Eesti kultuuri täheatlas: Eesti esimene kultuurigeenius

Paul Keres. Foto: Eric Koch/Anefo [CC BY-SA 3.0 nl], Wikimedia Commons

«Paul Keres – male Paganini. Keres on praegu male kõige imetlusväärsem fenomen. Poolteise aasta jooksul on ta loonud sellise hulga säravaid partiisid, mida paljud ei suuda produtseerida kogu elu jooksul. Kerese looming on lahterdamatu. Ta on üksik, ilma eelkäijateta, igal tema matkijal puudub võimalus seda karistamatult teha. Tulevikus kirjutatakse  maleajalukku kuldsete tähtedega – Paul Keres. / - - -/ Kerese partiides on momente, kus iga teine meister oleks karile jooksnud. / - - -/ Kui te need partiid põgusalt läbi mängite, jääb mulje hullumeelsest tantsust kuristiku serval. Kui te aga uurite külmaverelisemalt, siis tabate Kerese loogika, tema geniaalsuse. See kirglikkusega vallutav mees on male Paganini ja ta mängib ühel keelel oma kuratlikke meloodiaid.»

Nõnda kirjutab 2. aprillil 1937 Tšehhoslovakkia nädalaleht  Šachový  Týden. Kerese biograaf  Valter Heuer ütleb küll aastakümneid hiljem ajaleheteksti kommenteerides, et seda iseloomustab üsna vildak arusaam Kerese olemusest ja loomingust, aga prohvetlik oli artikkel ometi. Samal aastal saab Keresest rahvusvaheline suurmeister  ja 1938. aasta tähistab tema triumfi – AVRO turniiri võiduga saab Eesti esimaletajast maailmameistri kandidaat. Tiitli endani ei jõua ebaõiglase saatusega Keres kunagi. Aga vaata, kust otsast tahes: tema, malemaailma igavene teine, on ometi eesti kultuuri esimene geenius. Sest just males – mäng, millele eestikeelse nime leiutab Ado Grenzstein – saavad kokku sportlik võistlus ja intellektuaalne looming. Tänu Keresele puhkeb Eestis 1930. aastatel malebuum, mille lainetus kestab Kerese äkksurmani 1975 ja järellainetust oleme kogenud hiljemgi. Keres mängis Eesti suureks, nagu rääkis Eesti suureks Lennart Meri. Midagi sümboolset on ka Kerese lahkumises. Kaks aastat enne surma, 1973 ilmub temalt saksa keeles lõppmängu käsitlev «Praktische Endspiele», Kerese enda elu lõpeb Vancouverist turniirivõiduga naastes. Igavikuteele tuleb Kerest ära saatma sada tuhat eestlast. Ei varem ega hiljem ole eesti vaim end nii suursuguselt ilmutanud. Kereses kehastub eestlaste «meie» kogu täiuses, nagu kõlab see ka Heueri raamatu pealkirjas «Meie Keres».