Kas kreeklastelt on midagi õppida?
Mis toimub kõige sisulisemal kaasaegse kunsti näitusel

Pjotr Uklanski installatsioon The Greek Way teeb Leni Riefenstahli filmikaadritest homoerootilisi maale.

FOTO: Mathias Voelzke

Kaarin Kivirähk käis Ateenas, kus 8. aprillil avati esimene osa kaasaegse kunsti hiidnäitusest documenta 14, mille pealkiri on «Õppides Ateenalt» («Learning from Athens»).

Documenta kunstinäitus on üks kolmest rahvusvahelise kaasaegse kunsti maailma kõige-kõigematest institutsioonidest. Küünik võib joonistada skeemi kunstniku karjäärist, mille ühes otsas on kohalik kunstikool ja väikesed grupinäitused kohaliku tähtsusega galeriides ning teises otsas kolm giganti: Veneetsia biennaal, isikunäitus New Yorgi MoMAs ja osalemine documental. Documentat peetakse seejuures kõige intellektuaalsemaks ja sisulisemaks kaasaegse kunsti ürituseks.

Erinevalt kõigist biennaalidest, mis toimuvad üle aasta, korraldatakse documentat iga viie aasta tagant, mis jätab rohkem võimalusi uurimistööks ja teemasse süvenemiseks. Documenta loodi 1955. aastal Teise maailmasõja järgse kaasaegse kunsti ja eriti Saksamaa kunstielu elavdamiseks ja dokumenteerimiseks. Traditsiooniliselt toimub documenta Kasselis saja päeva jooksul.

Sel aastal tuli kevad teisiti

Sel aastal otsustas documenta seekordne peakuraator, poolakas Adam Szymczyk, et hiidnäitus tuleb korraga teha kahes linnas: Kasselis (avatakse 10. juunil) ja Ateenas. Kogu documenta pealkirjaks sai «Õppides Ateenalt». Kohtuvad vastandid. Saksamaa peale mõeldes meenub ikka mingi nietzschelik üliinimene, kes elab kusagil täiuslikult korrastatud arhiivis, nagu mõnes Denes Farkasi kunstiteoses. Sellesse pilti sobitub hästi ka documenta – mastaapne üliintellektuaalne kunstiüritus Kasseli linnas.

Pjotr Uklanski installatsioon The Greek Way teeb Leni Riefenstahli filmikaadritest homoerootilisi maale.

FOTO: Mathias Voelzke

Ja samas Kreeka – Euroopa kultuuri häll, mis samas on vaevelnud pikalt sügavas kriisis, kus aktiivsust näidatakse üles streikides ja tänavatel demonstreerides, mitte kindlaksmääratud rajal tervisejooksu sooritades. Kreeka riiklikud võlad ületavad kõik mõeldavad summad ja teda peetakse majandusringkondades Euroopa mustaks lambaks, seega loodeti ilmselt documentalt ka majanduslikku kasu. Saksamaa on rikas, ka documenta tähendab suurt hulka sakslaste eurosid. Documental töötav sõber rääkis, kuidas kontorisse aina tassitakse ja tassitakse uusi MacBooke. Kellele need mõeldud on, ei tea enam keegi. Kuid räägitakse ka seda, et tegelikult sai Ateena näitus kogueelarvest ikkagi tunduvalt väiksema noosi kui juunis avatav traditsiooniline Kassel.  

Minule on Kreeka üks lemmikriikidest. Olen käinud mitu korda Kreeka saartel puhkamas. Seekord olin esimest korda pikemalt Ateenas ning muidugi minu armastus Kreeka vastu ainult kasvas. Minuga samas eestlaste korteris elanud Eha Komissarov ütles, et Ateena näeb välja nagu üks suur geto ja see on õudne. On tõsi, et Ateenas pole vist ühtegi maja, millel poleks grafitit. Needki pole sellised vahvad ja malbed tänavakunstiteosed, nagu näiteks Tartus, vaid radikaalselt vasakpoolsed ja anarhistlikud, kutsudes enamasti üles fašismivastasele võitlusele. Mulle selline võitlusvaim tegelikult meeldis. Guugeldasin enne Ateenasse sõitu linnaosa Exarchia, kuhu olin korteri broneerinud, ning sain teada, et see on võimas anarhistide linnaosa, kuhu on oodatud kõik peale politsei. Korra sattusime õhtust süües koguni pisargaasirünnaku keskmesse, kuna politsei oli vist oma jala neile keelatud linnaossa tõstnud.

