Vikerkaar loeb. Kuidas mõista iseennast?
Marek Tamm arvustab Aaro Toomela raamatut «Kultuur, kõne ja Minu Ise»

Marek Tamm

FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Olgu kohe alustuseks ära öeldud kõige olulisem: Aaro Toomela raamat on üks kõige ambitsioonikamaid teadustekste, mis eesti keeles viimastel aastatel kirjutatud. See on ühe tervikliku teooria lahtikirjutamine, mis ei soovi seletada ei midagi vähemat kui inimest vaimse olevusena, täpsemalt inimese psüühet, mida autor nimetab Minu Iseks.

Seda põhieesmärki püüeldes pakutakse otsekui möödaminnes vastused veel tervele reale küsimustele, nagu mis on elu, mis on mõtlemine, mis on keskkond, mis on teadvus, mis on emotsioon, mis on vabadus, mis on tahe, mis on isiksus, mis on meel, mis on kõne, mis on märk, mis on kultuur jne.

Kusjuures tuleb tõdeda, et tulemus on autori ambitsioonide kõrgusel, lugeja ees hargneb tõepoolest veenev teadusliku teooria esitus, lõpuni läbimõeldud psühholoogilise maailmaseletuse manifestatsioon. Mõistagi pole Toomela teos sündinud tühjale kohale, vaid põhineb tema enam kui paarikümneaastasel teadustööl, mille rohked viljad on seni olnud loetavad peamiselt inglise keeles. Tuleb vaid tunnustada autorit, et ta on võtnud vaevaks oma uurimistöö sünteesida eesti keeles.

Toomela teooria on korraga väga auahne ja väga lihtne. Kui katsuda see lühidalt kokku võtta, siis koosneb Toomela maailm mateeria elututest ja elusatest vormidest, elu on seega üks mateeria organisatsiooni vorme, psüühika aga üks elusa mateeria eripärastest vormidest, mis organiseerib individuaalse kogemuse põhjal oma käitumist organismile kahjulike keskkonnamõjude ennetamiseks. Niisiis on psüühika individuaalse organismi ja selle keskkonna suhestumisel tekkiv nähtus. Psüühika moodustab omalaadse funktsionaalse süsteemi, mille tähtsaimad osised on motiiv ja vajadused, retseptorid, mälu, tegevuse planeerimine, emotsioon ja mõtlemine.

Psüühikaga olendite seas eristab inimest teadvuse olemasolu, s.o suutlikkus mõelda iseendast. Selle eelduseks on kõnevõime, st võime kasutada keelemärke – «kõneta poleks inimest» (lk 30), nagu autor ise resümeerib. Kõnemärgiliselt ehk semiootiliselt psüühikas vahendatud keskkond ei ole muud kui kultuur – kultuur on seega see keskkond, mis on vajalik inimpsüühika tekkeks. Või nagu Toomela sedastab: «Inimeseks saadakse, mitte ei sünnita. Ja kultuur sünnib koos Inimese sünniga – iga üksiku inimesega uuesti» (lk 544).

«Kultuur, kõne ja Minu Ise» võlub oma suveräänsuses tänapäeva psühholoogia peavoolu suhtes. Autor ei salga, et peab põhiosa moodsast eksperimentaalpsühholoogiast kasutuks. «Erinevalt nüüdisaja põhivoolu psühholoogiast, kus uurijad ennast põhimõtteliste küsimuste esitamisega ei vaeva, tundsid õpetlased varem huvi ka oluliste asjade vastu,» tõdeb Toomela talle iseomase kuiva irooniaga (lk 481).

Seega otsib ta inspiratsiooni mitu põlvkonda vanematelt kolleegidelt, eriti 20. sajandi I poole vene psühholoogiast, ent ka mitmelt poolt mujalt, otsaga Platoni ja Aristoteleseni välja. Toomela peamine paleus on Lev Võgotski, ent tema suutlikkus leida teadusmõtte arhiivist üha uusi olulisi unustatud mõtteid on tõeliselt haarav. Selles kontekstis ei mõju isegi liialdusena tema karm tõdemus, et nüüdisaja psühholoogias valitseb «ebatavaliselt sageli olukord, kus tänapäevastele vastamata või halvasti vastatud küsimustele leiame sisukad vastused hoopis kaugemast minevikust» (lk 226).

Kuid kaugete eeskujude kõrval kasvab Toomela teooria väga selgelt välja kohalikust teadusliku mõtlemise traditsioonist, mida olen koos Kalevi Kulliga nimetanud «Eesti teooriaks» (Akadeemia nr 4, 2015). Toomela holistlik ja perspektivistlik lähenemine, mida ta ise nimetab struktuur-süsteemseks, jätkab väga selgelt Karl Ernst von Baeri, Jakob von Uexkülli, Wolfgang Köhleri, Juri Lotmani, Jaan Valsineri jt Eestiga seotud oluliste mõtlejate tööd (on muide üllatav, et Baeri ei mainita raamatus kordagi). Selles traditsioonis otsitakse ja esitatakse seletusi mitmekesisusele, tuletatakse üksik üldisest ja nähakse tervikus osade eristajat ning lähtutakse eeldusest, et iga subjekt loob ise oma ümbruse. Autori holistlik kreedo kõlab raamatus järgmiselt: «Igas Minu Ise süsteemi osas peegelduvad Minu Ise kui terviku omadused. Tegemist on meie teooria keskse printsiibi väljendumisega: terviku mõistmiseks peame mõistma osa ja osade mõistmiseks jällegi tervikut» (lk 430).

Toomela kultuuripsühholoogia suhe põhivoolu psühholoogiasse meenutab muide mitmes osas tänapäeva biosemiootika suhet põhivoolu bioloogiasse; selles seoses tundub, et Toomela teooria võiks saada biosemiootikast olulisi impulsse, eriti elu defineerimisel ja semiootilise vahendatuse paremal mõistmisel.

Kannatlikule lugejale, kes on vastu pidanud pea 600 lehekülge nõudlikku arutlust, on autor varunud teose viimastel lehekülgedel veel ühe üllatuse. Nimelt selgub, et tegemist on vaid esimese köitega pikemast ettevõtmisest, mis peaks sisaldama veel vähemalt kümmet raamatuköidet! Kui Toomela selle kirjutamismaratoni lõpuni välja veab, võib ennustada, et tegemist saab olema Eesti mõtteloo tõeliselt silmapaistva saavutusega.

***

Aaro Toomela «Kultuur, kõne ja Minu Ise»

FOTO: Raamat

Aaro Toomela

«Kultuur, kõne ja Minu Ise»

EKSA 2016

590 lk

Tagasi üles