reket: kui vihma sajab, saan märjaks nagu teisedki
Intervjuu

reket.

FOTO: Oliver Moosus

Umbes poolteist aastat tagasi andis reket välja plaadi «Tuule tee» – see võeti väga hästi vastu ning tuntust tuli nagu kotiga. Lisaks oli album muusikakeskkonna Deezer statistika kohaselt 2016. aasta enimkuulatud album Eestis. Uuel seitsme looga ainult digitaalselt välja antud plaadil «Super ei» hammustab räppar ka kuulsuse kibedamaid vilju ja tõmbab ukse ebatervemate huviliste ees kinni. Muusika loomine ilma suurema mölata on selle juhtiv kontseptsioon.

Uuel materjalil on endiselt esindatud reketi firmamärgiks saanud aeglased, ka «suhte-räpiks» nimetatud r’n’b-slow-jam’id. Nende kõrval saab kuulda natuke agressiivsemate meeleoludega tõrksamaid lugusid, selliseid, mille kohta võib plaadi pealkirja eeskujul öelda «super ei».

Täna algab Tartust ka albumi esitlustuur.

Kuula albumit siit!

Andsid seitsme looga plaadi välja. Oleks võinud ju näiteks aasta pärast 13 looga plaadi välja anda. Miks just nüüd sellise otsuse tegid?

Mulle tundub, et nii minu enda kui ka teiste inimeste muusikatarbimine on viimasel ajal palju muutunud ja see nõuab reageerimist. Olen andnud välja plaadi 16 lauluga, millest pooli pole kunagi esitanud, ja 11 looga plaadi, millest mõnda pole esitanud, sest need pole kontserdi laulud. Praegust on kuidagi kompaktne kuulata. Tundub, et saan oma loo ka vähemate lugudega ära rääkida.

Suured räpparid läänes on andnud pikki plaate välja – Drake poolteisetunnise ja Kendrick Lamar tunnise. See on väga lahe ja avastamist on seal palju rohkem, aga nemad saavad sellist asja endale lubada, sest saavad kaks aastat tuuritada ja selle järel jälle kahetunnise plaadi välja anda. Mina ei saa. Või ka kuulamise mõttes. Ma olen olnud alati väga suur Drake’i fänn. Kui nüüd olen hakanud tema uut plaati kuulama, jääb ta ikka kusagil pooleli, midagi tuleb vahele.

See sinu jaoks vajalik jutustatav lugu on siin nüüd siis olemas ja piiritletud?

Arvan küll. Mõned ütlevad, et andsid EP välja. Ei andnud, digitaalsel kujul andsin albumi välja. Eks ta ole nimetamise küsimus, kuidas keegi nimetab. Üks nimetab miksteibiks, üks pleilistiks, minu puhul tähendab «Super ei» kogumikku laule. Mulle tundub, et see on album – sellel on räppi, on laulmist, on skrätšimist, on pehmemat, on agressiivsemat. Ikka nagu tervik.

Produtsendid on sul enam-vähem samad – Lauri Täht, Paul Oja, Critikal, Sander Mölder jne.

Jah, välja arvatud 372, kes tegi loo «Köievedu», ja Lumele, kes tegi laulu nimega «Gasell».

Neid ma ei teagi.

Ma ka ei tea. Pole kunagi kohtunud.

Kuidas nendega koostöö algas? Kas saadeti biidid?

Jah. 372 saatis mitu biiti ja ütles, et tahab koostööd teha. Proovisime, proovisime ja üks sobis. Lumele saatis biidi, ütles, et see on kõik, mis mul on. Väga hea. Sobis, just sellist olingi otsinud. Aga ma ei tea, kes ta on. Tartust vist.

Lähed Tartusse esinema täna, ehk siis kohtute?

Jah, äkki ta tuleb. (Naerab.) Selline ongi interneti võlu.

Kuidas sa ise muusikat kuulad?

Ainult digitaalset. Ei, valetan, üks Elephants from Neptunesi plaat on mul autos. Põhiliselt kuulangi muusikat autos.

Eelmisel aastal olid Deezeri info põhjal digitaalselt enim kuulatud artist Eestis. Kui ootamatu selline olukord sinu jaoks oli?

