Kes on Eesti suurim külapoeet?

Surju küla Pärnumaal. Foto: Kristhel Vaht

«Eestimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka.» Nii väidab 1971. aastal loodud ning praeguseks otsapidi rahvalaulu staatusesse tõusnud «Tuhanded külad», mille sõnade autoriks on Mihkel Zilmer, Jüri Kask ja Toivo Tasa. Kuid kas Eestimaa küla – kui meie rahva ja kultuuri müütiline lapsepõlve- ja õnnemaa – veel üldse elab? Kas seal keegi veel üldse elab? Ning kuidas seal varemalt on elatud?

Need Eesti linnainimesed, kes ammutavad informatsiooni luulekunsti kaudu, seda eriti teada ei saa. Sest vastupidiselt kohalikule proosale pole see osa eesti keeles kirjutatud luulest, mis raamatukaante vahele jõuab, külaelu kunagi väga aktiivselt kajastanud. Kui luuletajad kirjeldavad värsivormis indiviidi suhet iseenese, teiste inimeste, ühiskonna, looduse ja kõiksusega, ei jää küla just eriti sageli kaadrisse. Sealt tuleb teateid napilt, justkui mõnelt kaugelt planeedilt.

Küla näib linnast vaadates asuvat kuskil tsivilisatsiooni hämaral äärealal, üha enam mütoloogiliseks muutuvas keskkonnas, kuhu «enesest lugupidavad» inimesed (poeedid sealhulgas ja iseäranis) vabatahtlikult ning sageli ei satu. Seda olukorda illustreerib iroonilise kujundlikkusega üks Andres Vanapa haiku: «Kesk küla seisab jaanalind. / Kes mind siia saatis, / küsib linnuhing».

Eesti kirjanduse kõige jõulisemaks poeetiliseks tekstiks külaelu teemadel on käesoleva teksti autori jaoks Jaan Oksa ekspressionistlik jutustus «Küla» (u 1910) – olgugi et vormilt proosa, on see nii sisult kui ka väljendusplaanilt puhas poeesia. Kuid kes on meie kirjanduse ajaloo suurimad külapoeedid, väärilised vasted vene rahva suurele laulikule Sergei Jesseninile? Viimatinimetatu deklareeris teatavasti ühes 1920. aastal kirjutatud luuletuses: «Olen viimane külapoeet ma, / lihtne laulude laudadest sild» (Artur Alliksaare tõlge).

Käesolevat ülevaadet tehes pole püütud koondada mitte autoreid, kes on külast pärit või elasid/elavad külas, vaid kes on luuletanud külaelust, kelle sõnadega maalitud pildile mahub rohkem kui vaid luulemina ning teda maakohas ümbritsev loodus. Järgnev väike luuletsitaatide popurrii ei pretendeeri ei autorite ega tekstide osas täielikule ülevaatlikkusele või ammugi mitte ammendavusele – jäägu see temaatilisele antoloogiale, kui midagi sellist millalgi trükipressi alla läheb.

«pigistes hõiskeid harmoonikast, / isake, lauldes kord jätan su talu».

Küla on eesti kirjanduses olnud ikka koht, kust tahetakse ära ning kust välja pääsenud ihkavad vähemalt sõnades sinna iga hinna eest tagasi. Hea ja üldtuntud näide mõlemast tendentsist on Lydia Koidula kahetsusest kantud õhkamine kogus «Vainulilled» (1865): «küll üle aia tahtsin [...] vaadata // [...] ei poolt nii armas olnud seal / kui külatänavas!»

Jaan Kaplinski kirjutab maakohta naasmisest kogus «Raske on kergeks saada» (1982): «Eluaeg olla ära / eluaeg tulla tagasi / koju õemurule / mis on nii pehme / ja märg / paljaste taldade all / vana palkseina juurde / mis hoidis sind püsti / kaugel võõras linnas / üksinduses / ära olles / tulles tagasi.»

