Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tõnu Kaljuste: kammerkoori tervis on praegu väga hea

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Helilooja Alfred Schnittke ja dirigent Tõnu Kaljuste salajasel salvestusel 1976. aasta veebruaris Estonia kontserdisaalis. | FOTO: Tõnu Tormis

Eesti Filharmoonia Kammerkoor tähistab 35. hooaega sarjaga «Peadirigendid», kus koori ees seisavad asutaja Tõnu Kaljuste, dirigendid Paul Hillier ja Daniel Reuss ning praegune kunstiline juht Kaspars Putniņš. Iga dirigent on koostanud kava, mis iseloomustab koori ning selle hinnatud kõla.

Kolmanda kontserdi kava on Eesti muusikaloos märgilise tähendusega. Ettekandele tulev Alfred Schnittke «Reekviem» on teos, mis suure saladuskatte all 1976. veebruaris Tallinnas salvestati, ning see andis omakorda Tõnu Kaljustele eneseusku hakata tööle professionaalse koori loomise nimel.

«Salvestamiseks panin kokku projektikoori pealinna võimekamatest lauljatest. «Reekviem» oli siis lauljate võimete piiril olev teos. Pärast lindistust tundsin, et ainus võimalus areneda, on teha seda koos kutseliste muusikutega, ja selleks tuleb luua uus professionaalne koor. See äratundmine kujunes tõesti selle teosega tegelemisel,» meenutab hinnatud dirigent eesti esikoori loomise lugu.

Ühtlasi andis sama teos Arvo Pärdile ajendi luua «Miserere».

«Arvo Pärt käis meie toonast salvestamist kuulamas ja on öelnud, et see mõjutas teda.»

«Reekviemi» salvestamiseks pealinna parimatest lauljatest kokku pandud projektikoor, dirigeerib Tõnu Kaljuste. | FOTO: Tõnu Tormis

Schnittke, nagu ka Pärdi muusika, oli 1970ndate lõpu Nõukogude Liidus keelatud. Mossoveti teatri tellitud Schilleri «Don Carlose» lavastuse muusikaks loodud «Reekviem» õnnestus tänu juhusele siiski salvestada. Schnittke palus abi healt sõbalt Eri Klasilt, kes käsikirja althõlma Tallinnasse tõi ning noorele Kaljustele vastava ettepaneku tegi – kõik pidi toimuma loomulikult salaja ja kärata.

«Mina läksin kikivarvul Eesti Raadiosse helirežissöör Hannes Valdma juurde, sain ta nõusse ning broneerisime kaks ööd kestvaks lindistuseks Estonia kontserdisaali. Sellest on olemas ka Tõnu Tormise fotoseeria. Teost toona publikule ette kanda kahjuks ei õnnestunud, sest selleks ma luba võimudelt ei saanud. Aga salvestuse lint on Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis täiesti olemas ning tänaseks ka digiteeritud.»

Koori loomise lugu

Siinkohal meenutab Kaljuste oma isa Heino Kaljuste kriitilisi sõnu, mis ta tavaliselt lastekooris tööd tehes kasutas: «see on taidlus, see pole professionaalne». «Kui oled lapsest peale kuulnud söögi alla ja peale niisugust hinnangut, on loomulik, et mingil hetkel hakkad vaagima, et mis asi koorimuusikas see professionaalsus on. Teekond selleni jõudmisel oli mitmekihiline.»

Kaljustel oli võimalik katsejänesena osa saada JO-LE-MI relatiivse noodilugemise metoodika ellurakendamise protsessist ja see õpetas olulist: kui tahad ühiskonnas luua midagi, millel uus käsitlus, süsteem, metoodika, siis hakatakse sulle vastu töötama, sest uuega kaasnevad küsimused.