Ateena kunstiakadeemia üks hooneid on hea näide kreeklaste graffitilembusest. Foto:

FOTO: Kaarin Kivirähk

Ateena lisas minu Kreeka-kogemusele anarhia, aga sealt ei puudunud ka kõik tavapärane: imelised toidud, päike, mäed, soojad ja sõbralikud inimesed, kohvikus laisalt oma päevi veetvad ja frappeʼt joovad vanamehed. Vaatasin üht documenta ja Ateena tausta tutvustavat dokumentaalfilmi, kus kreeka kunstnikud selgitasid, et neile ongi oluline eeskätt kogukond. Kreekas on palju isetegemist, ise organiseeritakse põgenikele supiköök ja skvotid. Riik pigem peksab skvotte ja demonstratsioone laiali. Riik, politsei ja avalik võim on Ateenas üldse negatiivse väärtusega. Kuni selleni välja, et näiteks kujutava kunsti valdkonnas ei pidavat olema peaaegu et mitte mingit riiklikku toetust. Peaaegu kõik põhineb erakapitalil ning see on seda hämmastavam, et tundus, et kunstimuuseume on Ateenas päris palju.

Alkeemiline skvott

Seetõttu võib arvata, et ka nii mõneski mõttes kuskilt ülevalt tulev documenta ei meeldi paljudele kreeklastele. Sakslased pole nii või teisiti kreeklaste silmis heas kirjas ja documenta rikkuste demonstratsioon Ateenas, kus paljud inimesed vaevlevad rasketes majanduslikes probleemides, võib tunduda silmakirjalikuna või koloniseeriva eksootikaihalusena. Samuti vihastas paljusid kohalikke see, et documenta kuraatorid ei teinud Kreekas näitust Kreekast, vaid käsitlesid kogu maailma probleeme, millest muidugi Kreeka ka osa on. Ilmselt oleksid aga ka eestlased pahased, kui meile tuleks mõni peen ja rikas näitus ja teeks Tallinnas näituse, kus Eesti kontekstist ja kunstnikest eriti ei hooliks. 

Alkeemiline skvott- teos näituselt Si Sedes Non Is Ateena kuulsaimas eragaleriis The Breeder. Foto:

FOTO: Kaarin Kivirähk

Muidugi võimaldab documenta külastamine nii või teisiti Kreeka kontekstiga tutvuda. Näiteks käisime seltskonnaga Ateena kuulsaima eragalerii The Breeder näituse «Si Sedes Non Is» (kuraator Milovan Farranto) avamisel. Näitusel oli kuraator muutnud galerii «alkeemiliseks skvotiks», kus eksponeeriti moodsat uuest vaimsusest, nõidumisest ja tervisegootidest lähtuvat kunsti. Avamisel oli väga palju inimesi, nii et ei mahtunud hästi liikumagi. Hiljem käisid jutud, et palju väiksemaid teoseid oli alkeemilisest skvotist selle õhtu jooksul ära varastatud.

Poliitika näitusesaalis

Documenta näitusele on ikka olnud omane poliitiline kunst. Nii on ka seekord Ateena  näitusepaikades väljas teosed, mis tihti lähtuvad poliitilistest küsimustest – olgu selleks siis kolonialismi või Teise maailmasõja pärand, majanduskriis, tööpuudus või rändekriis.

Näiteks kunstnik George Lappas mõtestas tööd ja selle puudumist karvaste loomaskulptuuride abil. Teist maailmasõda meenutasid McDermott & McGough’ teosed, kus kolmanda Reichi aegsetele Hitleri paraadportreedele on kirjutatud tagakiusatud geide ja lesbide kirjad, mis moodustasid ühtse installatsiooni Pjotr Uklanski homoerootiliste maalidega Leni Riefenstahli filmikaadritest. Angelo Plessas oli kunstiliselt lavastanud oma naabrinaise loo, kes, nagu selgus, oli olnud natside okupatsiooni ajal Kreeka spioon. Nõukogude režiimi meenutasid Jugoslaavia kunstimuuseumitest pärit sotsrealistlikud teosed.

George Lappase skulptuur Gardener with Shovel mõtestamas tööd ja selle puudumist. Foto:

FOTO: Kaarin Kivirähk

Kolonialismi problemaatikaga tegelevad kunstnikud kasutasid rahvakunsti võtteid, mingis mõttes tundub, et rahvakunst ja folk läheb koos esoteerika ja nõidumisega aina rohkem moodi, ehk on seegi vastulause ülitehnoloogilisele digikultuurile ja professionaliseerunud lääne messikunstile. Benaki kunstimuuseumis olid väljas Tshibumba Kanda Matulu naivistlikus stiilis maaliseeriad Belgia Kongo verisest ajaloost.