Tagasitulekust külas asuvasse lapsepõlvekoju räägib ka üks Ly Seppeli luuletus: «Sinna seinapalkide vahele, / sinna midagi maha jäi. / Nende nõgiste parte alla / tulla tagasi paljapäi. // [...] Juua kuuri all haput kalja, / minna lakka siis. / Kerratõmbunult värsketes heintes / istuda nii. // Ning tunda end kerge ja vabana, / jätta enesesund. / Uskuda haldjaid ja paganaid / enne und.»

Kaplinskile ja Seppelile sekundeerib Nikolai Baturini 1968. aastal avaldatud murdekeelne tekst «Puu ja juure»: «Ole linna ma kännu kik läbi / ja linna läbi kännu om minust. / Ku latse käest kullatu käbi / linnalõbu om lipsanu piust. // Mu silmä om nättu nüid selgess, / olku skeptik ma või ignorant, / kik, mis jäänu om puhtass ja helgess / siin ilman, om mulle kodukant.»

Aleksander Suuman maalib ühes pikemas eepilises luuletuses pildi poeedi tagasipöördumisest kodukanti, mis lõpeb külapeoga: «Kui õnne pole leidnud laias ilmas / ei ausa ega alatuma moega, / siis sünnipaik sind ikka vastu võtab, / nii nagu võetaks ärakadund poega // [...] Kuis selgusele jõuda isamajas? / Ta pole tehtud kivist ega puust, / vaid päevadest. Need olid ammu-ammu. / Ja sõnadest, mis praegu lausun suust.»

«Kolkakülast» pärineva poisikese esimest reisi ning iseäranis selle eelmaitset on kogus «Näojooned» (1958) värssidesse valanud Felix Kotta: «Kujutleda mingisugust linna / meie vennaga ei suutnud siis: / seitsekümmend versta oli sinna, / raudteejaama nelikümmend viis. / [...] See ei olnud teeots ükskõik kuhu, / ettevalmistus käis terve kuu. / Uued pastlad tehti selleks puhuks, / pesti särk ja puhastati kuub.»

Täiskasvanuks saanu kodukülast minekusundi kirjeldab Ilmi Kolla 1948. aastal kirjutatud luuletus «Ellu!». Autor küsib endalt: «Kas ma kahjatsen, et kodunt lähen / ja ka võimalik, et jäädavalt? / Kas on ikka kurb veel maha jätta / väikest talu, liivast mängumaad?» Ning vastab siis: «Olid rõõmsad, lillelised päevad, / aga milleks kahjatseda neid! / Ees on maailm avaram ja rikkam, / uus ja võimas elu ootab meid!»

Viivi Luik on kirjutanud 1962. aastal: «Mis oleks, kui sõidaksin / praegu siit ära, / läbi suviste vihmade, / päikese sära? / Ära! // Kraavikallastelt korjaksin / vaikust ja marju, / sooja pilguga paitaksin / pilvede harju. // [...] Kõigi linnade rutust / ja tehaste kärast / looksin heleda laulu... / kuid kunagi pärast.»

Bravuurikalt – ehkki üksnes unistades ja ähvardades, nagu osutab viimasel värsireal leiduv sõna «kord» – lööb kodutalu värava tagantkätt kinni Heiti Talviku 1930. aastal kirjutatud luuletuse «Uljalt» minategelane: «Otsekui sõdurid, kurbusest ängides, / hullavad rongis, mis frondile sõidab, / nõnda mu mehemeel, eluga mängides, / tuhandeid kahtlusi eneses võidab. // Otsekui madrus, kes lahkudes noorikust, / puskaris lõõskava lämmatab valu, – / nõnda ma, pigistes hõiskeid harmoonikast, / isake, lauldes kord jätan su talu.»

«Sülgad ja lähed, / varjud on pikad. / Lakas ootavalt / naeravad plikad»

18. sajandi eesti külamehe eluhoiakut on 1790. aastal kirjeldanud värssides Friedrich Gustav Arvelius: «Kui mul on maja ja põllumaad käes, / küll ma siis olen üks õige mees! / Priski naist kosin, teen usinast tööd: rahu sees elan siis päevad ja ööd.»

