Teatrikriitik Pille-Riin Purje: Vadi autorilavastuse banaalne anekdoot kasvab lohutuks üksilduseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Urmas Vadi autorilavastuse «Furby tagasitulek» refrääniks on suhtekolmnurk: mees – Aarne Soro, naine – Liina Vahtrik, mahajäetud mees – Peeter Rästas (pildil).

FOTO: Vaba lava

Urmas Vadi autorilavastust «Furby tagasitulek» tutvustas teleekraanil katkend, kus intervjueeritakse abielupaari ja loomulikult käriseb kauni kodu idüllilinik katki. See mõjus kui parafraas Ingmar Bergmani draamast «Stseenid ühest abielust». 

Kogu Vadi lavailm sisaldab vastuolulise mõjuga äratundmisi: mäng liigub absurdi ja ängi õõtsuval piiril, publiku naer võib sekundiga muutuda ülimalt isiklikuks piinlikkustundeks, aga ka vastupidi. Esietendusel reageeris saal lahtisema naeruga, teisel etendusel kuulatati tõsidusega, mis muutis tegelaste valuläve veelgi madalamaks, kaitsekihi õhemaks.

Urmas Vadi lavastuse telg on Friedebert Tuglase novelliauhinna pälvinud «Auhind» (Vikerkaar, aprill 2016), Aarne Soro pihtimuslikus esituses. Muide, novelli poetatud märksõna «igavene nominent» sobib paraku ka Soro enda näitlejasaatuse või -staatusega. Näitleja vahendab pikka, väliselt staatilist, sisimas ülitundlikku monoloogi sugestiivselt. Kaua räägib Soro suletud silmil, nii loeme mehe mõtteid silmalaugudelt, kuni silmade avanedes mureneb enesepettus kahtluseks, kartuseks, inimlikuks häbiks.

Vadi novelli «Auhind» tragikoomiline puänt toob sisse pagulaste teema, mis läbistab kogu lavastust, võõrahirmu, püüdlikku sallivust ja kohanemist humoorikalt ühte sulatades. Laura Pählapuu vaimukas kujunduses on võrratu idee panna võõrad kandma eesti rahvariidekangastest globaalhõlste.

Nihestatud kostümeerimine muudab vastanduse meie-nemad suhteliseks. Ja haakub põhisõnumiga: võõraks jäämise hirm suhetes omainimestega, põgenemine läheduse eest, mida kogu aeg kramplikult otsitakse ja sama kramplikult välditakse.

Üks refrääne on suhtekolmnurk: mees – Aarne Soro, naine – Liina Vahtrik, mahajäetud mees – Peeter Rästas. Banaalne anekdoot kasvab lohutuks kolmüksilduseks. Kõik kolm näitlejat valdavad paindlikult Vadi mängureegleid, vahendavad rolle taktitundelise absurdimeele ja koomilise, hapra surmtõsidusega.

Urmas Vadi autorilavastuse «Furby tagasitulek», fotol mees – Aarne Soro, naine – Liina Vahtrik/  

FOTO: Vaba lava

Igaühel on varuks isikupärased kohmetusetoonid: miimikas, häälekasutuses, kehakeeles. Eriti kõnekas on ebamugav vaikus heituvate repliikide ümber.

Lavastus serveerib tragigroteskseid stseene. Üks eredamaid on Liina Vahtriku monoloog külmkapis, värviliste pallide kuhilasse mattunud ema stressipuhang võõraste (?) laste sünnipäevaorgiatel. Peeter Rästas mängib suurde plaani lapsesuu hääletu ja lõppematu nutukarje, kui isa – Aarne Soro – lennujaama turvakontrollis maadleb täispuhutava kaelkirjakuga, mis üksiti on põgenike kummipaat.

Seda karjet hakkan vist unes nägema ja kuulma. Ses stseenis vallandub, hulljulge paatoslik-pühaliku muusika haardes, Vadi loomingule nii iseloomulik pisiasjust puhkev suurpessimism, elu väikeste tragöödiate prognoosimatus ja irratsionaalsus. Sama väljendab intervjueerija – Soro – spontaanne hirmukarjatus ainuüksi kujutlusest, kuis lapsed perepildile tassitakse.

Lapsevanemaile annab «Furby tagasitulek» mitmekihilist samastumisainest, süütundest sõltuvuseni, tülpimusest igatsuseni. Ent eks laiene nood vastuoksused üldse inimlikele lähi- ja kaugsuhetelegi. Kui inimene on inimesele katsejaga antud auhind, siis kuidas sellega toime tulla? Rõõmustada või hoopis muretseda, et mis siis küll juhtub, kui katseaeg otsa saab? Või kui ei saagi? Eestlane mõistagi muretseb. Lapsi ja külmkappe ja. Seda vastukaja sõnastades on mul narr ja abitu tunne, jubedalt pelgan langeda tõsimeelsuse lõksu. Ligilähedast, peaaegu ärevushäire sümptomitega ebakindlust tundsin Urmas Vadi «Neverlandi» lugedes.

Nii nagu mu loo alguse viide Bergmani näidendile on Vadi seatud salakaval püünis, võib aimata paroodilisust kogu «Furby tagasitulekus», ilmnegu see stand-up-komöödia või isiklikkusega epateeriva autoriteatri stampide peenes osatamises ja üksiti ületamises. Üks heas mõttes kohatu lavahetk on Liina Vahtriku etteaste jõnksulise puuslik-Mozartina, kes nõuab taga oma autoriõigusi. Aga kas jonnipunni sisse vangistatud ja tobetrillerdavaks kitšiks moonutatud muusikal on veel õigust autorile?  

Priidu Adlase valguskujundus elab ja hingab lummavalt. Kui proloogis suur sinine konteiner õhku kerkis, sai raskest seinast viivuks õhkkerge lainetav meri – meenus eesriide langemise talumatu kergus Vadi lavastuses «Rein Pakk otsib naist!». Raskus ja kergus on vaid illusioon, elu helistik mõtlemises kinni.

Urmas Vadi autorilavastuse «Furby tagasitulek» refrääniks on suhtekolmnurk: mees – Aarne Soro, naine – Liina Vahtrik (pildil), mahajäetud mees – Peeter Rästas.

FOTO: Vaba lava

Finaalis otsib hüljatud mehike – Peeter Rästas – kontakti jabura mänguasja Furbyga, ka too vadistav olend on võõras siinses kultuuriruumis. Kas see kontaktiotsing on koomiline või traagiline? Kui konteineri vahesein taas alla laskub, kui tühjaks kolitud korterist saab põgenike redupaik või kogunisti Noa laev, tundub kohutavalt ahistav, et seal on üksnes mees ja lelu, ei naisi, ei lapsi.

Aga võib-olla on kõik vastupidi, unustuse ookean kannab neid õnnesadamasse? Sest kas pole koomika ja traagika päeva lõpuks,  viimsepäevasuppi keetes ja helpides, üks ja seesama? 

ARVUSTUS

«Furby tagasitulek»

Autor-lavastaja Urmas Vadi 

Esietendus 18. aprillil Vaba Lava teatrikeskuses.

Tagasi üles