/nginx/o/2017/04/24/6588531t1h983d.jpg)
«Albert Einstein ei olnud omaette nohisev teadlane,» ütleb Oscari-võitjast režissöör Ron Howard, üks National Geographicu uue draamaseriaali «Geenius» produtsente ja lavastaja. «Ta oli väga seltskondlik inimene, kuigi võis oma lähedastele vahel frustreerivalt mõjuda.»
Walter Isaacsoni raamatu «Einstein: tema elu ja universum» järgi vändatud kümneosaline sari «Geenius», milles nimiosa mängib Oscariga pärjatud näitleja Geoffrey Rush, ei ole kindlasti akadeemiline heietus, vaid hoogne ja suurepäraselt lavastatud seriaal, mis näitab meile maailmakuulsat teadlast sootuks uues valguses. «Poliitilised mängud ja afäärid naistega – mind üllatas, kui draamarohke elu Einsteinil oli,» naerab Howard Londonis «Geeniuse» pressipäeval antud intervjuus. «Kui ma alguses mõtlesin, kas tõesti on võimalik Einsteini elust mitmeosalist seriaali teha, siis peagi sain aru, et isegi kümme tundi on liiga vähe, et tema vastuolulist natuuri ja põnevate keerdkäikudega elusaatust edasi anda.»
Olgem ausad, Geoffrey Rush tundub olevat Albert Einsteini rolli justkui loodud. Kas oli teie idee talle seda osa pakkuda?
Kui hakkasime oma tiimi ja produtsentide Brian Grazeri ning Gigi Pritzkeriga «Geeniuse» võimalikele näitlejatele mõtlema, oli Geoffrey Rushi nimi muidugi esimene, mis meile pähe tuli. Nii et ma tõesti arvan, et see oli kollektiivne idee, sest me ei suutnud kedagi teist Einsteinina ette kujutada.
Suurem probleem oli see, kes võiks mängida noort Einsteini. Briti näitleja ja muusik Johnny Flynn ei näinud küll väga Albert Einsteini moodi välja, ent see-eest meenutas ta meile pisut Geoffrey Rushi, nii et pärast grimmi- ja kaameraproove oli selge, et just tema on õige. Johnny sai rolli prooviesinemisega, valisime ta välja mitme kandidaadi seast, aga minu meelest oli ta väga hea leid. Mulle tohutult meeldis Johnnyga koostööd teha nagu loomulikult ka Geoffrey Rushiga.
/nginx/o/2017/04/24/6588509t1h4fd5.jpg)
Pea igaüks teab, et Einstein oli teadlane, et tema loodud on relatiivsusteooria, et ta on geeniuse sünonüüm jne. Aga kas te avastasite temast filmi tehes ka midagi, mis teid tõeliselt üllatas?
Tegelikult on Einstein mind huvitanud juba aastaid, olen lugenud tema kohta kirjutatud uurimistöid ja ka mõningaid filmistsenaariume, kuigi temast ei ole väga palju filme tehtud.
Ma ei olnud enne National Geographicu projekti tegelikult lugenud Einsteini biograafiat. Teadsin üht-teist tema tudengielust ja avastustest – no valemit e = mc2, eks – ja olin ka lugenud tema tsitaate, mis lasid aimata, et Einstein polnud mitte ainult teadlane, vaid ka väikest viisi filosoof, ent mitte enamat.
Mulle tuli näiteks üllatusena, et ta oli nii kõva naistemees (naerab), nagu ka see, et Einstein oli väga huvitatud poliitikast ja tema elu oli üsna vastuoluline. Ma ei teadnud ka kuigi palju tema esimesest abikaasast Mileva Marićist, kes oli samuti silmapaistev teadlane ja Einsteini laste ema.
Ühesõnaga, ma ei teadnud, et tema elu oli nii draamarohke. Ja ehk on ka see põhjus, miks Einsteinist väga palju filme pole tehtud – arvatakse, et mida seal ikka näidata, teadlane istub ja mõtleb. Pole just kuigi huvitav. Aga tegelikkus on hoopis teine.
Näitleja Stephen Fry ütles eile «Geeniuse» esilinastuse vestlusringi sisse juhatades, et olete üks meeldivamaid inimesi Hollywoodis. Mis te arvate, kas Albert Einstein oli ka meeldiv inimene?
Hahaa, ma usun küll! Arvan, et Einstein oli tore inimene, kuigi kindlasti keeruline. Ta oli ekstravert, kes nautis väga inimestega vestlemist, ja olen kindel, et kui tema siin praegu minu asemel istuks, viskaks ta nalja, vastaks küsimustele märksa vaimukamalt ja lõbusamalt ja teeks sellest kõigest väikese etenduse.
Samas usun, et ta ei otsinud inimestega väga sügavaid suhteid. Tal olid sõbrad ja perekond, kellest ta küll hoolis, ent kes ei olnud kindlasti talle kõige olulisemad. Kõige olulisemad olid Einsteini jaoks tema enda ideed. Nii et ma arvan, et ta võis vahel oma lähedastele üsna frustreerivalt mõjuda.