Friedrich Nikolai Russow leiab 1854. aastal külasse külaskäiku tehes, et: «Ei ole enam külarahvast, / talupoega, vabadikku: / kõik saand saksikuks, kadakasaksaks, / rentnikuks ja pulgajunkruks, / [...] saterkuubedes, pikkapüksides, / vene saabastes säärest saadik, / pastlatallaga taskud lapitud, / kirbud kaasas kirjutajaks, / täid teenriks selja taga.»

Juhan Liiv kirjutas 1904. aastal, kui armetuna paistavad raudteel sõitjale vaguniaknast kohalikud külad, nii nende sotsiaalne kui ka vaimne olustik: «Eile nägin ma Eestimaad! / Nägin hurtsikuid, saunasid, / [...] Lagunud talumajasid! / Oh kui rammetuid rajasid! / [...] Põõsastikud ja võsad kõik / suikumise ja näotuse paik, / vaimuilm nii hämaras, vaik.» Ühes dateerimata tekstis lisab ta kodumaa maakohtade kohta järgmist: «Ilus ta ei ole: / lage heinamaa, / heinaküünid, kuhjad, / harva puudega. // Ilus ta ei ole: / kõrval karjamaa / kehvalt üle kaetud / harva metsaga. // Ilus ta ei ole: / mäeküljeke, / mõni vabatmaja, / mõni saunake.»

Samas on Liiv kirjutanud 1896. aastal otsekui eeltsiteeritutele vastukaaluks idüllilise värsivormis vaate päeva koidikule külas: «Ju kõlab läbi hommiku / üks pasun eemal: tu, tu, tu! / Jõe ääres aurab lokkav hein, / siit tagapool mets, mäesein, / kust läheb linnatee / ja kaob puude vahele – / just nagu tänav silmale. / Sääl tuleb naaber koormaga / ja süütab piibu põlema. / Käis veskil.»

Maalilise lapsepõlvepildikese kodukülast pakub ka Minni Nurme 1957. aastal kirjutatud luuletus «Isamaja»: «Küla võserjad vainud ja väljamäeteed / tulvil sirtsude saagivat pilli, / külaniidud, kus ruskasid roostesed veed, / lasid tuule käes lehvida lilli.»

Kalju Lepiku kogus «Nägu koduaknas» (1946) leidub luuletus «Ehalkäik», mis tutvustab lugejale suguküpseks saanud külapoisi suveõhtusi valikuid: «Põldudel niidetud / ristiku hõngu. / Udu soole veab / takuseid lõngu. // [...] Peremees küünis / magades sonib. / Redel laka all / kutsuvalt – roni. // Vaatad ja pastlaid / rahutult näpid. / Taevas vilguvad / tähtede täpid. // Sülgad ja lähed, / varjud on pikad. / Lakas ootavalt / naeravad plikad.»

Lepiku tekstiga samal teemal ja sama tundetooni kandev luuletus leidub Hando Runneli 30 aastat hiljem ilmunud kogus «Mõru ning mööduja» (1976): «Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu, / kus parimad piigad, kus pudeli-õlu, / kus suveöid kaunistas kiikede kägin, / kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin / [...] kust maantee viis mööda, kus redel viis lakka, / kus armastus algas, kus haledus hakkas.»

«Ma ärkan ja murdun valust: / Mind pole, mind polegi sääl!»

Eesti külade jaoks lõppes idülliline õnne- ja õitsenguaeg, kui Teine maailmasõda tõi lahingud ja võõrväed peaaegu iga talu õue peale. Neid meeleolusid kirjeldab Bernhard Kangro 1944. aastal kirjutatud luuletuses «Põgenikud»: «Tuigub varje ümber puude. / Öö on, öö on kätte jõudmas. / Äsja nähti taeval sõudmas / punast pilve põhja poole». Kodust põgenedes tekib talurahval probleem, mille parimaks lahenduseks tundub olevat oma maha jäetava talu mahapõletamine: «Täis veel salved, aidad, lakad. / Kuhu panna? Kuhu peita? / Üle kalda jõkke heita? / [...] Puhu taela! Tuli läitu! / Vaenlane, kes eal ei täitu, / leidku eest vaid kustund söed!»