«Kui küsiti, miks on uut koori tarvis, kui meil on olemas raadio segakoor ja meeskoor, siis oli minu vastus – meil puudub kutseliste kammerlauljate koor. Kui küsiti, mis eristab kutselist koorilauljat kutselisest kammerlauljast, siis selgitasin, et raha eest võib laulda vaid see, kes on võimeline solistina esitama viini klassikute suurvormide soolosid ehk olema samas staatuses muusik nagu orkestrant orkestris.»

Toonase kultuuriministri asetäitja Raoul Viiese tingimuseks koori loomisel oli nõukogude muusika kindel koht repertuaaris. «Loomulikult ma nõustusin,» muigab Kaljuste. «Hiljem selgus, et pidasime nõukogude muusikaks erinevaid nähtusi. Mina Tormist, Sumerat, Sinki, Pärti, st eesti muusikat, tema Tulikovi, Hrennikovi, Holminovi ja teisi vennasvabariikide heliloojaid.»

Schnittke «Reekviem» andis Arvo Pärdile ajendi luua «Miserere». | FOTO: Tõnu Tormis

Vastutöötamist tuli ette ka muusikaringkondadest. «Kõikide tolleaegsete kutseliste kooride peadirigendid alates ooperikoorist kuni RAMi juhtideni kirjutasid märgukirja hoiatamaks ministrit, et meil ei jätku kutselisi lauljaid eksisteerivatessegi kooridesse, miks siis luua veel uut juurde. Selle kirja peale andsin püha lubaduse, et ei näppa olemasolevate kutseliste kooride lauljaid. Alustasime suures osas Ellerheina kammerkoori lauljatega.»

Ellerhein oli aga ikkagi lastekoori nimi, mis sai selgeks taidluse viimasel aastal Valgevenes. «Esinesime Ellerheina kammerkoori nime all. Saal oli lapsi täis, kõik ootasid lastekoori, aga lavale tulid tädid ja onud. Esialgne nimi oli ENSV Riikliku Filharmoonia kammerkoor, hiljem sai selleks Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Mõnele tundus ENSV eemaldamine liiga natsionalistlik, aga tänu jumalale eksisteeris sel ajal ka Eesti Energia. Pretsedent oli olemas ja tänu sellele saime ka meie nime lühemaks ilma suure kärata,» rõõmustab dirigent.

Koorilauljate salaunistus

Kaljuste koor oli paljudele koorilauljatele kauge ja kättesaamatu salajane unistus. Igakevadised «kuulamised», kus dirigendile tuli ette laulda Bachi esimese moteti fuuga, tegid julgemate unelmatele lõpu, esimesed kümme aastat see kellelgi piisavalt hästi välja ei tulnud. «Risto Joost oli esimene, kes selle korralikult ära laulis ja sai ka aldi häälerühma sisse. Joost oli ka see, kes hakkas ise hiljem koolitama kutselise hoiakuga lauljaid,» räägib Kaljuste koori kõrgest tasemest.

Omavahel oli see kooris selgeks räägitud, et kui tekkis tunne, et väljastpoolt on tulemas selliseid, kellel on kvaliteet ja tase, mis õigustavad laulmise eest raha saamist, siis ei saanud enam arvesse võtta olemasolevat toredat inimest, vaid tuli ta uue vastu välja vahetada.

«Jah, minu hinge peal on hästi palju äraütlemisi,» tunnistab Kaljuste. «Aga meie väikeses kultuuripinnases ei saa edasi minna, kui lagi on madal. Kui üks orelivile viliseb, siis ei saa seda liiga kaua remontida, vaid tuleb uuega asendada. Kooris, eriti aga kammerkooris, on sama lugu.»

Eesti Filharmoonia Kammerkoor. | FOTO: Kaupo Kikkas

Koorist, täpsemalt selle eest lahkus 2001. aastal ka selle looja ja juht Kaljuste ise. See otsus ei tulnud kergelt. «Teatasin lahkumisest aasta ette, ja seda mitte ainult Tallinnas, vaid ka Stockholmis ja Amsterdamis – soovisin alustada vabakutselise elu. Huvitav oli inimesi jälgida. Tagantjärele olen mõelnud, et see oli julge ja õige tegutsemine, sest sellest on võitnud kõik,» lahkab Kaljuste kunagist otsust.

