Mehed, kes jõllitavad ekraane ehk videomängudele pühendatud elud

Podcasti "Puhata ja mängida" saatejuhid. Rein Zobel vasakul, Rainer Peterson paremal ja keskel Martin Mets Foto: Liis Treimann

Kolm täiesti normaalset täiskasvanud meest kogunevad juba aastaid igal neljapäeval ühte pisikesse stuudiosse Telliskivi loomelinnakus, et teha videomängudele pühendatud podcast'i ehk taskuhäälingusaadet «Puhata ja mängida».

Viis aastat tagasi, 27. aprillil 2012 läks eetrisse «Puhata ja mängida» esimene saade. Legendaarne «Diablo 3» oli sel ajal alles beeta-staadiumis. Täna kell kuus jõuab elavas esituses Youtube'i eetrisse (ja hiljem audiokujul kõikvõimalikele muudele levitusplatvormidele) Eesti ühe pikaajalisema podcasti' 258. osa.

«Asi sai alguse sellest, kui Henrik Roonemaa oma Raadio 1 (raadiosaadete tootmisele spetsialiseerunud firma) tegi ja kutsus mind sinna mängusaadet tegema. Nendest Raadio 1 saadetest, mis pole raadiosaated (nagu näiteks «Digitund» või «Restart», mis Kuku raadios eetris käivad), on «Puhata ja mängida» ainukesena püsima jäänud,» rääkis saatejuht Martin Mets päris algusest. Sellest ajast saadik tiksub saade raudse järjekindlusega, vaid kord on ära jäänud, kui helipult otsad andis. Aga siis tehti see pühapäeval järele.

«Ma ajasin oma sõbrad mängujutuga hulluks, keegi ei viitsinud sellega nii hullusti tegeleda,» rääkis Rein Zobel. «Kui mõni sõber mängis ehk paari mängu, siis ma üritasin kõiki vähegi väärt mänge läbi mängida. Ja siis neid analüüsida. Keegi ei viitsinud seda jama kuulata. Saade on mu jaoks viieaastane teraapiaseanss!»

«Tundub nii loogiline, et mängudest peab rääkima, aga ei räägita. Sa käid kinos ja näed mingit jube head filmi, siis on loogiline, et räägid sellest teistele. Tahad lugeda, kas ka lehekriitik on sinuga nõus, või kui ta ütleb, et see on halb, siis mõtled, kas viga on minus või kriitikus. Kus on tõde!? Samasugune sundus on mängudest rääkimine,» jätkas ta.

Mehed on seisukohal, et videomängud on oluline kultuurinähtus (muidugi ka majandusharu, mille käive ületab Hollywoodi filmivabrikute oma) ja neist tuleb rääkida. Tavaarusaama järgi on videomäng vägivalda õhutav meelelahutus, kus mängija, relv käes, ringi jookseb ning vastase ajudega seinu värvib. Jah, levinud ja miljardeid teenivad frantsiisid nagu GTA, «Call of Duty», «Counter-Strike» jms tihti niisugused ongi. «Puhata ja mängida» räägib ja näitab suuremat pilti: erinevaid videomängužanre ja alamliike on rohkem kui Postimehes lehekülgi. Nende hulgas näiteks ellujäämismängud, kus mängija väheste ressurssidega peab oma tegelasel hinge sees hoidma, lõbusad, ent tehniliselt ränkrasked platvormerid või lihtsalt meditatiivsed ja filosoofilised meediateosed.

«Puhata ja mängida» saatejuhid Martin Mets, Rainer Peterson ja Rein Zobel. Foto: Liis Treimann

«Alati teeb meele heaks, kui keegi ütleb, et te soovitasite seda mängu, ma ostsin ja see on nii hea! Sama tunne, kui oled kellelegi head raamatut soovitanud, ta luges selle läbi ja pärast kiitis. Õlalepatsutamise tunne,» ütles Mets. «Ja raamat oli 50 tundi pikk,» lisas Rainer Peterson. Mõnes rollimängus võib veel kaks korda nii palju sisu olla.

Mängumaailmaga kursis püsimiseks mängivad mehed peale põhitöö vähemalt tund-paar päevas. Pereelu kõrval tuleb selleks millestki loobuda ning esimesena langeb välja teleri ja seriaalide vaatamine. Režissöör Zobel tunnistas, et tema peab filmide vaatamiseks kuhugi välismaale filmifestivalile sõitma. Peterson jälle kuulab lugemise asemel audioraamatuid – seda saab ka käies teha. 

Peterson võrdleb podcast'i-tegemist bänditegemisega: «Dünaamika on sarnane – vahel on lihtne ja kõik läheb lobedalt, vahel pead stuudiot ehitama, juhtmeid tassima, mingite tehniliste probleemidega tegelema, mis pole üldse sinu ala, aga kui ise ei tee, siis ei tee keegi teine ka. Paremal juhul õpidki selle juures midagi.»

