Rohkemat kui lihvitud liigutuste hukatuslik rutiin

Stseen balletist «Giselle». Foto: Harri Rospu

Äsja Estonias üheksandat korda lavastatud «Giselle» on üks vanimaid elavas traditsioonis säilinud ballette. Seekordne variant, pärit aastast 1971 inglanna Mary Skeapingult (1902–1984), püüab tagasi minna balleti algse, 1841. aasta lavastuse juurde. Kuigi kord kehamälust kaduma läinud tantsu pole võimalik taastada, on Skeaping kasutanud võimalusi, mida ballettide rekonstrueerijad saavad sel puhul teha: otsinud välja kõige varasema säilinud partituuri, lähtunud unustatud tantsulõikude loomisel ajastu balletiõpikutest ja säilinud balletiosade puhul tolleaegsest esitusmaneerist.

Nii on loobutud viimaste aastakümnete liialdatult kõrgetest jalatõstetest, liikumisjadadesse on lisatud hulk väikseid jalgade liigutusi, tõstetest eemaldatud akrobaatilisus. Balletis kasutusel olnud pantomiimilised osad on lihvitud täpseks ja konkreetseks, nii et iga vaataja saaks aru, millest räägitakse, kuigi tänapäeval mõjub see teinekord liiga puust ette ja punaseks tehtult.

20. sajandi rõhuasetus on selles balletis olnud petetud armastusel ja selle andestusvõimel: lihtne talutüdruk Giselle, kellega kurameerib talupojaks maskeerunud aadlik Albrecht, saab teada oma armastatu seisusest (mis teeb abiellumise neiuga võimatuks) ning kihlusest seisusekohase naisega ning sureb südamevalust, kuid sellest hoolimata päästab ta öösel tema hauale kahetsema tulnud aadliku meest hukutada tahtvate kättemaksuhimuliste vilide käest.

Algne versioon seevastu keskendub Giselle’i hukutavale tantsuarmastusele, mis ei anna talle hauaski asu ja muudab ta viliks – tants ei ole selles loos lihtsalt meeldiv tegevus, vaid ohtlik ja erootiline toiming, millega liialdamine ei too kaasa mitte üksnes surma, vaid ka surmajärgse needuse, mis ei lase hauas puhata, vaid sunnib ikka ja jälle sealt tõusma ning mehi hukule ahvatlema. Vilid ei ole Skeapingu versioonis mitte valges kleidis kahvatud kujud, vaid sensuaalsed viirustused; nende tantsujoonis ja grupeeringud pole siin klassikaliselt sirged, vaid meeleliselt ümarad ja dünaamilised.

«Giselle» on jutustav ballett, mis ei nõua kõigilt osatäitjailt mitte üksnes head tantsuoskust, vaid ka näitlejameisterlikkust. Alena Shkatula kaunis, poeetiline tantsuvorm tuleb Giselle’i rollis eriti ilmekalt esile: iga liigutus, olgu puhttantsuline või pantomiimiline, lausa laulab. Shkatula toob esile Giselle’i lihtsuse, ujeduse ja usalduslikkuse elu vastu. Ja kui seda petetakse, siis on tema südamevalu sedavõrd suur, et mõjub peaaegu hullununa. Kuid Shkatula Giselle ei lähe kliiniliselt peast segi, vaid hingepiin on nii suur, et ei lase rahus olla, sundides meenutama hetki armsamaga, mis nüüdseks on saanud haavava värvingu. Shkatula Giselle’i ei surma mitte niivõrd tema nõrk süda, vaid see, et tema maailm variseb kokku ja ta ei suuda rusude keskel elada.

Luana Georgi Giselle’is on rohkem kelmikust: kui Shakuta Giselle on I vaatuses tõepoolest häbelik, siis Georgi Giselle’i puhul on tegemist pigem väikese koketeerimisega. Ja armastatu petlikkus viib tal tõesti hetkeks mõistuse peast: tema hullumisstseenis on meeleheitlikku kirge, mis kannab teda ka II vaatuses, kus ta toob ilmekalt välja Giselle’i needuse: vilina on ta sunnitud alluma valitsejanna tahtele ning peab Albrechti surnuks tantsitama, kuigi ta tahab meest päästa.

Meeldejääva Albrechti loob Sergei Upkin, kelle esituses on I vaatuses tüüpiline aadlik, kes on harjunud oma tujudele järele andma. Ta on märganud kena taluneidu ning kurameerib temaga nii, nagu teeks ta seda mõne oma teenijatüdrukuga: talle on see kerge ja meeldiv mäng, mis võtab ootamatult tõsise pöörde. Ja alles siis, kui ta on Giselle’i kaotanud, taipab ta, et ühe jaoks kerge seiklus võib teisele inimesele olla elu määravaim kogemus; et elu ei olegi alati lihtsalt mäng, vaid pealtnäha tühistel seikadel võib olla kellelegi ränk tagajärg. Kogemus Giselle’i haual ja pääsemine vilide käest on tema elu pöördepunkt ning võib arvata, et Albrechtist saab oma alamatesse lugupidavalt suhtuv valitseja.

Sergei Klimuki Albrecht on raskemini loetav, sest praegu on tantsija veel kinni liikumisteksti valdamises ning sisulised üksikasjad jäävad tantsutehniliste soorituste taha varju. Kuid Klimuk on näidanud end süvenemisvõimelise tantsijana, mistõttu võib uskuda, et tema rollikäsitlus küpseb ja selgineb järgmiste etenduste käigus. Anatoli Arhangelski toob hästi esile metsniku süngevõitu loomuse, mis teeb tema kiindumuse ja isiku Giselle’ile vastuvõtmatuks; Bruno Micchiardi Hilarion on Giselle’ile Albrechti kõrval ehk liialt tavaline.

Lavastus rõhub mängulisusele, mida pikib vastavalt olukorrale elegantne, rustikaalselt mahlane või meeleliselt lennukas tants, millega Estonia trupp tuleb enesestmõistetava kergusega toime. Uus «Giselle» julgustab uskuma, et balletis väljenduv armastus tantsu vastu on midagi enamat kui lihvitud liigutuste hukatuslik rutiin.

***

Adolphe Adami ballett

«Giselle»

Jules-Henri Vernoy de Saint-Georges’i, Théophile Gautier’ ja Jean Coralli libreto Heinrich Heine ainetel

Koreograaf-lavastaja: Mary Skeaping (Inglismaa)

Originaalkoreograafia Jean Coralli ja Jules Perrot Marius Petipa redaktsioonis

Lavale seadnud: Marilyn Vella-Gatt (Inglismaa)

Dirigendid: Vello Pähn, Lauri Sirp, Kaspar Mänd

Originaalkujundus: David Walker (Inglismaa)

Kujunduse teostaja: Alex Lowde (Inglismaa)

Esietendus Rahvusooperis Estonia 7. aprillil