Koostöö ei ole katkenud

Oma järeltulijaid Kaljuste iseloomustama ei kipu, selleks pole vajadust. Ideaalseid dirigente ei ole olemas, sest mitte kellelgi ei ole kõiki kvaliteete. «Distantsilt vaadates on uued dirigendid tõstnud lauljate aktiivsust. Enne oli see «Kaljuste koor» – mina käskisin, poosin ja lasin. Iga probleemi puhul vaadati ju esimesena minule otsa, elasin iga inimese saatusele kaasa ja hoolitsesin kõige eest. Töö iseendaga peaks olema aga põhiline ja seda oli pärast kolmekümmet aastat (10 Ellerheina kammerkooris ja 20 EFKs) rohkelt vaja nii minule kui koorile.»

Distants ei tähenda siinkohal kammerkooriga koostöö katkemist – igal aastal viivad erinevad muusikalised projektid ta kammerkoori dirigeerima, koori tervis on Kaljuste hinnangul praegu väga hea.

Tõnu Kaljuste proovis. | FOTO: Liis Treimann

«Kammerkoor on saavutanud kena stabiilsuse, mis tähendab seda, et nõrku häälerühmi ei ole ja puuduvad komponendid, mis häirivad. Kammerkoor on esitanud eesti muusikat alates vanast runolaulust kuni tänapäeva noorte heliloojate loominguni. See kõik on loonud koori näo. Väga paljud inimesed maailmas tunnevad läbi selle koori nii Veljo Tormise kui Arvo Pärdi loomingut. Kindel pinnas on loodud ja see on ühe koori puhul tohutult oluline,» ütleb ta.

«Töö peab olema tehtud täie vastutustundega ja seda on teinud kõik EFK dirigendid ja lauljad igaüks omal moel. On rõõm tõdeda, kuidas eneseteadvus ja töö iseendaga on taset tõstnud. Meie eraldi veedetud periood on olnud ju rikkalik ja kogemusterohke. Iga taaskohtumine teeb rõõmu.»

**

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

1981 asutas koori Tõnu Kaljuste
1981–2001 kunstiline juht ja peadirigent Tõnu Kaljuste
2001–2007 kunstiline juht ja peadirigent Paul Hillier
2008–2013 kunstiline juht ja peadirigent Daniel Reuss
2014– on koori kunstiline juht ja peadirigent Kaspars Putniņš
Repertuaar ulatub gregooriuse laulust ja barokkmuusikast kuni 21. sajandi teosteni

Eriline koht on eesti heliloojate (Arvo Pärt, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Galina Grigorjeva, Toivo Tulev, Tõnu Kõrvits, Helena Tulve) loomingul ja selle tutvustamisel maailmas

Hooaja jooksul annab koor 60–70 kontserti nii kodu- kui ka välismaal

Koori töös on olulisel kohal salvestused (plaadifirmadele ECM, Virgin Classics, Carus, Harmonia Mundi, Ondine), mis on esitatud 14 korral Grammy-auhinna kandidaadiks

Koor on kahe Grammy laureaat – 2007 «Arvo Pärt. Da Pacem» eest dirigent Paul Hillieriga (Harmonia Mundi) ja 2014. aastal «Arvo Pärt. Adam’s Lament» eest Tõnu Kaljustega (ECM).

Plaadid on võitnud ka mitmeid teisi auhindu.

**

«Peadirigendid. Tõnu Kaljuste. Reekviem ja Miserere»

13.04 kell 19 Tartu Pauluse kirik
14.04 kell 17 Tallinna Jaani kirik
15.04 kell 19 Pärnu kontserdimaja

Alfred Schnittke «Reekviem»
Arvo Pärt «Miserere»
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Tõnu Kaljuste

Tagasi üles