1945. aastal Rootsis paguluses olles kirjutas Kangro luuletuse «Mälestused», mille esimeses osas pakub ta lugejale idüllilist pildikest suvepäevast külas, kus «alles tolmas nõlvakul rukis, / nüüd juba pekstakse reht. / Jookseb varsake valgeis sukis, / ladvas kollaseks tõmbus leht». See tekst lõpeb ootamatu ja ebameeldiva tõdemusega: «Koerad hauguvad. Tundmatust talust / kutsub neidise igatsev hääl... / Ma ärkan ja murdun valust: / Mind pole, mind polegi sääl!»

Seoses ühiskondliku korra muutusega ei kadunud kuhugi vanad kombed ning inimeste elutähtsad vajadused, mille hulka võib liigitada ka noormehe soovi naine võtta. Juhan Smuul on kirja pannud ühe kosjapildi: «Lõpuks jõudsin sinnamaani: / külast laenuks võtsin saani, / kosja asutasin end.» Kuid kaup jääb katki, sest klassisuhted ja majanduslik erahuvi on visad kaduma ka kommunismi poole püüdlevas ühiskonnas: «Ei saand minust tütrevarast. / Olen ilma kaasavarast: / kosjakaup ju katki jäi. / Põlgas vist mu maja vaeseks, / paadi vanaks, põllud paeseks, / viinad viletsaks mu äi.» Smuul võtab selle kurva loo kokku värssidega: «Vaene rikkale ei passi. / Võtsin kaela õllelassi, / tulin tühjalt ära sealt.»

Hando Runneli kogus «Laulud eestiaegsetele meestele» (1988) leidub küla-teemaline luuletus, mis võtab lühidalt, ent tabavalt kokku Teise maailmasõja ajal ja järel seoses riigivõimu vahetumisega peapeale pööratud klassisuhted : «Ants oli aus saunamees, / temast sai kolhoosi esimees, / ta tegi kaks-kolm kulakut, / tema ausus üles ulatus, / ta edutati edasi, / ja edasi ja tagasi, / nüüd Ants on silmist kadunud, / ta saun on ära lagunud.»

Antsust veel halvemini läks ühel küla komsorgil, kelle verepulmaks kujunenud pulmapidu kirjeldab Paul Haavaoksa 1964. aastal avaldatud poeem: «Üle õue käib raagudes okste ripp. / Aiatagune – vihmadest tainjas. / Pruudi kätetöö – punane pulmalipp / lehvib-plagiseb, siidiselt lainjas. / [...] Jalgu konarail kopsides kiirustab Aeg... / Mida varuks on sul neile kahele? / Viha, salalik, varitsev vaen / vajub vasikakoplite vahele. / [...] Kamp koguneb küla all lepikusoppi, / kus kõrisse kallavad krõbedat. / Üle koltunud mätliku vasikakopli / kuu pillub hõbedat. / [...] Korraga / kliriseb klaas / ja vinguvad kuulid, / purskub veri ja käriseb loor... / [...] Pulmalipp langeb poolde vardasse. / Kahutab. Mets vajub mõtesse hardasse.»

«tuleb välja, et on õigem / nurmed kokku lükata»

Kersti Merilaasi 1948. aastal kirjutatud poeem «Uudismaa» maalib pildi, mille kohaselt Eesti külades talusid mitte ei liidetud kolhoosideks, vaid nad liitusid ise: «Kaugel, kallis kodukülas / praegu kuskil talutoas / istub mõttes naisi, mehi / piibusuitsu hallis joas. // Räägib see ja räägib teine / kesk- või kehvikperemees: / mehed-vennad, värsked tuuled / mühisevad läve ees. // Laia sahka, raudset ruuna / hakkab nõudma põllumaa, / hobu sellist kuid ei hoita / ühe kätepaariga. // Milleks meil siis lahus lappe / vaevastviisi nükata: / tuleb välja, et on õigem / nurmed kokku lükata.»

