Kas heaolu teeb õnnelikuks?

Jari Ehrnrooth Foto: Erakogu.

Jari Ehrnroothi (snd 1959) «Hästi toimiv ühiskond. Heaolu ja heaelu» on soome kirjaniku ja kultuurikriitiku debüüt eesti keeles. Ta on avaldanud umbes kakskümmend raamatut, mille teemad ulatuvad heavy rock’ist Danteni. Tegemist on viljaka autoriga, keda on iseloomustatud kui iseseisvat ja omapärast mõtlejat ning kes on Soomes saanud ka mitu tunnustust. 

«Hästi toimiv ühiskond. Heaolu ja heaelu» on raamat, mis esmapilgul peaks kuuluma ühiskonnateaduste rubriiki, kuid Ehrnrooth laiendab haaret ka filosoofia ning psühholoogia valda, samuti on hästi kursis humanitaariaga, st kultuurisfääriga laiemalt. Mis aga kõige olulisem – Ehrnroothi on hea lugeda. Ta ei keskendu oma erudeerituse tõestamisele, vaid edastab sõnumit.

Mulle mõjuvad tõsiselt võetavamana need autorid, kes kirjutavad oma asjast konkreetselt ja arusaadavalt, iseenda kuvandiga eputamata. Mõnedki meie kultuurikriitikud ja arvamusliidrid võiksid Ehrnroothist eeskuju võtta. Muidugi, ladusa tõlketeksti sünnil on tähtis osa tõlkijal ja toimetajal, seepärast olgu siinkohal hea sõnaga ära nimetatud teose tõlkija Margit Mõistlik, toimetaja Katrin Streimann ja keeletoimetaja Helve Hennoste.

Millest Ehrnrooth siis kirjutab? Kõige lühemalt öeldes on tegemist heaoluühiskonda kritiseeriva teosega. Autor toob kohe alguses esile oma kriitika peamise objekti, milleks on heaolu kui ülim eesmärk ja väärtus iseeneses. Ehrnrooth esitab näiteid Soome parteide peamistest loosungitest ning need on ideoloogilistele erinevustele (sotsiaaldemokraadid vs. väärtuskonservatiivid) vaatamata samad: heaolu on kõrgeim väärtus ja samastatud õnnega. Parteide põhiline mure on majanduskasv ja see, et inimeste heaolu kuidagi ei väheneks. Milles konks, võiks küsida. Kas siis meie ei taha elada heaoluühiskonnas, nautida kõiki selle hüvesid? Püüdlevad ju meiegi mitmed parteid Põhjamaade ühiskonnamudeli poole, mida on peetud senise inimarengu tippsaavutuseks.

Konks on paaris tähevahes. Ehrnrooth vastandab heaolu ja heaelu ning kultuurirevolutsiooni ja kultuurievolutsiooni.

Võtame alustuseks heaolu ja heaelu vahelise konflikti. Autor on seisukohal, et heaolu võrdsustub primitiivse mugavusihalusega ning viib inimese vaimse ja füüsilise mandumise ja depressiooni teed. Loeme: «Heaoluteooria v a a t e n u r k sobib eelkõige loodusliku inimese või inimlooma vajaduste määratlemiseks: inimest, kes otsib rahuldust ja heaolutunnet nagu kõik loomad, juhivad tema bioloogilised tungid. Soomes kehtivad seadused on samal seisukohal. Heaolu mõistel on ühesugune tähendus s o t s i a a l h o o l e k a n d e- j a t e r v i s h o i u s e a d u s e s, mis käsitlevad inimesi, ning l o o m a k a i t s e s e a d u s e s ja määrustes veiste ning karusloomade kaitse kohta, mis käsitlevad loomi» (lk 30).

Paratamatult meenus mulle siinkohal Tammsaare essee «Lehm, laps ja inimene», mis algab sõnadega: «Keegi tšehhi kirjanik ütleb: tema tahaks Inglismaal olla kas laps või lehm, nii eelistatud seisukorras on seal mõlemad.» Aga Tammsaare meenus Ehrnroothi lugedes veel mitmel korral ja ennekõike seetõttu, et heaelu (täht on muutunud), milles Ehrnrooth näeb lahendust, on küllaltki lähedane neile arusaamadele, millest Tammsaare kirjutas oma publitsistikas.

Autorite kriitika mugavusühiskonna suhtes kõlab igal juhul sarnaselt: «Kui väärtuspjedestaalile tõstetakse mugavus ja heaolu, hakkavad inimesed ennast teostama vaba aja tarbimispeol ning unustavad, et inimelu tõelised väärtused sünnivad töös, loomingus ja pingutuses» (Ehrnrooth, lk 26). Ja: «Meie kehakatted, ehted toonitavad pühapäeva, pidutsemist, maitsmist, lõbu ja vaevalt võiks ühiskonna üldises meeleolus märgata tööarmastust, tööhuvi. Tõepoolest, meie tahame, maksku mis maksab, maitsta ja võimalikult kerge vaevaga «haljale oksale» saada» (Tammsaare «Mood»).