Tshibumba Kanda Matulu teos seeriast Kongo ajaloost. Tekst pildil ütleb - Msiril lõigati pea maha. Pea (mis võttis ette tundmatu teekonna.

FOTO: Foto: Kaarin Kivirähk

El Hadji Sy oli kokku kogunud hulga turistinänni ja selle kunstipäraselt «uueks museoloogiaks» komponeerinud. Põhjamaa rahvaste esindajaid erutas fakt, et näitusele oli kaasatud mitu saami kunstnikku, näiteks Joar Nango oli ehitanud Ateena konservatooriumisse saami stiilis puhkeala, kus esinesid Põhjamaade räpparid ja sai istuda hülgenahast mattidel. Ausalt öeldes huvitaks mind rohkem hoopis mõni selline põlisrahva esindaja, kes oleks näiteks vegan ja ei tahaks üldse hülgenahku näha ega kala süüa. Hetkel tundub, et kõik põlisrahvad on kokku leppinud, et nende hääl on alati mähitud loomanahkadesse ja veristesse rituaalidesse. 

Joar Nango hülgenahkadest saami oaas

FOTO: Kaarin Kivirähk

Mitte-teadmise sügavik

Juba pressikonverentsil teatas peakuraator Szymczyk mõnevõrra üllatavalt, et tegelikult polegi ta Ateenalt midagi õppinud. Ainuke õppetund on, et tuleb oma teadmised unustada ja «astuda julgelt mitte-teadmise sügavikku». Kunstiajakirja Frieze autor Jennifer Higgie märkis seepeale tabavalt, et sellist segast sõnumit ikka annab välja öelda. Sest kas pole tegelikult praeguste aegade poliitilise ebakindluse põhjus justnimelt segadus, mis on tekkinud rumalusest ehk n-ö «mitte-teadmisest»?

Kuid Higgie ütles ka,  et tõenäoliselt oli kuraatori eesmärk siiski kutsuda üles avatusele, proovida mõelda teisiti, kui seni on mõeldud, ja sellele võiks Kreeka kontekst oma vabamõtlemisega kaasa aidata. Seda nagu Jean Rhysi romaanis «Suur meri Sargasso», kus kreooli neiu Antoinette abiellub inglasega ning põrkavad kokku kaks mõtteviisi. Ühel pool Antoinette’i esindatav lõuna, mis on ettearvamatu, müstiline ja kuum, teisel poolinglise abikaasa esindatav põhi, mis on külm, mõistlik ja karm. Seda vastandust võib käsitleda ka kui Rhysi mässu liberaalse progressi usku lääne ühiskonna vastu, mis kokkuvõtteks tõi meile vaid inimkonna ajaloo suurimad katastroofid. Mulle tundub, et 14. documenta eesmärk Ateenas on samuti pakkuda võimalikku vastulauset mõistlikule ja neoliberaalselt ratsionaalsele Saksamaale, otsida ja leida see vastandus Ateenast.

Selles kontekstis mõjusidki ehk kõige vabastavamalt teosed, mis ei lähtunud vaid inimesest ja tema poliitilistest ambitsioonidest. Kaasaegse kunsti muuseumis EMST esinesid performance’iga sekspositiivse feminismi kuninganna Annie Sprinkle, kes 1970ndatest alates on võidelnud sekstöötajate õiguste eest, ja Beth Davies, kes on teinud videokunsti queer-kultuuri teemal. Varem on kunstnike duo koos korraldanud «ökoseksiks» nimetatud pulmarituaale.

Annie Sprinkle'i ja Beth Daviese performance Cuddling Athens kutsus inimesi seitsmeks minutiks kallistama Foto:

FOTO: Kaarin Kivirähk

Nendel üritustel on naised abiellunud näiteks Maaga, Veneetsias merega, söega Hispaanias, Kallavesi järvega Soomes, saades nii planeedi Maa armukesteks. EMSTis kutsusid nad külastajaid endaga seitsmeks minutiks voodisse, kus siis väsinud näitusekülastaja sai mõnda aega kahe lopsaka naise kaisus lebada. Ilmselt oligi performance «Ateenat kallistades» üks Ateena documenta meeldejäävamaid hetki, kuna pakkus ebaratsionaalset, naiivset ja rõõmsat lahendust kõigile maailma poliitilistele probleemidele.

Documenta 14 jääb Ateenas avatuks 14. juulini

Tagasi üles