Harald Suislepp näitab oma 1976. aastal ilmunud luuletusega «Rannakülas», kuidas nägi välja päeva koidik mereäärses kolhoosikeskuses: «Hommik heidab taevasse peotäie kajakaid, / tõmbab siledaks mere siiditeki, / koputab aknale, / paneb korstna suitsema, / küürib kala ootaval kassil silmi, / kamandab unise traktoristi / mootorrattamürinal põllule, / ja, / unustanud juukseid palmiva tüdruku põsele naeratuse, / läheb, läikiv piimanõu käes, / karjakoplisse, / kus kastesed mättad on täis võilillekuma / ning lehmade sooja nohinat.»

Debora Vaarandi 1946. aastal kirjutatud poeem «Talgud Lööne soos» algab jesseninliku külapildiga Saaremaalt: «Veel lahtedel on udud piimjasvalged / ja hääletuna mustab männitukk. / Veel õrnalt roosatavad koidu palged, / kuid külas kires esimene kukk.» See päev jätkub kommunistlike kraavikaevamise talgutega soos ning päädib miitingu ja järgmise hommikuni kestva külapeoga: «Oi Saaremaa niitude kastesed süled, / öövaikuses lauludest helisev nurm, / hõbepilvedes helendav taevas su üle / ja kirgliku suudluse esmane hurm!»

Seda, kuidas külakolhoosis tööd jätkus ning see kõik sai erinevatest põlvkondadest inimeste ühise pingutuse toel ära tehtud, kirjeldab Paul Haavaoksa luuletus «Viljapeks» ning iseäranis selle finaal: «Pihus hang ja valla kaelus / vaatab tööd kolhoosivana: / siin on midagi, mis paelub, näole muheluse manab. // Hea, et avarad on aidad, salved suured! mõtleb papi. / Jänni jäävad, poisimaidad, / tuleb endal lüüa appi.»

Mats Traadi 1978. aastal kirjutatud luuletus «Šefid» vaatleb vana talu vaatepunktist linnast maale talgutele saabunud külaliste õhtust joomapidu: «Linn maale tulnud tööle tagasi / ning ühes võtnud oma pagasi. / Nüüd käratseb, et kõmisevad kojad. // Vait, iseendas, kohkvel kuulab talu, / täis emasüda vaibumatut valu, / et päriseks ei jää need kadunud pojad.»

«nukraks teeb, kui mõned aknad / kinni löödud laudadega»

Ühest külaga seotud nägemuslikust kogemusest on kirjutanud Jaan Kaplinski oma kogus «Tolmust ja värvidest» (1967): «Võrumaal, külevaheteel / enne küla jääb aeg seisma. Kanarbik / lebab suletud silmi. Kimalased / ripuvad härgheina õites. Ükski / kõrs ei liigu. Ükski pilv / ei muuda kuju. Lõokesed ja lõokeste laul / on paigal kõrgete nurmede kohal. Kuum liiv ainult / sõriseb vaikselt vankriroobastesse tagasi.»

Ene Mihkelsoni kogus «Elujoonis» (1989) leidub huvitav mälestus- ja fantaasiapilt: «Küla vaikib salalikult nagu toona / Luku taha kinni pandud uks Ei kosta / heligi Sa vaata teede süvenevat / tühjust Keegi kaevul pillab ämbri / See kõlab kaugele kui plahvatus / Välja mõeldud lehmad mäletsevad / koplis (praegu kindlasti ju lautades) / ja minu oma tuba vaatab aknast alla / kui lapsepõlve mälestus.»

