Tähepiletiga ameeriklane

FOTO: Internet.

Iga rahvas kirjutab reisilugusid omamoodi. Kinnitades sellega ettekujutust endast ja kõiki kaasas käivaid eelarvamusi. Inglased lohistavad ebateadlikult seljas valge mehe koormat, vaadates kõike küll heasoovlikult, aga ikka natukene pilveveerelt. Prantslased unustavad ennast vaimutsema ja märkavad aeg-ajalt kohmata, kuskohas nad ülepea parajasti viibivad. Venelane on kolmandal leheküljel umbes, hakkab nutma, vihkab kõike ja ennast, tahab koju sõita ja kaski emmata.

Ameeriklane otsib igal pool omasuguseid. Ülepea oma. Õunakooki ja poliitkorrektsust. Käibki niimoodi suurte silmadega ringi ja imestab lihtsameelselt, et miks igal pool inimesed pidevalt hambaid ei kuivata, imelikke asju söövad, veel enam joovad, tervisest ei hooli, suhtlemisaltid pole kohe üleüldse. Kahtlane, ebaturvaline. Nii ongi põhiline rõõm kohata kaasmaalast ja kiruda korraliku ameerika jäätise puudumist.

Justin Petronel on muidugi piisavalt Eestit selja taga, et mitte päris tumba juttu ajada. Mõnusa lihtsameelsuse on noormees siiski säilitanud. Vahib kuskil raamaturiiulit, kae, saksa keel ja haakristid, järelikult peab raamatute omanik kohe nats olema. Et võib teemat käsitleda akadeemilise huviga, pähe muidugi ei tule. Nunnu mustvalge maailmapilt. Kergesti ärevusse, kergesti vaimustusse.

Kust mujalt võiks veel leida vaimustust, et saadi jutule sellise tühja kohaga nagu Juhan Parts, aga, näe, Justinile meeldis. Kõrvust tõstetud, ikkagi ekspeaminister. Kui eriti ei jälgi, siis muidugi ei saagi taibata, et tegu loodusäpardusega. «Õnnetus» on liiga suur sõna sellise mehikese tegemiste kohta.

Joomingute kirjeldus on lausa lust. Poisikese praalimine: oh, kus ma ikka võtsin, oh, kus ma ikka jäin täis. Armas lugeda omaenese pasteedistunud maksa sügades, noor mees, huvi on, tahtmist ka, las proovib, kuni jõuab.

Et siis paras koomusk. Solvuda ei tohiks Justini peale mingil juhul. Kui me niisugused paistame, siis me niisugused talle paistame. Ega olegi vaja muutuda. Lühemate ajalugudega kultuurid vanematest aru saama ei peagi, las jäävad mõistatused. Pealegi on Justin tegelikult hullult heasüdamlik ja läheb vahel eestlaste ülistamisega lausa piinlikult liiale. Ei ole me kõik nii ilusad midagi. Naised on, seda küll, aga eesti mees on ikka korralik koopamees, vähe tsiviliseeritum kõlbaks ehk püstkotta ka juba. Mis tost. Peaasi, et hipster ei ole.

Õieti tahtnuks järgnevat uidu juba alguses kedrata, aga, nagu ikka, läks käest ära. Et kuidas Justini jutud mõjuksid originaalkeeles ja tema koduses USAs. Võiks ju targutada, et antaks need seal välja, saaks müügiedu ja kõike kaasaskäivat, kas sest võiks saada uus «Tähepilet». Kaege, oli kunagi selline raamat, kirjutas venelane Vassili Aksjonov. Kolm Moskva nolki põrutavad 1960. aasta paiku Tallinna ja nuusutavad Nõukogude läänt, kus kalurid õhtuti musti ülikondi kannavad, moodsates baarides pisikestest pitsidest likööri joovad, purju jäämata. On väidetud, et see raamat mõjus ilmutusena hulgale Venemaa noorsoole, kes põrutasid siia kõigest sest osa saama. Tahtmisega jäädagi. Meri, jahid, keskaeg, värskeltjahvatatud kohv, saiakesed. Mis see russifitseerimine on? Rahvaste sõprus! Elu nagu läänes!

Tea, kas Justini teos võiks samamoodi amerites tekitada huvi maa vastu, kus pooled on arusaamatute sissetulekutega boheemid, ülejäänud pool muidu imelikud, kord aastas üritatakse Viljandi folgi korras maha lagastada, ajah, natse on väga palju. No ei tea, aga lusti mõttekene lisab.

***

Justin Petrone

«Kirju Eestist»

Inglise keelest Tiia Falk, Raivo Hool ja Kadri Pettai

Petrone Print 2016

255 lk

Tagasi üles