Väga. Ma olen räppmuusik, olen seda asja 15 aastat teinud, olen tänavatel grafitit teinud ja kogu seda tolmust asja. Kuna mul on olnud nüüd vähemalt kaks edukat aastat – ega ei tea ju, mida see aasta toob –, võib otsustada, et kogu töö on ennast väga hästi ära tasunud. Ma ei andnud alla. Nagu ühes intervjuus ka ütlesin juba: argpüksid ei alustagi, nõrgad saavad poolel teel surma ja need, kes pärisasjani jõuavad... Kui palju neid klubiräppareid ikka on, kes suudavad tänapäeval täismaja tuua – Genka, Paul Oja, 5 Miinust, ehk keegi veel?

Sõnalises mõttes tundub see plaat agressiivsem kui eelmine. Mul on tunne, et mõnes loos, kasvõi näiteks nimiloos, lubad ikka kellelgi molli anda.

Ei, ei. (Naerab.) Pole kunagi lubanud kellelgi molli anda.

Jääb mulje, et miski on sind kannatuse katkemise piirile ajanud.

Kindlasti ma ei ole kellegi peale pahane. Eks ma ise olen oma privaatsuse uksi natuke laiali hoidnud. Lased võõraid inimesi endale natuke liiga lähedale, ka ajakirjanikke, publikut. Näitad maailmale endast isiklikku ja siis avastad, et ebavajalikku võetakse kritiseerida, näiteks käib kellelegi väga pinda, missugune müts sul on. Varem ei omanud selline asi ju tähtsust, põhiline oli, millist muusikat teed.

Nüüd on muusikast nagu eemale triivitud ja inimestele lähevad korda hoopis muud asjad. Mitte küll kõigile. Muidugi sellistes olukordades saad ainult enda peale pahane olla. Kuna hindan privaatsust, tõmban uksed koomale. Meeldib muusikat kirjutada ja sellest ka rääkida.

Tänapäeval, kus kõigil on telefonid, kõikjal on sotsiaalmeedia, kuivõrd saad sa ise üldse oma kuvandit kontrollida? Mingis mõttes oledki ju teiste oma.

Ega ei saagi väga kontrollida. Nii palju saab, mida ise välja paned. Kui vaadata mu sotsiaalmeediat, siis minu meelest paistab sealt välja selline inimene, kes ma ka olen. Lihtne inimene, kes saab märjaks, kui vihma sajab – nagu teisedki. Selline tüüp, kellele võib ligi astuda ja juttu rääkida. Midagi feiki seal pole, suuri autosid, kalleid kellasid. Aga eks see on osa sellest elust, millega mul alguses oli natuke keeruline harjuda.

Kas pead päevatööl ka käima?

Ei pea. Enam.

Enne seda pidid?

Jah, pidin. (Naerab.) Terve elu pidin. Selles mõttes muusika muutis mu elu.

Tagasihoidlik küsimus – on see hea või halb?

See on väga hea. «Tuule teed» lindistades olin kontoritööl. Kui mingil hetkel see huvimasin käima läks, avastasin ikka ja jälle, et tuleb keset päeva asuda intervjuud andma. Nagu praegugi. Viimast päeva olingi tööl, kui plaat ilmus – 23. november 2015. Risk oli küll suur, aga tasus ära. Tasuski ära, kuna ma tegin seda, sest oleks saanud ka teistpidi.

Olen sind mitu korda reklaamides näinud. Mõni võib mõelda ka reklaamides osalemisest kui mingisugusest ebameeldivast väljundist, sellisest sellout-väljundist. Kuidas sul eetilised dilemmad lahendatud on?

Ütleme nii, et kui annad oma näo igale poole, kuhu sind kutsutakse, siis ei pea keegi sind kuigi tõsiselt võtma. Aga kui on asju, millesse sa usud, siis miks mitte. Olen aasta või pooleteise jooksul kindlasti rohkem reklaame ära öelnud kui vastu võtnud.

Kui palju oled enda puhul täheldanud, et mida tuntumaks saad, seda rohkem hakkad ennast brändima ja vastavalt eeldatavatele publikuootustele pakendama?

Olen tähele pannud küll, et selline kontrollitus võib tekkida. Ühel hetkel sain aru, et kui näiteks teha Twitteris mõni sõnamänguga nali, hakkavad inimesed seda kuidagi tõsiselt võtma. Siis hakkas kohale jõudma ka äratundmine, et enam ei postitagi selliseid asju. Tekkis küsimus, mis mulje see minust nüüd jätab. Varem sellist küsimust ei olnud.