Aga ta ei olnud eraklik geenius?
Ei, kindlasti mitte. Einstein lähenes kõikvõimalikele tavapärastele asjadele, olgu teaduses või sotsiaalses elus, oma loogikaga, pannes niimoodi traditsioonid tugevalt proovile. Kui ta nägi kusagil nn tavapärases teaduses tühimikku, püüdis ta seda kohe täita. Aga ta vajas selleks inimesi, kellele oma teooriatest rääkida.
Ta ei olnud kindlasti seda tüüpi teadlane, kes üksinda nohisedes omaette nokitses, vastupidi – üksi töötades jäi ta tihtipeale haigeks. Ta vajas inimesi enda ümber.
Te olete teinud nii palju suurepäraseid tõsielusündmustel põhinevaid filme, olgu Oscariga pärjatud «Piinatud geenius» või «Apollo 13» või «Rush» või «Frost/Nixon» jne. Kas teie meelest on ka midagi, mis nende filmide kangelasi ühendab?
Kindlasti see, et tegemist on inimestega, kes on pandud proovile väga erilisel moel. Nende teekond eesmärkide poole on olnud dramaatiline ja sinna jõudmine avanud samal ajal midagi nii inimloomuse kui ka selle aja kohta, milles see kangelane on elanud. Ja see paelubki mind kõige rohkem.
/nginx/o/2017/04/24/6588499t1ha383.jpg)
Miks te lavastasite seriaalist «Geenius» vaid esimese episoodi?
Ma olen oma elus televisiooniga päris palju kokku puutunud nii näitleja kui ka produtsendina, et teada, kuidas see süsteem töötab. Ameerika teleseriaalide puhul on üsna tavaline, et igal episoodil on iserežissöör.
Minu eesmärk oli esimese osa lavastajana panna paika seriaali esteetika – nagu David Fincher tegi seriaaliga «Kaardimaja» või Martin Scorsese «Boardwalk Empire’iga». Luua sarja visuaalne grammatika, kinematograafiline stiil ja filosoofia, millest järgmiste osade režissöörid Minkie Spiro, Kevin Hooks, James Hawes ja Ken Biller saaksid inspiratsiooni, et edasi töötada.
Andsin teistele lavastajatele oma nägemuse edasi, me arutasime koos, milline võiks olla järgnevate osade pildikeel jne. Minu jaoks näiteks oli väga oluline võtta fookusesse naised Einsteini elus, näidata geeniust ka nende vaatenurgast ja anda aimu, millised olid tema suhted vastassugupoolega.
Ja muidugi detailid! Olin üsna haaratud detailidest, sest minu idee oli just nende abil edasi anda, kuidas tehnika on ajas arenenud. Nii et kõik – alates gaasilampidest kuni elektripirnide ja telefonideni – on selles seriaalis väga tähtis. Väikesed asjad, aga stiili mõttes äärmiselt olulised.
Nii Geoffrey Rush kui ka noort Einsteini mänginud Johnny Flynn, keda enne teid intervjueerisin, rõhutasid, et Einsteini peeti omal ajal tänapäeva mõistes superstaariks. Kas teie meelest võiks tema lugu kõnetada ka nooremat publikut, kes eelistavad telekast tihtipeale vaadata pigem tõsielusõusid ja kes ehk ei pea teadlasi staariks?
Jah, see on tõsi, et tänapäeval on staari mõiste sootuks teine. Aga ma usun küll, et Einsteini lugu võiks kõnetada ka praegust põlvkonda ja innustada neid mõtlema väljaspool raame. Minu meelest võiks selle seriaali moto olla «Ela oma tõekspidamiste järgi, isegi kui see kõigutab sinu stabiilset elu». Ja et mässajaks olemises ei ole midagi halba. See viimane võiks ehk noorte jaoks kõige atraktiivsem tees olla.
Mind ennast muide üllatas, et Einstein oli selline mässaja, sest ma mõtlesin temast varem vaid kui geeniusest ja suurest akadeemikust.
Ka poliitika on see, mis Einsteini puhul võiks ehk noori huvitada. Sest tegelikult mõjub see natsionaalsotsialistideaegne Saksamaa jahmatavalt tänapäevaselt. Kõik see õhus olev hirm ja majanduslikult keeruline olukord, surve, mis võib ähvardada isiku- ja väljendusvabadust… see kõik on ju omane ka praegusele ajale, kas pole. Nagu ka hirm võõraste ees.
Mulle tuli väga suure üllatusena, et konservatiivsed ühendused Ameerikas ja J. Edgar Hoover ei tahtnud Einsteini Ameerikasse lubada. Olin tõesti arvanud, et nad soovinuks teda avasüli vastu võtta.
/nginx/o/2017/04/24/6588515t1hf382.jpg)
Huvitav, kas Trump laseks Einsteini Ameerikasse?
