sedavõrd avalik, et tema puhul poleks saanud ta isiklikke kaheksakümnendaid salata. Pärast kuulsa Valdo Pandi surma 1976. aastal, nagu saade otsesõnu näitas, kerkis Talvik peagi ETV esireporteriks ning sattus sedasi paratamatult propagandamängudesse. Nood saatelõigud punajuttu ajavast Talvikust olid oma nõretavas soveetlikus idiootsuses pehmelt öeldes võõristavad, otse öeldes lausa õõvastavad. Nagu ka kaadrid Talviku tehtud punastest tõsielufilmidest, mida ta väntas enda sõnul seetõttu, et need tõid suure lisa toidulauale.

Kersna hoidis kogu saate vältel nähtamatut profiili. Ta ei ilmunud kordagi kaadrisse ega lausunud ainsatki sõna. Lasi rääkida teistel ja arhiivimaterjalidel. Siiski tahtnuks, oi, kuidas tahtnuks, et ta suunanuks Talvikut rohkem avama, mida ta toona, kaheksakümnendail, tundis ja mõtles, kui pidi rääkima näiteks Eesti Vabariigi loomisest sõnadega «töölised taganesid ja kodanlased tulid võimule». Nii oleks Talviku portree saanud veelgi mitmetahulisem ja sügavam.

Käskkirja ja eetrikeelu, nagu Kersna keerutamata näitas, sai Talvik joomise ja tööluusi pärast. Ja seda teemat ei markeerinud Kersna pelgalt ühe-kahe lausega. Sel teemal peatus ta pikalt. Sest sel, erinevalt flanellsärkidest, oli peategelase elus suurem tähendus. Tema poeg Artur Talvik, filmimees ja riigikogulane, tunnistas, et isa kadus pere elust tihti ootamatult ära. Ja lisas, et seda viina, mida isa omal ajal kerest läbi lasi, oli ikka liitrite kaupa.

Panna inimesi rääkima asjust, mida keegi oma eluloos esile tuua ei tahaks – sellega ei saa paljud ajakirjanikud hakkama. Kersna on saanud. Sai juba kaks aastat tagasi saates «Jaak Joala tähtkuju», kus suutis intervjueeritavad panna kaamera ees rääkima intiimseid asju, mida enamik usaldaks pajatada vaid kitsas ringis. Nüüd suutis ta Talviku teemal teha sama. Mis moodi küll, sõltub suuresti ühest võttest: tuleb võita usutletavate usaldus, et nad tunneks end sinu vastas istudes turvaliselt. Seda, olgu lisatud, on lihtne öelda, aga keeruline saavutada.

Tehes saadet kauasest kolleegist ja kasutades selleks ka teisi oma kolleege, on usaldus ilmselt iseenesest suur, ent samas luurab teine oht: kerge on kaotada valmiva saate üle kontrolli. Selles mõttes, et proovid kas või alateadlikult kolleegi ilustada, tema nurki maha lihvida, talle meele järele olla, et portree saaks ümar, rõõsa ja kaunikene. Aga Kersna Talviku-saadet vaadates ei tekkinud vähemasti ekraani ees kordagi kahtlust, et ta oleks lasknud autorina endale pähe istuda. Saate kulgu ja sisu dikteeris selgelt selle autor, mitte portreteeritav. Muu hulgas sai kajastatud ka Talviku tegevus 1988. aasta meeleavaldusel Tallinnas Tammsaare pargis, mis tekitas tema kohta veel hiljemgi valusaid küsimusi. Ehkki ausalt öeldes kulunuks tolle lõigu juurde ära seletus, mis vahetut konteksti selgemini avanuks.

Lisaks ausale ja avameelsele peategelase käsitlusele tuleb kiita saate suurepärast pildi- ja filmivalikut. Kui juttu oli Talviku õpingutest Tartu Ülikoolis, oli katteplaaniks filmilint ülikoolist kuuekümnendatel. Kui juttu oli, et Johannes Pirita oli lapsenäoga, ilmus ekraanile foto Piritast – rõhutatult lapsenäoga. Sõna ja pildi ideaalne kooskõla kogu saate vältel polnud üksnes nauditav jälgida, vaid sedasi muutus saade Talvikust ühtlasi viimase kolmveerandsajandi Eesti portreeks.

Eelmise nädala algul ütles Kersna oma Talviku-saadet kommenteerides, et see sai selline, millest tema paremini praegu ei suuda. Tundub liiga tagasihoidlik hinnang. Söandan väita, et see sai saade, millest keegi teine Eestis praegu paremini ei suuda.

• «Talvik, Eesti Televisioonist» 2017
• Autor Vahur Kersna, režissöör Andres Lepasar, produtsent Ruth Heinmaa.
• Eetris ETVs 11. aprillil kell 21.40