Venelased tegid geroilise kosmosefilmi

"Esimeste aeg" Foto: Kaader filmist

Pealkirjas pole viga. «Heroiline» või koduvillaselt «kangelaslik» on selle filmi kohta vähe öeldud. Õige sõna on just geroiline ja sellegi peaks tegelikult suure tähega kirjutama.

• «Esimesena kosmoses» (Время первых), 2017
• Režissöör: Dmitri Kisseljov
• Osatäitjad: Jevgeni Mironov, Konstantin Habenski, Vladimir Iljin jt
• Kinodes alates 21. aprillist, pikkus 2 tundi ja 21 minutit

Film «Esimesena kosmoses» jutustab nõukogude kosmonaudist Aleksei Leonovist, kes esimese inimesena maailmas jõudis avakosmosesse. Kosmoselaeva Voshod 2 (komandör Pavel Beljajev, piloot Aleksei Leonov) lend kestis 26 tundi ja 2 minutit ning see toimus 18. märtsil 1965. aastal. Lend toimus kaks aastat varem kui planeeritud, sest Külma sõja aegses võidujooksus kosmosesse tundis Moskva, et sputnikust, Laikast ja Gagarinist hoolimata on nad kohe-kohe alla jäämas. Iga hinna eest tuli olla esimene, kes inimese avakosmosesse saadab. Mis siis, et ainult 12 minutiks ja üheksaks sekundiks.

Tänapäeva Venemaa ja retoorika, millega see riik esineb, tuletab mulle kangesti meelde 1970.–1980. aastate Nõukogude Liitu, kus ma üles kasvasin. Ise ei suuda teha normaalset sõiduautoto või stereomakkigi, aga räuskab, kuidas nende tehnika on «maailmas analooge mitteomav» ja üldse kipub selle maailma valitsejaks. «Esimesena kosmoses» on äärmiselt patriootiline film, kusjuures siin avaldub vene patriotism kõige ehedamal kombel: meil võib küll kõik olla persses, aga see on meie, vene, perse ja meie saame sellest ka üle, sest me oleme venelased. Erilised.

Maailma esimene kosmosekõnd. Filmist «Esimeste aeg» Foto: Kaader filmist

See avaldub hästi geniaalse Nõukogude raketikonstruktori Sergei Koroljovi lühikeses, kuid jõulises monoloogis. Leonov (Jevgeni Mironov) üritab Koroljovile selgitada, et skafander on nii jäik, et sellega ei õnnetu õhulüüsi siseneda ja tuleks ümber teha. Koroljov, keda partei ja valitsus niigi survestavad, vastab talle umbes nii: «Meie rahvas on harjunud ahelates lendama. Võta talt ahelad ja ta kaotab orientatsiooni ja kukub puruks.» Vladimir Iljini roll Koroljovina on filmi parim näitlejatöö. Nauditav on ka Koroljovi duell oma ülemuse, raketivägede kindrali Kamaniniga (Anatoli Kotjonov).

Enne mehitatud lendu saadeti lüüsimehhanismi töö ja muu seesuguse testimiseks üles mehitamata Voshod, mis pärast lüüsi eraldumist plahvatas. Keegi ei teadnud miks, aga see ei seganud Leonovit ja Beljajevit samasuguses teele saata. Kummalisel kombel on patriotismi kõrval filmis palju irooniat, eriti kõiges selles, mis puudutab vene tehnikat. Mäletate stseeni 1998. aasta Michael Bay filmist «Armageddon», kus vene kosmonaut orbitaaljaama kuvaldaga parandab? Sama tunne tekib «Esimesena kosmoses» vaadates.

Voshod 2 lennu üürikese lennu jooksul tekkis nii palju tehnilisi probleeme, et on üldse ime, kuidas mehed ellu jäid (vahepeal hakatigi neile juba postuumselt Nõukogude Liidu kangelase kuldtähti andma). Film kujutab lennu käiku täpselt vähimateski detailides, niipalju kui ajalooallikatest teada on. Selles suhtes võib seda täiesti usaldada ja ajaloolise õppefilmina vaadata.

Arvestades, kuidas suhtuti Nõukogude Liidus inimeludesse, eriti kui kaalul oli riigi prestiiž või sõjaline võimekus, kerkib filmis üks üsna kõhe paralleel. 1992. aastal ilmus vene kirjaniku Viktor Pelevini lühijutustus «Amon Ra», kus kirjeldatakse Pelevinile omases groteskses stiilis KGB kureeritud salajast kosmoseprogrammi. Lühidalt kasutati seal masinaosadena elavaid inimesi, kes pärast oma ülesande täide viimist hukkusid. Nii näiteks amputeeriti nendel vendadel, kes kanderaketi astmete vabastamise eest vastutasid, jalad – võtab vähem ruumi ja kergem kah. Jutustus lõpeb, kui mööda Kuu pinda liigub Nõukogude kuukulgur, mida käitab selles olev jalgrattur – kuniks hapnik lõpeb. Kui Leonov filmis oma naisele ütleb: «Ma sõidaksin kas või jalgrattaga Kuu peale, kui vaid selline jalgratas oleks olemas!», hakkas mul jube.

Konstantin Habenski (Beljajev) ja Jevgeni Mironov (Leonov) filmis «Esimeste aeg» Foto: Kaader filmist

Kiusatus on muidugi võrrelda filmi «Esimesena kosmoses» filmidega «Apollo 13» või «Gravitatsioon», kuid minu meelest pole see vajalik. Vaieldamatult on tegu parima sel sajandil valminud Vene kosmosefilmiga (Tarkovski «Solarisest» (1972) või koos Poolaga valminud «Navigaator Pirxist» (1978) me siinkohal ei räägi, eks). Kahjuks kipub see mõnevõrra venima. Eriti tüütud olid pidevad meenutused väikese Aljoša seiklustest öisel niidul kodukülas Listjankas Lääne-Siberis. Kuidagi ei taha uskuda, et need imalad stseenid olid sinna sisse kirjutatud praeguseks 82-aastase Leonovi enda nõudmisel, kes muide oli filmi konsultant. Aga mine võta kinni, on ju Leonov ka üsna siirupise maneeriga harrastuskunstnik, tuntud just oma kosmoseteemaliste maalide poolest.

Pean filmi liiga pikaks, kahest tunnist oleks täiesti piisanud. Loo kulminatsioon saabus ju vahetult pärast kosmosekapsli maandumist, kogu järgnev osa jäi hõredalt venima. Võib-olla on ebaühtluse põhjus see, et filmi tehti nagu Voshod 2 lendu ette valmistati: kiirustades ja rabistades. Kui juba kaks kolmandikku materjalist oli filmitud, otsustas produtsent Timur Bekmambetov vallandada Juri Bõkovi ning palkas asemele Dmitri Kisseljovi.

Filmiga on seotud ka üks kurioosum sarjast «võimalik vaid Venemaal». Esilinastus oli planeeritud 6. aprilliks, enne rahvusvahelist kosmonautikapäeva. Venemaa kultuuriministeerium tegi filmilevitajatele ettepaneku lükata edasi hittfilmi «Kiired ja vihased 8» linastamine Venemaal, et see kodumaist suursaavutust ei varjutaks. Nii siiski ei läinud, kuid juhtivad kinoketid reserveerisid esimeseks kaheks nädalaks 35 protsenti oma seanssidest kosmosefilmile.

Lõpetuseks üks filmi-trivia küsimus. Kangesti tahaks teada, mis film see on, mida vaatab värskelt pukki saanud Brežnev ihuüksi suures kinosaalis, kui Koroljov temaga kohutuma lennutatakse. Kas keegi tunneb ära?