Aja auk. Puhka rahus, Mika Vainio

Janar Ala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mika Vainio
Mika Vainio Foto: Kuvatõmmis

Eelmisel nädalal lahkus meie hulgast 53-aastasena Soome elektroonilise muusika põhimees ja üldse üks muusikamaailma põhimees Mika Vainio.

Vainio oli tuntud eelkõige kui soome müra, techno ja ambient’i duo Pan Sonic üks liikmeid. Samuti oli ta silmapaistev nii erinevate aliaste kui ka kodanikunime all sooloartistina ning lisaks sellele tegi edukalt kaasa peaaegu et lugematutes ühisprojektides peaaegu et lugematute eksperimentaal- ja müramuusika meistritega. Tema 2011. aastal ilmunud ja kitarririffide retsimisel põhinev ning kuuldavasti väga autobiograafilise pealkirjaga album «Life (It Eats You Up)» on mu viimaste aastate lemmikplaate. Elu, mis paneb su nahka – Mika Vainio olevat maadelnud depressiooni ja alkoholiprobleemiga.

2001. aastal esines Pan Sonic kontserdiga Tallinna Kunstihoones. Nende live nägi välja järgmine. Kaks tõsiste nägudega soome meest, nokkmütsid peas, seisid laval ühe laua taga, millel oli silmapaistev kuhi juhtmeid ja mingisugust metallikola. Nii mõnelgi võis ebamugav olla. Omal moel meenutas see mulle mu kodukülas tegutsenud elektriasjade entusiasti Sepa Andut, kel oli samuti kodust hästi palju äraviskamisele kuuluvat elektroonilist kola, mille tontlikus läheduses Andu siiski elada tahtis.

Juhtmete lõhkumisel tekkivate helidena võibki Pan Sonicu muusikat kõigepealt kirjeldada – särtsud, müra, nihkuvad faasid. See müra oli aga struktureeritud ja tihtipeale rütmistatud. Tantsitav, võib-olla ka funky. Kui Pan Sonicu lugu oma järkjärgulises kasvamises su kätte sai, siis oli ja on see ikka totaalselt võimas kogemus. Müra võtab üle ja uputab su millessegi, mis on suurem kui sina. Selle võib lisanduda halastamatult seljas elav techno-biit. Kindlasti on selles ekstaatilisust.  

Kindlasti on selles vanaaegses mõttes põhjamaisust, toorust ja karmust. Metalli. Elektrit. Surinaid. Undamisi. Kajasid. Vaikust. Tõsidust. Täpsust. Karismat. Vaieldamatust. Suurust. Minnalaskmist. Pan Sonicu muusika puhul on ikka armastatud kerkivate kujutluspiltidena mainida kusagil arktilises üksinduses humisevaid elektrijaamu, mahajäetud militaarrajatisi, radioaktiivset saastet ja muud rasketööstuslikku, hirmutavat ja autoriteetset. Nende viimane plaat «Atomin Paluu» on soundtrack Soome dokfilmile, mis näitab pärast Tsornobõli katastroofi esimese Soome tuumaelektrijaama rajamist.

Alustasid nad 90ndate alguses Turus tegelikult Panasonicuna, aga siis võttis elektroonikafirma neid autoriõiguste pärast noomida ja nii kadus a ning jäi Pan Sonic. Sähko oli see nüüdseks legendaarne plaadifirma, mille all tegutseti. Inspiratsioon pärines Throbbing Gristle’ilt, Suicide’ilt, Einstürzende Neubautenilt, aga ka reggae’st ja dub’ist, kindlasti ka acid house’ist ja techno’st. Vainiot on järelehüüetes nimetatud Põhja King Tubbyks. Väga istusid talle ka country ja rockabilly. Pan Sonicu muusikat on nad stiili mõttes ise kirjeldanud sõnadega «hobuseliha rockabilly». Miks, küsiti. Aga sellepärast, et meile meeldivad nii hobuseliha kui rockabilly, vastasid nad.

Kord kodukandis Luual ühel soojal juuliööl Pan Sonicu muusikat kuulates tekkis millegipärast hirmusegune tundmus, et maja, kus viibin, on paksult rohutirtsudega kaetud. Rohutirtsud olid sel suveööl rohu sees oma sumisemisi sumisemas nagu ikka, kuid millegipärast tundus, et Pan Sonicu rütmilised undamised võiksid neid vahvaid rohelisi mikroolendeid kuidagi kõnetada. Võis mõelda, et toimub mingisugune bioloogiline kommunikatsioon. Aga kuna välja uurima ei julgenud minna, siis ei tea – äkki oligi maja rohutirtsudega kaetud. Soe oli küll. Isegi palav.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles