Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Janar Ala arvustab Jüri Okase retrospektiivi

Eesti avangardkunsti klassik

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Nurgalahendus. 1979. Sügavtrükk | FOTO: Kunstniku omand

Objektid on huvitavad, objektid on ligitõmbavad. Vähe on nii huvitavaid asju kui üks objekt, mõtlesin ma, puurides eesti kaasaegse kunsti klassiku ja nii mõnegi arvates üldse kõige olulisema kunstniku Jüri Okase retrospektiivnäitusel Kumus oma silma peaaegu iga töö sisse.

Tööd seisid hüpnootilises seriaalsuses ja ootasid. Kuna Okase tööd on üsna pinnalised ja struktuurset müra täis, ei olnudki see nii lihtne.

Ja veel huvitavam kui lihtsalt objekt on töödeldud objekt, jätkasin mõttekäiku. Üritasin muutuda filosoofilisemaks ja püüda mõelda selle juures ka võimalikule subjekti tekkimisele, kus ja kuidas ta võiks tekkida. On võimalik, leidsin, kuid jätsin arutluskäigu õhku rippuma.

Nimetu. 1979. Maakunst | FOTO: Repro

Jüri Okas sisenes eesti kunstipilti 1970. aastate alguses. Hariduselt on ta arhitekt ja arhitektuurne on ka tema kunst. Ta tuli nii «Tallinna kümne» arhitektide koolkonna ühe liikmena (Vilen Künnapu, Leonhard Lapin jt) kui ka kunstnikuna, keda võib seostada postminimalismi, maakunsti ja kontseptualismiga. Ühesõnaga kunstiga, mille puhul on kõige tähtsam idee. Tegutses eri meediumites, nagu happening, foto, film, graafika.

Pikali. 1974. Sügavtrükk | FOTO: Eesti Kunstimuuseum

Okas tegi seitsmekümnendatel asju, mida tegi läänes tolleaegne avangard, kus tegutsesid kunstnikud, nagu Robert Smithson või Gordon Matta-Clark, kes tundsid huvi nii tööstuslikult kui ka looduse enda hävitatud maastiku (Smithson) kui linnaehituse tühikohtade või, nagu ta ise ütles, «anarhitektuuri» vastu (Matta-Clark). Maastikku veeti monumentaalseid kujutisi, mida võisid näha isegi tulnukad kosmosest, ning majadesse rammiti auke.

Ka oli sel ajal kõrgvormis ulmekirjanik JG Ballard, kes püüdis kaardistada uues betoonist ehitatud maailmas elava inimese muundunud psüühet. Mõni aeg hiljem hakkas tegutsema industriaalbänd Einstürzenede Neubauten, kelle nimi tähendab tõlkes kokkuvarisevaid uusehitisi ja kelle üks kogumik kannab pealkirja «Strategies against architecture» ehk strateegiad arhitektuuri vastu.

Sammud tühjusesse

Okase töid on nimetatud «kontseptuaalselt selgeks» ja «esteetiliselt rafineerituks». Jüri Okase kunst liikus selles ajaloolises perspektiivis, mis tegeles ühtlasi modernistlikest kõrge-madal-hierarhiatest  ja geeniusemüüdist vabanemisega. Kunstnik kui neutraalne dokumenteerija, mitte kui looja. Kunstnik kui banaalsete argiobjektide ja entroopia vastu huvi tundja. Mitte kunstnik kui ülendaja ja puhastaja, vaid samal tasapinnal olija.

Nimetu. 1979. Maakunst | FOTO: Repro

Igaüks võib olla kunstnik, armastati sel ajal öelda. Jüri Okas ei olnud muidugi igaüks, kuid kunstnik oli ta sellest hoolimata. Küll aga meeldis talle ette võtta igamehe kohti ja alustas Vääna-Jõesuu rannast. Mis võiks olla veel igamehem kui tühjus, sest tühjus kuulub kõigile, tühjus on demokraatia maamärk.

Okas asus seda tühjust liigendama, tehes seal aktsioone, pannes püsti objekte või vedades rannaliiva või lumisele väljale märke. Need märgid pingestasid kuidagi sealset tühjust, kuhu nad veeti, võimaldasid seda liigendada. Midagi samasugust teeb vist ka arhitektuur, ta muudab keskkonna ümber ja sellega peab arvestama. Jüri Okas on öelnud, et kõik tema pildid ja installatsioonid peaksid tekitama noateral kõndimise tunnet.

Peagi hakkas Okas pildistama arhitektuurilisi objekte nii linnas kui ka maal ja töötles saadud materjale fotokollaaži ja graafikatehnikates. Okase töödes saab näha arhitektuurseid objekte (ma ei hakka ütlema maju), mille puhul on keeruline aru saada, kas neid ehitatakse või lammutatakse. Sageli kohtame müüre või varemelaadseid moodustisi. «Ehitised ei kerki varemeteks pärast valmimist, vaid pigem kerkivad varemeteks, enne kui nad on ehitatud,» tsiteerib arhitektuuriteadlane Andres Kurg oma Okase-tekstis «Vahepealsuse visuaalkultuur» Robert Smithsoni.

Rõõm jäägist

Sama juhtus linnakeskkonnaga, mis muutus Okase käsitluses selliseks protsessuaalseks, saamise seisundiks. Ka köitis teda infrastruktuuriline: trafopunktid, estakaadid, sillad, üksikud bussijaamad keset tühja välja, mõni lagunev veski või roostetav tsistern kusagil jne. Infrastruktuurides on üldse midagi hirmuäratavat, sest need jäävad justkui nägemisväljast välja ja muutuvad sellisena kummituslikuks.

Need peaksid olema inimese abimehed, millele ei pruugiks palju tähelepanu pööratapöörama. Seda müstilisemad ja ohtlikumad need omakorda võivad tunduda. Kas pole võluv sõita näiteks rongiga ja näha aknast industriaalset jäädet? Kas ei pane see hinge helisema? Või metsasihist läbi jooksvat kõrgepingeliini? Või tuhamägesid? Kas pole see mürgine ood inimtegevusele? Või kajakat õhus tiirutamas?

Rekonstruktsioon KKI. 1977. Sügavtrükk | FOTO: Eesti Kunstimuuseum

Okas pingestas tekitatud ruumi, lisades sinna geomeetrilisi kujundeid ja graafe. See vihjas nii mõnelegi huvi vene konstruktivistide vastu, kes tundsid 1920. aastate Venemaal silmapaistvat huvi ühiskonna ümberkorraldamise vastu. Peab ka märkima, et Okas töötas 1970. ja 1980. aastatel EKE projektis, mis projekteeris kolhoosidele ja sovhoosidele hooneid. See oli progressiivne ettevõte, mille iluks nimetatavaid tulemusi võib rohkem või vähem lagunevana tänapäeval maakohtades kohata.

Sekkub Lev Tolstoi

Jüri Okase kunsti saabumise aeg oli huvitav ja probleemne. See tekkis justkui tühjale kohale, nagu meeldis mingis mõttes kunstnikule endalegi tühjusesse sammuda. Selleks polnud eesti kultuuriruumis kriitika keele või metakeele mõttes kohta ette valmistatud, puudus sõnavara, nagu Sirje Helme oma saatesõnas näituse puhul ilmunud raamatule kirjutab. Okas tegi maailma mõistes absoluutset avangardi, tema loomingut siin tunti ja sellest peeti lugu, aga kriitikal polnud vahendeid, et sellele küüned taha saada.

Torn. 1981. Sügavtrükk | FOTO: Eesti Kunstimuuseum

Üks lugupeetud kunstikriitik ütles mulle eravestluses: «Esimene korralik käsitlus on seoses 1987. aasta personaalnäitusega Tamara Luugilt ja Marketta Seppälält. Kunstikriitika keel oli enne seda tõesti eriliselt abitu, seal oli kaks põhidiskursust: rahvuslikkus ja abstraktsus. Teisalt jälle Boris Bernstein tema vastu huvi ei tundnud, kuigi ilmselt oleks olnud suuteline seda oma poolsemiootilises laadis analüüsima.»

Millegipärast sattus nagu jumala juhatatult mu teele Lev Tolstoi raamat «Mis on kunst?», mis ei anna Jüri Okasega suhestumiseks küll mingisugust teadmist. Pigem vastupidi. «Teine tingimus on viimasel ajal tekkinud kunstikriitika, see tähendab, et kunsti ei hinda mitte kõik, ja peaasi, mitte lihtrahvas, vaid hinnanguid langetavad õpetatud inimesed, see tähendab rikutud ja samal ajal enesekindlad inimesed...

«Kriitikud selgitavad.» Mida nad siis selgitavad?

Kui kunstnik on tõeline kunstnik ja andis oma teoses teisele inimesele edasi tunde, mille ta läbi elas, siis mida on siin selgitada,» kirjutab Tolstoi.

Tolstoilik suhtumine on paljudele lähedane, kuid selle küllaltki suur puudulikkus avaldub ka näiteks Jüri Okase töödega suhestumisel. Kontseptualismi keel on ühtlasi ka kriitika keel ja vastava metakeele puudumine annab vastuvõtus mitu tagasilööki.

Ümber suunatud maailm

Mäletan, kuidas vaatasin kunagi kinos Stanley Kubriku filmi «2001: Kosmoseodüsseia», ja pärast seda katkes minus miski, terve hilisema õhtu sättis silm kõik nähtava sellisel moel ümber, nagu oli filmis. Mõnda aega kujunes sellest ka filmi hindamise kriteerium, kas nihestab reaalsuse oma esteetikale vastavalt ära või mitte.

Nimetu. 1979. Maakunst | FOTO: Repro

Samasugune nihestamine toimus minuga Okase näituselt väljudes. Nähtav ruum muutus äkki kuidagi väga pingestatuks, kõik vahemaad võtsid sisse füüsilisema oleku, ruum taktiliseerus. Mu jalgsiteele sattus ka paljude hinnatud arhitektuurseks keskkonnaks tunnistatud Rotermanni kvartal. Tabasin end tavalisest terasemalt silmitsema arhitektuurseid detaile, mis seal leida on…

Oli ju näituselgi vaadata Okase teos «Väike moodsa arhitektuuri sõnastik» 1974–1986, kus kohtume vaadete, objektide ja detailidega. Meie silm saab märkama sätitud. Nagu nõiaväel silmasin majade vahele üles viivat võrdlemisi ebainimlikult nurgelise olekuga kallet, juhuslikku teed, mis viis mulle tundmatusse ruumi. Astun siis julgelt edasi, sest julge hundi rind on rasvane. Lapsed sõitsid tõukeratastega mööda vastavaid vorme, nagu poleks mingit küsimust, arhitektuurne keskkond väänas natuke mu tajupilti. Võisin olla tunnistajaks moodsate ettevõtete suletud kontoritele, mis ootasid järgmisel päeval oma sisemustesse taas kord tööle usinaid uue arhitektuuriga harjunud inimesi.

Oli pühapäev, tore päev.

Näitus

Jüri Okas

Kumus avatud 27. augustini 2017

Tagasi üles