Seisev seisundiplaat

Erki Pärnoja Foto: Kuvatõmmis

Erki Pärnoja

Efterglow

Erik Lindström Music

Hinne:2

Helilooja, kitarrist ja multiinstrumentalist Erki Pärnoja oli laiemale avalikkusele tuntud kui Ewert and The Two Dragonsi kitarrist. Tema kui sooloartisti debüüt «Himmelbjerget» ilmus 2015. aasta lõpus, tehniliselt oli tegemist küll mitte täismõõdus albumi, vaid kuue looga EPga.

«Efterglow» kestab 40 minutit ja sisaldab kaheksa lugu, ses mõttes on nüüd siis tegemist täies mahus albumiga. Võrdlusest ei pääse: «Himmelbjerget» oli debüüdiks piisavalt nutikas, omanäoline ja üsna tugev avaldus, «Efterglow» ületab seda ainult mahult, kuid muidu jääb debüüdile igas mõttes alla. Heast pillikäsitsusest, oskuslikust arranžeeringust ning professionaalsest ümberkäimisest efektiplokkidega jääb väheks.

Ma ei saa aru, mida selle plaadiga öelda tahetakse ja kellele tahetakse. Üldse ei välista, et viga on minus. «Efterglowʼ» rõhk on justkui emotsioonidel ja romantikal, aga need ei kipu kuidagi kõnetama. Seisundimuusika on žanr omaette, kuid eks neid seisundeid ole ka igasuguseid. Alati ei pruugi artisti personaalne nirvaanalähedane olek publikule kohale jõuda, ning kas peabki.

Steriilne «Efterglow» jääb tonaalsuselt kusagile autorifolgi ja newage’iliku taustamuusika vahelisse halli tsooni. Kui tegemist oleks luulekoguga, siis ihkaks see väga kindla käega konkreetset toimetajat. Praegu puudub albumil nii proloog, kulminatsioon kui ka finaal. Mingeid tajumuutusi ega kujutluspilte see esile ei kutsu.

«Efterglow» on ühtlane plaat, aga ühtlaselt mittemidagiütlev. Puuduvad haaravad meloodiad, millel end kaasa lasta kanda. Kuulda pole tumedamaid ja põnevamaid soppe, kust vaataks vastu midagi ootamatut. Tegelikult ei juhtu üldse midagi. Ühtlane, aga mitte tuline ega isegi mitte soe, vaid jahedapoolselt leige. Võib ju uurida instrumentaallugude pealkirju, kuid need ei aita plaadi mõistmisel kuidagi edasi. Nimiloole tehtud video või pigem lühifilm koos Pärnoja vanaema isiklikul elu põhineva seletava narratiiviga aitab nagu kaasa, aga tervikut arvestades on see erand.

Kui «Efterglow» olekski sajaprotsendiliselt lahendatud moekas visuaalalbumi vormis, siis oleks ka emotsioon ilmselt teine ning arusaadavam. Praegu jääb aga mulje, nagu vaataksid läbi akna kellegi elutuppa ning püüaksid mõistatada, mis seal toimub, miks toimub ja kas üldse on vaja sellest kõigest osa saada.