Kes seda teab, mis Trumpi peas sellisel juhul toimuks. Ma arvan, et ta küsiks oma tallalakkujatelt: «Mis te arvate, mida minu fännid tahaksid? Kas lubada ta riiki või mitte?»
«Geeniuse» poliitilisest aktuaalsusest räägiti eile pärast esilinastust palju, ometigi ei olnud see ju teil vist taotluslik?
Ei. Ja ma tegelikult ei arva, et iga lugu peab ilmtingimata politiseerima või et sellest peaks otsima poliitilisi paralleele praegusajaga. Aga kui film või seriaal siiski kõnetab inimesi praegusaja poliitika teemal, muutub lugu muidugi veel ajakohasemaks ja teeb täpselt seda, mida hea meelelahutus peabki tegema – haarab sind täielikult.
Tegelikult ma ei usu, et on üldse olemas mingit žanri, millel oleks potentsiaali olla edukas, ilma et ta oleks kasvõi veidikenegi teema poolest ajakohane. Isegi kui räägime ulmefilmist! Isegi kui räägitakse mõistujuttu, töötab asi alati paremini, kui seda saab seostada tänapäevaga. On need siis poliitilised või sotsiaalsed võnked, nad peavad kuidagi peegeldama ka praegusaegset elu, sellega mingilgi moel haakuma.
Kas Einsteini huvitas poliitika?
Minu suureks üllatuseks väga. Aga ilmselt tuli see ka sellest, et kuna ta oli nii kuulus, muutus ta teatavas mõttes arvamusliidriks, ning ta tahtis alati vastata küsimustele ausalt, mitte hämada. Tegin eelmisel aastal dokumentaalfilmi ansamblist The Beatles ja samal ajal hakkasin töötama ka Albert Einsteini projektiga ning avastasin, et neis on midagi ühist. Ehk et see, mida ma neis mõlemas imetlen, on nende kindlameelsus.
Biitlid, isegi kui nad olid alles 20ndates, jäid alati kindlaks oma põhimõtetele, puudutagu see siis muusikat või elustiili. Kui nad 60ndatel Vietnami-teemalistesse vaidlustesse kisti, siiski kuigi see ei olnud midagi, mida nad oleksid kangesti teha tahtnud, said nad aru, et oluliste popkultuuri esindajatena pidid nad selles asjas seisukoha võtma. Einstein oli mõnes mõttes samasuguses situatsioonis.
Eelkõige oli Einstein aga ikkagi teadlane. Kas teie arvates on teadus midagi, millega nn keskmine filmi- või televaataja end samastab?
Ma avastasin filmi «Apollo 13» tehes, et tegelikult inimesi lummab teadus. Muidugi, keegi ei soovi, et meelelahutuslik film oleks akadeemiline loeng, aga inimesed on uudishimulikud ja kui teadust serveerida huvitavalt, paelub see neid väga.
Sest lõppude lõpuks viib teadus meid ju sotsiaalsete muutusteni ja võib meie elu tundmatuseni mõjutada. Võrrelge kasvõi elu ja sotsiaalseid harjumusi täna ja 15 aastat tagasi! Ma arvan, et me elame praegu keset teaduslikku revolutsiooni, nii et inimeste huvi selle teema vastu on laes.
Kes on teie meelest praegusaegsed geeniused?
Oh, seda on nüüd küll raske öelda, sest ma teen kindlasti kellelegi liiga, kui ta mainimata jätan. Aga no hea küll: Elon Musk, tema on kindlasti geenius. Ja kindlasti need tüübid, kes kõrgemal tasandil Googleʼit teevad. Vestlus Google’i asutaja Larry Page’iga võib täitsa mõistuse viia – see on uskumatu, milline aju tal on!
Ma arvan, et igal põlvkonnal on omad geeniused, aga see, millega need geeniused tegelevad, sõltub jällegi ajast ja maailmast, milles elame. Kui näiteks Einsteini ajal huvituti universumi mõistmisest teoreetilisel tasandil, siis tänapäeva helgemad pead teevad revolutsioonilisi avastusi eelkõige tehisintellekti ja digitaaltehnoloogia vallas.
Mitu teadlast on öelnud, et matemaatilistes valemites peitub teatud ilu ja harmoonia. Kas te olete sellega nõus?
Jaa. Seda, et teadus ja matemaatika võivad ilusad olla, mõistsin juba siis, kui tegin Russell Crowe’iga filmi «Piinatud geenius», ja nüüd Einsteini projektiga muidugi veel rohkem. Nendele, kes suudavad seda hoomata, on teaduses midagi elegantset. Nende jaoks võib olla elegantne nii teooria kui ka valemid. Mitu teadlast on näiteks võrrelnud matemaatikat muusikaga, nad leiavad selles mingit sarnast harmooniat. Aga selleks peab olema nn eliitmõistus, minu aju selleni ei küündi, et numbrites säärast elegantsi näha.
Kas te ise olite kooliajal matemaatikas kõva käsi?
Ei, ma olin kohutavalt halb! Või no ütleme siis nii, et väga-väga keskpärane.
«Geenius»