iDeal kampaania

Eesti kultuuri täheatlas: eestlasele eestipärane nimi

Rein Veidemann esitles Pärnu Keskraamatukogus uusi teoseid.

FOTO: Madis Sinivee

«Nimede eestistamine ongi üks neist puhtkultuurilistest ja puhtrahvuslikest üritustest, mille eod on meil pesitsenud juba aastakümneid, mille lapseea Vabariigi esimesel 15 aastal oleme kõik kaasa elanud ja mis tõsist vilja on hakanud kandma alles viimaseil aastail. Sellisena – puhtkultuurilise ja üldrahvusliku ettevõttena tulebki seda näha, kusjuures selle lugemine mingi poliitilise voolu eriasjaks pole kuidagi õigustatud.»

See katkend keeleteadlase ja -toimetaja Elmar Elisto (enne eestistamist Trinkmann) (1901–1987) artiklist «Nimede eestistamisest Eestis», mis ilmus 1938. aastal kogumikus «Omariikluse süvendamisel», võtab kokku 1920. aastate algul alanud, aga 1934. aastal riikliku poliitikana kehtestatud protsessi tulemused.

Kuni sinnamaani oli ligi miljonist eestlasest neljandikul võõrapärane perekonnanimi. Võõrapärastest omakorda ligi 80 protsenti olid saksapärased (303 760 isikut). 1936. aasta kevadel nimemuutmise kampaaniaga kulmineerunud aktsiooni on ajalookirjanduses tavatsetud siduda Pätsi autoritaarsusega, kuid samasugused liikumised olid ka Soomes ja Ungaris.

Nimevahetus ei olnud lojaalsusavaldus Eesti rahvusriigile, vaid enesekehtestamine. Olid ju eestlased saanud perenimed 19. sajandi algul oma valitsejatelt. Nüüd avanes võimalus see ise võtta. Muidugi tõi see endaga kaasa hilisemat segadust isikulugudes. MTÜ Eesti Isikulooline Indeks aitab selgusele jõuda, milline nimi oli praegu kaunilt kõlaval  perenimel enne selle eestistamist.

Näiteks meie presidendi Kersti Kaljulaidi vanaisa perekonnanimi enne eestistamist oli Klook (ka Look). Siinkirjutaja perenimi jäi aga muutmata, ehkki välja oli valitud lausa luuleliselt kõlav Vaikvee. Mujal rännates tuleb ikka enese esitlemisel lisada: ma ei ole sakslane. 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles