Eesti kultuuri täheatlas: Põrgu – Maa – Taevas – elufilosoofiline tõlgendus

Rein Veidemann esitles Pärnu Keskraamatukogus uusi teoseid.

FOTO: Madis Sinivee

«Need paradoksid, millega Jürka püüab vestluspartnerile vastu mängida ja millega Tammsaare asub suure antinoomia kallale, pärinevad huvitaval kombel eksistentsiaalsest vallast. Need näitavad, et selles oma viimases suurteoses esindab Tammsaare elufilosoofia otsustavas punktis eksistentsialismi seisukohti. Seegi tõestab, et Tammsaare püsis Euroopa avangardi ridades oma elu lõpuni. Eksistentsialismi hiilgeaeg oli tulekul.»

Tellijale
Jutt on muidugi Tammsaare kui kirjaniku luigelaulust, romaanist «Põrgupõhja uus Vanapagan» (1939), seegi ühelt poolt  talupojaromaan, nagu «Tõe ja õiguse» esimene ja viies osa, teisalt aga võimas allegooria maapealse õnne võimalikkuse, tööga lunastatuse läbi õndsaks saamise luhtumisele ning metatasandil, Hea ja Kurja antinoomiale. Tsitaadi autoriks on saksa keele- ja kirjandusteadlane, Baltikumi kirjandustest monograafia kirjutanud ning ka Tammsaare teoseid saksa keelde tõlkinud Friedrich Scholz (1928–2016). Tammsaare paradokside väljendusvormide seesugune käsitlemine – artikkel ilmus saksa keeles 1980. aastal – oli Tammsaare loomingu puhul esmakordne.
Sinnamaani valitses enamasti «Põrgupõhja» sotsiaalkriitiline tõlgendus. Eestis endas avanes võimalus näha Tammsaares elufilosoofi teatri suursündmuseks saanud Jaan Toominga «Põrgupõhja» lavastuses 1976. aastal. Paradoksiga, aga järgnevaid kataklüsme prohvetlikultki aimavalt lõpeb «Põrgupõhja» epiloog: Vanapagan on jälle Peetruse juures ja uurib, kas otsus tema õndsaks saamise üle on juba tehtud. Peetrus saab teda lohutada üksnes lootusega, et «ehk saad ometi õndsaks, nii et võid põrgut edasi pidada».
Tagasi üles