:format(webp)/nginx/o/2017/04/28/6602285t1h76d3.jpg)
Võtke taskust üks münt. Kaheeurone sobib hästi, kui juhtub olema. Vaadake seda ühelt ja teiselt poolt, hüpitage niimoodi peopesal. Ükskõik kummalt poolt vaadata, on raha ikka enam-vähem samasugune. Sama suur, kaalub sama palju, sama väärtusega. Just niimoodi suhtuvad teineteisesse «Galaktika valvurite» seeria esimene ja teine film.
Ükski ulmefilm, kus jahmunud peategelasele öeldakse: «X, ma olen su isa!» ei saa ju olla läbinisti halb. Nii ka «Galaktika valvurite» järjefilm. Kolm aastat tagasi ilmunud esimene osa mõjus nagu see hindude püha, kus kõiki värvilise tolmuga loobitakse: särav ja süüdimatu lustipidu.
Ja nüüd tuleb see järjefilmi probleem. Ikka tekib väike mure, kui lähed kinno vaatama selle filmi järge, mis sulle omal ajal kohutavalt meeldis. Rusikareegli järgi (jätame siinkohal välja Peter Jacksoni Tolkieni-triloogiad jms) tehakse ju järg filmile, mis hästi teenis. Keegi ei taha tappa kuldmune munevat kodulindu, st muudatusi ja värskeid ideid… noh, parem kui ei oleks. Ja seetõttu valitsebki meil nii Marveli kui DC koomiksifilmide maailmas selline ühetaoline kissell. Erandi võib siin teha vast «Loganile», «Deadpoolile» ja nendesamade valvurite esimesele osale.
/nginx/o/2017/04/28/6602317t1hf5f9.jpg)
Kas ma juba ütlesin, et kõike, mida nägite kolm aastat tagasi, pakutakse ka nüüd? See on süüdimatu ja optimistlik nagu pioneerilaager või 1980. aastate pop-rock-lauluke. Ning sedasorti kraami paiskub filmi heliribalt rohkesti. Olin väga üllatunud, kui välja hakkasid ilmuma inimesed, kelle jaoks paistis 1980. aastate muusika ja popkultuur kuidagi huvitav ja väärtuslik. Päriselt see siiski nii ei ole, tegemist on ju ilmselt kõige labasema ja läägema kümnendiga terves popkultuuri ajaloos. Eriti just see osa kaheksakümnendatest, mida nostalgitsedes taga õhatakse. Kapitalist kasutab niisugust ajuvigastust muidugi sajaga ära.
Film on pikk, kergemaks läbimiseks jagame selle pooleks. Esimene pool on okei: lõbus, pilt vilgub, kildu rebitakse ilma eriliste probleemideta. Suuüllataja on sedapuhku Dave Bautista mängitud Drax, esimeses osas ta mulle sellise mõnusa huumorivoolikuna just meelde ei jäänud. Grooti titeversiooni (endiselt Vin Diesel) põhjakeeratud nunnadi-nunnadi võib muidugi läägeks minna, aga saab hakkama. Visuaalid on fantaasiarikkad, nende lõpuni nautimiseks oleks veel hea keele alla mõni hallutsinogeenne medikament visata. Aga see on seadusevastane. Seda ma ei soovita.
/nginx/o/2017/04/28/6602325t1hdc3d.jpg)
Filmi teine pool kisub kuidagi dramaatiliseks, pateetiliseks ja koos sellega igavaks. Peter Quilli (Chris Pratt tuntud headuses) eelmainitud isakompleks nõuab muidugi emotsionaalset lähenemist, aga mind see ei köida. Parem siis vahtigu niiske pilguga oma rohelisele prutale Gamorale (Zoe Saldana) otsa.
Märul Ego-planeedi südames muutub tuimaks ja ettearvatavaks. Selge ju, et tegelaste pärast pole mõtet südant valutada, neid läheb paari aasta pärast jälle vaja, küll nad ellu jäävad. Sellesse hallusesse toob oma sinist sära Michael Rookeri suurepäraselt, nõtkelt ja vaimukalt lahendatud Yondu kuju. Filmis ongi kaks tähelepanuväärset tegelast, mõlemad värvilised: sinine Yondu ja savikarva Drax.
/nginx/o/2017/04/28/6602289t1h107d.jpg)
Noh, siis veel natuke nalju David Hasselhoffi üle – pole just teab mis keeruline ülesanne – ja ongi film kotis. Ma ei ole sugugi selline purist, kelle meelest ei tohiks teha heade filmide uusversioone või järgesid. Kui need ka kehvasti välja kukuvad, siis pole ju midagi katki, ega see esimest halvemaks ei muuda. Ometigi olen «Galaktika valvurid vol 2» puhul üsna ambivalentsel seisukohal. Nad on suutnud teha TÄPSELT samasuguse filmi ja see on imelik. Eelmine mulle ju ometi kangesti meeldis. Kui teile ka, siis minge julgesti vaatama, saate täpselt seda, mida reklaam lubab. Aga ärge pange imeks, kui kinost kuidagi imeliku tundega välja tulete – midagi oleks nagu puudu jäänud.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)