Virumaa Teatajale antud intervjuus ütles Urmas Lennuk, et proovib Tammsaaret kaasaegsele inimesele arusaadavalt ümber jutustada ja «... võibolla ka teinekord natuke provotseerida, et vaatajal tekiks vajadus haarata raamatu järele kasvõi mõttega, et nii see küll ei olnud.» Provokatiivsust leidub ka uuslavastuses, ennekõike mehe-naise suhete ja soostereotüüpide iroonilisevõitu käsitluses. Nimelt läheb vaatajale kaotsi see, mis Krõõda tegelaskujus suurt, sügavat ja mõjusat on. Ugala Krõõt on leebe ja naiivne, lunib alandlikult mehelt armastust ja ei saa seda kunagi. Vargamäele saabudes arvab ullike, et raba kuivatatakse köögirätikutega, nii et tark ja tugev Andres peab naisele seletama hakkama, kuidas asjad tegelikult käivad.
Kraavid ja vesi ajavad aga vaesele naisele hirmu peale, nii et mees talle oma kaitset peab pakkuma. Just selles käsitluses läheb Tammsaarelt midagi olulist kaotsi. Tuletagem meelde, et Krõõt oli «Tões ja õiguses» ehk vaimult kõige iseseisvam ja tugevam naine. Kui õed-vennad soovitasid tal Andresele mehele minna, sest see on mees, kes suudab naise ära toita, ei mõistnud Krõõt neid, sest on tal ju eneselgi kaks tugevat kätt küljes, kas ta siis end ise oma tööga toidetud ei saa. Tugeva naiskangelase puudumist ei kompenseeri ka lõbus-lustlik Mari, kelle tantsisklev dünaamika Jussiga kultiveerib neidsamu soostereotüüpe teise nurga alt – kui ikka Jussil «muskuleid» ei ole, siis Marilt musi ei saa.
Ma ei olnud sugugi kindel, kas meeste-naiste suhete võimendatult irooniline ja seksistlik kujutamine lapspublikule on arusaadav ja õige lähenemine. Kirjutasin selle kohta juba igasuguseid kriitilisi mõtteid, kuidas naised muudkui lahke naeratuse saatel seelikuserva alt beebisid poetavad, kelle kohta mehed ütlevad, et «noh, pane ta siis sinna teiste juurde», kuni ühel hommikul avastasin arvutist oma märkmetele täienduse. 15-aastane tütar, kellega koos teatris käisime, oli öösel salaja oma kommentaari lisanud. Lasen siis sihtgrupil ise enese eest kõnelda:
«Vastukommentaariks sellele, et «raamatus nii ei olnud», tahaks Ere lisada, et kuigi näidendi kujutus meeste-naiste omavahelistest suhetest on selgelt ajast ja arust, soostereotüüpne ja seksistlik, oligi selles kogu lähenemise mõte. Näidendi sihtgrupp on lapsed-noored ja on silmas peetud seda, et enamus neist pole «Tõde ja Õigust» isegi käes hoidnud. Seega on tolle ajastu ideaalid pandud perspektiivi – need on meelega rõhutatud eesmärgiga neid naeruvääristada ja teha lastele arusaadavaks, et sellist tüüpi dünaamika ei tööta. Ere tahaks lisaks veel mainida, et Sa võiksid seda arvustust naaaatukene positiivsemaks teha. Ta saab aru, et «Tõde ja Õigus» on sinu lapsepõlv ja väga hingelähedane teema, aga ehk tuleks kaaluda võimalust et sellepärast, et näidend on erinev ja lihtsustatum sellest millega sa harjunud oled, ei pea ta kohe paha-paha olema. Ja ühtlasi tahab Ere öelda, et tal on väga kahju et ta luges su lõpetamata arvustust ja loodab, et sa ei pahanda.»
Ega ma ei pahandagi. Lähen kallistan teda natuke.
Autor: A. H. Tammsaare, Urmas Lennuk
Lastelavastus «Tõe ja õiguse» I osa ainetel
Osades Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Vilma Luik, Andres Tabun, Ringo Ramul
Esietendus 13. aprillil Ugala väikeses saalis
/nginx/o/2017/04/19/6566175t1haffe.jpg)