Virve Osila jaoks on koduküla sobiv koht, kus unistustes ja unenägudes kohata kalleid inimesi: «Ma täna öösel nägin unes kodu / ja külavaheteed, mis rohtunud. / Ma nägin unes, justkui oleksime / sel teel me esmakordselt kohtunud. / Ma nägin unes, et nii kaua-kaua / sa oma pihus hoidsid minu kätt. / Siis ärkasin... ja nii ma nüüd ei teagi, / kas oli tere see või jumalagajätt...? »

Tõnu Õnnepalu elas 2008. aastal maal, kuid eelistas seal inimesi mitte üleliia kohata ega kuulda: «Naabrid on pannud raadio / kartulipõllu äärde ööseks / mängima. Eesti muusika. / Mingi selline jaam. Elmar. / Et metssead ei tuleks. Maal / ei ole naabrid kunagi / liiga kaugel.»

Ene Mihkelsoni kogus «Tuhased tiivad» (1982) leidub luuletus, milles küla portreteeritakse koduloomade perspektiivist: «Küla jäi päris tühjaks / kõik läksid surnuaia / pühale / läksid puhkepaika vaa- / tama tühi kirik külateede / vahel // Laisk koer koduvalvaja / haigutab lehm mäletseb / koplis Mis pühast neile / nüüd tööd on lihtsalt / vähem.»

Paul Haavaoks tunneb oma luuletuses «Küla» muret selle pärast, et küla inimesed pole mitte läinud korraks kirikusse, vaid igaveseks surnuaiale: «Oma kool ja oma klubi, / oma kalmistu ja kabel. / Ehkki teada – elu ise / ei kao kalmuhaudadega, / nukraks teeb, kui mõned aknad / kinni löödud laudadega.»

Tiit Merenäkk väljendab kogus «Rannarahvas» (1990) oma ahistustunnet seoses eluga mereäärses külas: «minna ei ole / mitte kusagile / ikka ükssama / suletud silmapiiriga / meri ja / rannaküla / millest enamast / võin lootagi / pärast päevast päeva / kestvat leivaraha / kerjamist mida / nimetatakse tööks / kommunismile / komberdavas riigis». Samas maalib ta värvika, ent kurva pildikese külapoe esisest: «vihmavedelad / viljad ja põllud / suurtes salvedes / kappavad kõhnad / rändrotid // külalollike / kaeb kinokuulutust / ja takseerib / poe ees võõraid naiskodanikke // õlle järele / tuleb tilkuvat / sitta vedanud / Kirovets kui / pisuhänd // vaat millist / võlu ja hoogu / on rannarahva / moonakaelul.»

Lauri Sommer on avaldanud oma kogus «A. L. ja N.» (2008) oluliselt helgemas toonis esitatud pildikese külast, kus poodi polegi, ent toitu saab kaks korda nädalas autolavkalt: «Kui pika ringi pealt / ykskord mäekyljele ilmub / on lavka see, mis kylä veel kokku toob. / Kõik uudised jõuavad peatusse / vanadel jalgrattakäuladel, karkudel või / viinastand tunkedes / ja vähe on sellist murret ja nii tervet nalja / kui nende suudel. / [...] Kui kirikusse ei pääse ja pole aega / siis on päästja, toitja ja andestaja / see mootoriga pyhakoda / kolmapäeviti peale yhtteist / laupäeviti peale kahtteist / (võib esineda kõikumisi).»

«Maainimestel pole maal enam midagi teha»

Wimbergi kogus «Kärppsed» (2006) leidub tsükkel «Jakob Chr. Wimberg (1828–1915)», mille fiktsionaalne autor kirjeldab väljapeetult arhailises stiilis aastaegade vaheldumist külas ning omaenese eakohast muret: «Üks kaunis koht me külas on – sel nimeks Lipamäe. / Need aastad, mis siin veedetud, / mul meelest eal ei läe. // Kord põualõõska maettud ta, / kord lumme tuisatud. / On vikateid, et kaigub nurm, siin muiste luisatud. // Siin vanamehe südames / üks mure valutas, / kui lehma koplist õhta eel / ta koju talutas. // See mure oli sama suur / kui oli Lipamäe – «kas lambasitta visata / ma jaksan hommepäe?»»