Kuidas sul sõnadega on, tulevad need kergelt?

Viimasel ajal on hakanud tulema kergemalt kui varem. Seda, kas nad on selle võrra paremad või halvemad, ma hinnata ei oska. Rääkisin hiljuti Genkaga, kes teeb miksteipi ja kes ütles, et tal on täpselt nii palju aega ja ta peab selle ajaga kõik sõnad ära kirjutama. Mul oli täpselt samamoodi, panin endale tähtaja, võtsin biidi ja hakkasingi tööle. Lõppude lõpuks on need ju ainult sõnad, midagi keerulist ei saa olla – need peavad olema loogilised ja riimuma. «Super ei» lindistasin kolme stuudiosessiooniga, «Tuule tee» puhul vist läks 12 sessiooni.

Mulle meeldib viimasel ajal kuulata räppi, mille sõnadel pole mingisugust tähendust. Nagu Future jne. Sõnad on, aga mõtet pole, hästi moodne olukord. Sellist asja on kuidagi vabastav kuulata. Vahel on raske, kui keegi tahab sulle mingit lugu rääkida, sõnumit edastada.

Mina näiteks ei suuda sellist muusikat kuulata, sest ma ei saa sellest jutust midagi aru. Mul ikka peab mingisugune tähendus olema, üritan ikka endiselt midagi öelda. Midagigi.

Sa oled vanamoodne inimene?

Olen jah. Ma vist ei suudaks pläminat kirjutada. Võib-olla suudaks, pole proovinud. Aga never say never. Kindlasti söön kunagi oma sõnu.

Mul on tunne, et su fännid on rohkem naised?

Kusjuures ei ole. Kuna andsin «Super ei» ise välja, tuleb kogu digitaalne info mulle arvutisse ja see info ütleb, et naisi on umbes 35 protsenti.

Äkki need mehed siis mängivad oma naistele su muusikat?

Või äkki need mehed siis ei suuda tunnistada, et nad mind kuulavad. (Naerab.) Nii et ei ole mõtet siin üldistada. Ma tegelikult ei usu, et need protsendid päris tõele vastavad.

Miks sa albumi ainult digitaalsena välja andsid?

Mõtlesin, et kui album saab valmis, siis soovin võimalikult vähe aega kõige muu peale raisata ja kohe fännidega jagada. Inimesed tahavad tänapäeva digikultuuris üldse kõike kohe kuulata. Pikka mängu ma selle väljalaskega ei mänginud, ei teatanud ette, ei teinud kuulamisi, singlit otseselt ei tulnud jne. Kõik vahemehed on vahelt ära võetud – ise tehtud, ise lindistatud või vähemalt lindistada lastud ja ise ka välja antud.

Miks tasuta?

Inimesed panevad niigi palju raha selle alla, et tulla kontserti kuulama. Mõtlesin, et muusika võiks siis olla vabalt kättesaadav. Muusikat antakse ju palju välja ja väga raske on sellises olukorras võistelda. Kusjuures mulle tundus, et Spotify konto loomine on nii lihtne, aga paljude jaoks ikkagi ei ole, tahetakse CDd saada. Aga jah, usun, et muusika tasuta välja panemine tagab muusika laiema leviku.

Kas kunagi tuleb ka CD või mõni muu formaat albumist?

Võib-olla. Äkki järgmise albumiga koos panen «Super ei» n-ö B-poolele tasuta kaasa.

Miks sa oma nime väikese tähega kirjutad?

Sest mu nimi kirjutatakse väikese tähega.

reket, kodanikunimega Tom-Olaf Urb

Diskograafia

«Kajapark», Legendaarne Records, 2008

«Tuule tee», Legendaarne Records, 2015

«Super ei», enda välja antud, 2017

Albumit «Super ei» tutvustav Super-tuur

28. aprill – Tartu: Club Illusion 

29. aprill – Võru: Club Tartu 

5. mai – Pärnu: Ööklubi Sugar 

6. mai – Viljandi: Cheers 

12. mai – Sonda: Sonda Kõrts 

13. mai – Tallinn: Von Krahl

Tagasi üles