Kriitiku hinnang: reketi «Super ei» on super okei
Lisatud link kuulamiseks

Räppar reket

FOTO: Promopilt

reket

Super ei

enda välja antud

Hinne: 4

Eesti räpi probleem üldiselt on see, et ta on Eesti räpp. Hiphop sündis ja sai täiskasvanuks Ameerika getodes ja kuna tegemist on väga tekstipõhise muusikavormiga, siis loomupärane on, et seda tehakse just ebonicsʼit kasutades. Loomulikult on tehtud head räppi ka teistes keeltes, aga kuna keelte kulg, tonaalsus ja rõhud on erinevad, siis see tavaliselt häirib ka naturaalset flowʼd.

Reket oskab räppida küll ja teeb seda isegi suurem osa aega päris loomulikult. Päris puhtana «hakkimisest» ta siiski ei pääse ja enamasti tundub, et probleem sünnib sellest, et mõte on algselt sündinud ingliskeelsena ja siis sunnitud eestikeelseks. Seda ei juhtu siiski nii palju, et väga segaks, ja enamik lugudest on hästi jälgitav, osavalt seatud lüürikaga ja sobib oma taustaga hästi.

Reket eristub eesti traditsioonilisest räpist oma meloodilisema stiiliga ja sellega, et natuke rahulikumalt lubab r&b-kõladel domineerida ega sunni kõiki taustu olema Eesti raadiopopi kõlaga. Päriselt ta siiski sellest patust ei pääse, kuigi ka selline valik võib tunduda arusaadav, sest kuidagi peavad need lood ikkagi raadiossegi jõudma. Reketi suurim tugevus on, et ta suudab vältida mõttetut agressiivset poosi, ei ropenda, kui pole vaja, ja ei ürita ennast provokatiivselt puhevile ajada.

Ma ei läheks päris niikaugele, et kirjeldaks tema kuvandit kui romantilist või sensuaalset, aga kui mõnelt oma sõbralt küsisin, mis nad reketist arvavad, siis lõpuks jäi kõlama (võib-olla õige pisut sarkastilisena) öeldud «gentle gigant» (hell hiiglane), mis aitab teda päris hästi kokku võtta.

See album on hea jätk tema eelnevale loomingule. Kõlab küpsemalt ja rahulikumalt, aga olles siiski tugevalt autoripärane. Siin on lugusid, mida rahvas kindlasti kontsertidel kaasa räpib ja mis saavadki plaanipäraselt palju raadioaega, aga ka ilusaid vaikseid mõtisklusi, millega teismelised saavad kaasa nutta.

Kuigi album on ainult seitse lugu ja 20 minutit pikk, ei oleks sellise tihedusega lugude puhul  pikem album ilmselt ka hea mõte, sest tähelepanu hajuks. Praegusel kujul teeb reketi muusika kõrvale piisavalt pehme pai, et oleks tore ja mitte väga creepy.

Kuula albumit siit!

* Arvustus ilmus 29 aprilli AKs pealkirja all «Nädala album. Super okei».

Tagasi üles