Aja auk. Inimese ja masina erootiline suhe

Kraftwerk Foto: Kuvatõmmis

Kraftwerki ajalugu 1978. aastast tänapäevani rajaneb nende liikme Ralf Hütteri uskumusel, et inimsugu ja masinad on sümbiootilised. 1978. aasta plaadil «Die Mensch-Maschine» (inimmasin) uuris Kraftwerk kõigest 36 minuti jooksul nende suhet.

Kraftwerki teine tähtsaim liige Florian Schneider rõhutas 1978. aasta intervjuus, et masinad pole teenrid ega isandad. «See on peenem suhe. Toimub suhtlus. Masin aitab inimest ja inimene imetleb masinat. See on teie aju pikendus,» ütles ta ja osutas ajakirjaniku Sony kassetimängijale. «See aitab mäletada. See on kolmas laua ääres istuv mees.» Ta lisas, et Kraftwerkil on masinatega erootiline suhe.

Süntesaator on palju tundlikum kui kitarr, arvas Hütter. «Seda peetakse külmaks pilliks, aga see pole. Meie muusika ei ole antiemotsionaalne. See pole kehaline, vaid vaimne emotsioon.» Schneideri sõnul oli tema aju tühi lint ja kõrvad kaks mikrofoni.

Umbes sellest ajast pärines ka Hütteri kuulus jutt, et telefonid on antiikesemed, sest kunagi ei tea, kes helistab, aga alati need helistamised segavad töötegemist. Kui Kraftwerki stuudiosse Düsseldorfis kirju saadeti, tulid need avamata tagasi. Kraftwerk elas ja elab Euroopa suurimas tööstustsoonis, mis ulatub üle 100 kilomeetri ja pakub peavarju 20 miljonile. Düsseldorf, Dortmund, Essen.

Kraftwerk oli uue põlvkonna esineja, selline, kes vahib tuimalt publikut ega oota aplausi. «19. sajandi vaatepunkti aeg on läbi. Tähtsa artisti müüt on üleeksponeeritud. Nüüd tehakse massitoodangut,» ütles Hütter. Uus plaat oli arendus Kraftwerki eelmise plaadi loost «Schaufensterpuppen» (vaateaknanukud). Kraftwerk oli amerikanismide vastu, saksa bändi Tangerine Dream ingliskeelse nime vastu ja laulis saksa keeles, mis on mehaaniline keel.

«Die Mensch-Maschine» algab plaadi võtmelooga «Die Roboter». Küborg kõneleb selles  vene keeles: «Ja tvoi sluga, ja tvoi rabotnik.» Olen su ori, su tööline. Nõukogude Liit, totalitaarne riik, kohtles teatud rahvaid ebainimlike droonidena. See oli tegelikult lihtsakoeline pala, milles robotid tahtsid ka mehaanilist tantsu lüüa ja mida taskuarvutil Casio VL-80 võis bändi sõnul igaüks ise mängida, vajutades klahvidele 2242 4586 ..1. 1253 2242 4586 ..1. 1253.

Teisedki lood tegelesid transinimesega, kelle soontes voolab elekter ja kes ise oma patareisid laeb. Bändi ehk kuulsaim laul «Das Model» näitas, kuidas me ebaisikustame inimesi ja muudame nad masinateks. «Suurel osal muusikast on pornograafiaga võrdne väärtus. Me küsime, kas pornograafiast edasi on muusikat,» rääkis Hütter.

Kui plaati Pariisis esitleti, mängis taustaks peatumatult vana saksa film «Metropolis» ja sellenimeline lugu leidus ka Kraftwerki plaadil. Kraftwerk nimetas oma lugusid akustilisteks filmideks. Robotite ikonograafia ulatubki 1920. aastatesse. 1928. aastal esitleti Londonis üht esimest inimkujulist robotit Ericut. Eric ka kõneles.