Tulevik on tunni aja pärast

Actress Foto: Kuvatõmmis

Actress

AZD

Ninja Tune

Hinne: 4

Inimene ja robot ulatavad «AZD» kaanepildil teineteisele käe. Nii tundub. Tegelikult on see ilmselt kõigest alguse kompimine. Ei tea, kas Actress just egoist on, aga kindlasti pole ta altruist, ei tee meile kuulamist kergeks.

Actress, kelle läbimurre saabus teise plaadiga «Splazsh» (2010), mille ajakiri Wire tunnistas aasta parimaks, on üks neid salapäraseid Briti elektroonikainimesi (vt Burial, Zomby), kelle kohta pole isegi täpselt teada, mis aastal ta sündinud on (arvatakse, et 1979 või 1980). Talle ei meeldi intervjuusid anda, ja õige ka, sest sellist muusikat pole eriti võimalik kirjeldada. Actressi ema on öelnud tema kohta «tulnukas».

Actress võib olla pooleldi robot. Üks pool temast tegi seni üsna meloodilisi plaate, singli-Actress eksperimenteerib aga muusikaga, kus rütme polegi. On kvantfüüsika ja on kvantmuusika. Osavalt lipsavad need palad alati välja neile seatud püünistest ja kaovad tagasi oma levilatesse, kuhu maamees naljalt järgneda ei julge.

Actress ei loo lugusid. Ta loob katkeid ja siis kunagi hiljem üritab neid siduda. Ta ei pea end tantsumuusikaprodutsendiks. See, mida ta teeb, on sonic fantasy. Actressi huvitab geomeetria, must ja valge. Ta ei kuule oma ideid, ta näeb neid.

Seni pole Actressi üldiselt palju sämplimas tabatud. Kui, siis näiteks David Granti, kes oli 1983. aastal veidi nagu briti Michael Jackson. Actress saatis algul lugusid Underground Resistance’ile, aga vastust ei saanud. Actressi DJ-Kicksi miksplaadil palju tuntud artiste ei olnud. Küll oli palju masinaid.

«AZD» on Actressi kõige digitaalsem, jäisem album. Kuna masinaid kuhjus koju liiga palju, lõi Actress ühe suure masina, ja kuna tema ristinimi on Darren, sõprade jaoks Daz, pani ta supermasinale nimeks AZD, azid. Eelmise plaadiga «Ghettoville» lubas Actress muusikategemise lõpetada, «AZD» on uus peatükk või post-peatükk. Ta ei aja enam taga aasta parima plaadi auhinda, vaid vaime.

Vanasti käis ta palju ka tantsimas, nüüd vähem. «AZD» räägib hetkest klubi kõrvalruumis, kus on vähem inimesi ja muusika rohkem hajunud, suitsune ja segadusse viiv. Oled mingis oma ruumis, tiksud muusikaga, ja siis algab kroomilt peegelduv reis paralleelmaailma.

Esimene minut («Nimbus») on pime, saate riided seljast võtta. Siis hakkab aga korduv teknoidne funk tõttama ja ei kulugi väga kaua, kui on käes bugišarlatan «X22RME», üks selle aasta hoogsama minekuga lugusid, mille videos käib Actress nagu Liam Gallagher, jalad veidi laiali, keevitajamask ees, sest lugu on ju ikkagi moonutatud. Taidur programmeerib.

Tõenäoliselt plaadi parim pala «Runner» sirutab elektroonilised signaalid välja filmi «Fade Runner» kustutatud stseenist, kus AZD on Peckhamis kohvikus ja taipab, et juuksur on talle aastatega pähe söövitanud fade-stiilis, sellise käsikirjarulli moodi soengu, kasutades selleks «Blue Monday» 80ndate alguse sündipoppi ärritava seerumina.

Gootifuturistliku grafiti joonistaja ja üks esimesi hiphopartiste Rammellzee paneb kõlama «CYNi» electro-frustratsiooni, mis Actressi jaoks on ka tagasipööratud visioon New Yorgist, vaadatuna läbi orjade diasporaa prisma. Actress püstitab küsimuse, kas isolatsioonis teose loodud maailm on kunst. Ta räägib oma kajaga ja nimetab seda dialoogiks.

Sagedused ragisevad dubstep’is «Dancing In The Smoke», mööda juhtmeid jooksevad numbrid. «The future!» kordab robotlik naishääl. Lugu üritab läbi tulla, aga seda segatakse. Techno-linnas käib süntesaatorite sõda. Tundub, et kohe-kohe neelab arcalik biokeemiline maatriks Actressi. Sellele järgnevas palas üritatakse prantsuse helilooja Gabriel Fauré 1890. aasta viiulite ängi edastada faksiga.

See kõik ei tohiks töötada, aga millegipärast moodustab raputava terviku. Actress ei tuhmu. Ain’t gonna fade away.