Mida siis kujutab endast see lahendus, heaelu? Vastus paikneb kuskil väärtusrelativismi ja väärtuskonservatismi vastandlikkuse vahepeal. Kuid igal juhul tuleb heaolu kui ülimusliku ideaali jahtimise asemel tõsta taas ausse kõrgemad väärtused, nende hulgas kohuse- ja vastutustunne, tööeetika ning vaimsed püüdlused. Meenub mõned aastad tagasi ilmunud Lars F. H. Svendseni teos «Igavuse filosoofia», mis samuti kritiseerib tarbimisühiskonna sisemist õnnetukstegevat tühjust ning näeb vajadust suurema vaimse mõtestatuse järele.

Huvitav on see, et kui Tammsaare omal ajal samasuguseid mõtteid avaldas, peeti seda küllalt normaalseks. Praegusel ajal võib autorist saada teisitimõtleja, nii nagu Ehrntoothiga tema enda sõnul juhtus. See huvitav väljend – teisitimõtleja – võimaldaks iseenesest pikemat käsitlemist. See eeldab n-ö õigesti mõtlemise monopoli, millest erinev mõtlemine on justkui hälve. Raamatus kritiseeritakse õige mitmes kohas väärtusrelativismi ning liberaalset naivismi, muuhulgas pagulastemaatikaga seoses.

Praegusel juhul võib teisitimõtleja tiitlit pidada komplimendiks, sest tunnustab autori julgust mõelda vabamalt, kui üldises heaolumullis kombeks. Meil on Ehrnroothi raamatut eriti huvitav lugeda seetõttu, et oleme heaoluralliga ühinenud alles hiljuti ega saa erinevalt Soomest näha selle mõju pikemas perspektiivis. Aga pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja taasiseseisvunud Eesti algusaastate vaesust sai paljudele eestlastelegi heaolust kõrgeim hüve ja see suhtumine on üha hoogu kogunud. Tulemusi on näha ka märksa lühemas ajalõikes: meilgi on haridus, teadus ja kultuur muutumas toodanguks, heaolukaubaks (lk 30); ning vaatamata sellele, et «eestlased ei ole kunagi oma ajaloos veel nii hästi elanud», on ka meil kasvanud sotsiaalsed hädad, paarisuhete purunemised, moraalse iseregulatsiooni probleemid (lk 31).

Niisiis ütleb Ehrnrooth, et heaolu tootmise idee on valelik ega tee inimesi õnnelikumaks. Seda tõestab statistika: alkoholi ja mõnuainete tarbimise kasv, ülekaalulisuse levik, elulaadihaigused, depressiooniravimite kasutamine jm. Mis peamine: kogu aeg peab olema õnnelik. Õnne-eetika on välja tõrjunud kohustuse-eetika.

Eetika, filosoofia ja moraal on vaadeldavas raamatus olulised märksõnad (üks peatükk kannab lausa pealkirja: «Ühiskond on tekkinud moraalist»). Ehrnrooth meenutab mõnevõrra Mihkel Mutti, kes on meie kirjanikest olnud kõige järjekindlam ühiskondlike moraaliküsimuste lahkaja. Meenub ka, et alles oli ühe kohtuprotsessiga seoses juttu sellest, et seadused ei peaks olema seotud moraaliga. Kentsakas väide, sest ainuüksi moraali- ja eetikaküsimused seadusi ju õigustavadki. Ilma nende raamistiketa ei oleks alusväärtusi, millele seadusi luua. Õieti ongi see raamat suures osas küsimus: millised on meie alusväärtused ja millised nad võiksid olla? Kuhu on kadunud püüdlemine kõrgemate vaimsete väärtuste ja ideaalide poole?

Üks teema, mida teoses lahatakse, puudutab inimese vabadust ja õigusi. Püstitatud küsimusi võiks sügavamalt vaagida ka meie ühiskonnas: mida me ei saa lubada ja millega nõus olla? Kas vabaduse ja õiguste kõrval on nõutud ka kohustused ja vastutus? Sellega omakorda on seotud kultuurirevolutsiooni ja kultuurievolutsiooni vastandus.

Kuivõrd lääne ühiskonna eelduseks on pidev vajadus areneda ja uueneda (meenub Spengler oma faustilise kultuuriga), on küsimus pigem selles, kas lasta arengul toimuda rahulikus, (kultuuri)evolutsioonilises tempos või teostada muutusi kiirelt, vajaduse korral ka vägivaldselt ehk (kultuuri)revolutsiooniliselt. Eks selles vastastikuses pinges väljendub suur osa praegu Euroopas maad võtnud ühiskondade polariseerumisest.

Need on kõigest mõned aspektid, mida Ehrnroothi raamatust esile tõsta. Mõtlemapanevaid teemasid on seal rohkem. Paraku läheks kõigest kirjutamine liiga pikale. Tuleb ise lugeda! Kuigi teoses on ka hõredamaid kohti, on tegemist raamatuga, mis mõjub värske ja täpsena.

Jari Ehrnroothi raamatu kaas Foto: Raamat

Jari Ehrnrooth

«Hästi toimiv ühiskond. Heaolu ja heaelu»

Tõlkija Margit Mõistlik

Menu 2017

192 lk