Küla, inimese ja töö suhet vaeb ka Olavi Ruitlane oma kogus «Eesti edulood» (2013): «traktor põllul ajab vagu / isa tööd seal palju teeb / kui saab lõpuks lapist jagu / tuleb mullast välja peet // kuigi peediga ei ole / teha mitte tuhkagi / rabab isa nii mis kole / rabab ja ei puhkagi // [...] ema laudas tühjaks lüpsab / Miisu Liisu Mustiku / loomad armastavad teda / head ja armsat usklikku // kuigi piimaga ei ole / teha mitte tuhkagi / lüpsab ema nii mis kole / lüpsab ja ei puhkagi.» Otsekui eelöeldu kinnituseks kirjutab Tõnu Õnnepalu ühes 2008. aastal kirjutatud luuletuses: «Maainimestel pole maal enam midagi teha.»

Sellega seoses on ka eesti luules vahetanud romantiseeritud kujutluse külast välja hoiak ja kujutamislaad, mida võiks nimetada sotsiaalpornoks. Jürgen Rooste kogus «Rõõm ühest koledast päevast» (2003) leidub luuletus «Eesti küla»: «normaalses külas elab kaksteist meest / kellest üksteist on padujoodikud / kellele kohalik saevabrik sageli / unustab palka maksta / sest sorry poisid läks vist meelest eks / järgmine kuu jälle vaatame / vat too üks too karsklane / veidrik vanapoiss kes kitarrega / heleda häelega ilusti / uno loobi lugusi laulab / vat tolle valivad naised / vallavanemaks.»

Vahur Afanasjevi kogus «Eesti vaarao» (2013) on avaldatud luuletus «Maa on söötis», mis pajatab järgmist: «kümnendat päeva pole keegi meist kaine / kuid rainer / enam ei joo / [...] maa on söötis / ja sead on kartulis / traktori viisid metallivargad / algasid hädad kui vabadus tuli.» Seda teemat on Afanasjev arendanud edasi kogus «Kuidas peab elama» (2014): «ja kui on õhtu siis vaikib küla / ega seal ennegi palju lauldud / laulumehed on ära surnud / lehmad on maha löödud.»

Sellega, et maainimesel pole maal enam midagi teha, näib kõige rohkem rahul olevat Andrus Kasemaa, kelle jaoks on küla koht, kus saab rahus murul lebada ja pilvi vaadelda ning mõtiskleda armastusest ja surmast. Kasemaa on tõeline külapoeet – ainus kompromissitult sobiv vastus käesoleva teksti pealkirjas naljaga pooleks esitatud küsimusele. Kasemaa on omale loonud pooleldi müütilise Poeedirahu, mis on raamatus «Lagunemine» (2009) esitatud informatsiooni põhjal «küla, kus pole eriti midagi peale leskede, rebaste ja mahajäetud majade, / [...] siin on kõige rohkem joodikuid / kõige rohkem vaesust / kõige rohkem joomist / kõige rohkem prügi!»

Kasemaa lisab Poeedirahu kohta, et «Tänaseks on küla ainus pood juba aasta aega kinni. [...] Ja kohalik kuulus rögabaar on ka juba aastaid kinni. / Kohalik saekaater, millel läks suure / majandustõusu ajal hästi, hääbub. / Jaanuaris saame teada kas pankrot või mitte. Räägiti küll et hakkavad tegema surnukirste Saksamaale / aga kes teab. / Juhul kui saekaater ei suuda enam palka maksta / siis igaüks saab endale surnukirstu. Või kaks.»

Esikkogus «Poeedirahu» (2008) kirjeldab Kasemaa oma kodu: «Kehv maja / kaevu ei ole / kõrvalhoone, ilus ärklituba / laut, viltune saun / tuul puhub seintest läbi / heinaküün, tuules laperdav uks, / mis on alati lahti / pikk hein on kaugel / Ukse all lainetab rohi – / minu armastus / Vaene maa on see / kauge kolkaküla – / minu ilus Eestimaa.»