Igal bändil peab olema oma publik ja «Puhata ja mängida» publik koguneb neljapäevaõhtuti oma Youtube'i-akende ette otsesaadet jälgima. Igat videosaadet vaatab keskmiselt 1500 inimest, neile lisaks tuhatkond, kes reedehommikust audioversiooni ootavad.

«Meie vaatajad-kuulajad on üsna meie sarnased. Kui vaadata, kuidas kommetaarides meie erinevaid vigu ja libastumisi välja tuuakse, siis targemad kui me ise,» iseloomustavad mehed oma publikut. Vanuse järgi defineerimine oleks liiga lihtsustav, aga ma arvan et see võiks olla vahemikus 15–40. Meil on üsna vähe väga noori püsikuulajaid. Ma arvan, et noorte jaoks on huvitavamad sellised striimijad ja juutuuberid, kes rohkem mängivad ja rohkem suhtlevad oma publikuga.

«Mul on tunne, et meil on oluline roll täita mängimise normaliseerimises,» ütles Peterson. «Inimesed, kes mängivad, avastavad, et on veel selliseid 30+ vanuses inimesi, kes mängivad ja isegi räägivad sellest.» Mets on seisukohal, et mängimine saab Eestis tõsiseltvõetavaks kultuuriliseks harrastuseks siis, kui mõni Eestis tehtud mäng maailmas populaarseks saab ja miljardeid teenib, nagu soomlaste Rovio või Supercell. Raha otsustab. Ta ise on seotud Eesti mängu Optimatica arendamisega.

Pea viimased poolteist aastat ilmub paralleelselt jutusaatega nädalas vähemalt üks video, kus mehed mõnda mängu mängivad ja kommenteerivad. Selle žanri tipp «Puhata ja mängida» loomingust on siinkirjutaja hinnangul Zobeli tehtud ellujäämismäng «The Long Dark», mis annab julgelt pooletunnise dokumentaalfilmi mõõdu välja.

Vaata seda siit!

«Arvatakse, et kui me väga palju mängime, siis oleme kindlasti väga head, aga tegelikult ei ole,» rääkis Mets. «Erinevaid mänge mängides hakkame neis korduvaid lahendusi, mustreid nägema. See ei tähenda, et me mingis konkreetses mängus väga head oleksime. Meil on päris mitu videot, kus me mängime väga halvasti.»

Peterson: «Kõige legendaarsem veebikommentaar: «Ma olen 14 ja isegi mina mängin paremini!»»

Kui podcast omal ajal alustas, panustati kõvasti eestikeelse mänguterminoloogia loomisesse. Mitmed uudissõnad on mängijate suus kinnistunud: välksündmus (quick time event), massirollikas ehk (massively multiplayer online game (MMO)), sõlmmaailm (hub world), igilidur (endless runner) ja  tornitõrje ehk (tower defence – selle viimase üle käivad siiani vaidlused).

Podcast on selle poolest tänaväärne formaat, et kui teemat jagub, ei jää aega kunagi puudu. Mets leiab, et mõned päris raadiosaated võiks olla pigem podcast'id. Näiteks «Samost ja Rumm» Vikerraadios. Korralikku poliitanalüüsi on hea kuulata, aga siis hakatakse korraga rääkima, et kui vähe aega on saate lõpuni jäänud, ja raisatakse seegi ära. Podcast oleks palju ägedam žanr selle jaoks, saaks rahulikult rääkida seni, kuni kõik teemad on käsitletud. ERR võiks aegunud raadioformaadi asemel julgemalt podcast'e teha.

Sõnaleseletusi

• Podcast – internetis levitamiseks tehtud reeglina sõnaline helisaade, eesti keeles on välja pakutud ka terminit «taskuhääling», kuid see pole eriti kinnistunud.
• Striim (stream ing k) – video või heli voogedastus internetis
• «Grand Theft Auto» (GTA) – kolmanda isiku vaates videomäng, kus mängija enamasti kurjategija rolli täidab.
• «Call of Duty» ja «Counter-Strike» – esimese isiku vaates sõjamängud.
• Platvormer – mängija juhib tasemelt tasemele kargavat preemiaid koguvat ja ohte vältivat tegelast

«Puhata ja mängida»

Eesti videomängudele pühendatud taskuhäälingusaade

Tänase seisuga eetris viis aastat ja 258 saadet

Vaata ja kuula Youtube'is neljapäeviti kell 19.00, audiosaade reede hommikul Soundcloudis, iTunesis ja mujal. Kõik saated kättesaadavad veebis puhatajamängida.ee

Saatejuhid

• Martin Mets, tehnoloogiaajakirjanik (34), lemmikžanr hiireklikiseiklused ja -mõistatusmängud
• Rainer Peterson, disainer (33), lemmikžanr klassikalised Disney ja Nintendo platvormerid
• Rein Zobel, režissöör (33), lemmikžanr ellujäämismängud