HÕFF algas lustakalt ja veriselt

Haapsalu õudusfilimide festivalilt saadavad uudiseid filmikriitikud Ralf Sauter ja Rasmus Rammo. 

Mart Sanderi luksuslik õudusbuss, täis erinevateks koletisteks maskeeritud filmifriike, startis Tallinnast veidi pärast kahte. Meeleolu oli 12. HÕFFi eel ülev: päike särab kevadiselt, kauaoodatud filmilinastused on kohe-kohe ukse ees, vana hea hõffilikult sõbralik vibe võtab juba võimust. Bussist leiab lisaks huvitavatele vestluskaaslastele ka baari ja tantsupõranda (või «mõrvaplatsi», nagu Sander seda ise nimetab); ekraanide pealt jookseb aegumatu filmiklassika «Metropolis».

HÕFFi õudusbuss väljus Haapsallu, Mart Sander Foto: Toni Läänsalu

Festivali alustab prantslaste dokkfilm «Frankensteini kompleks» - üks vähestest õudusfestivali filmidest, mis tervele perele vaatamiseks sobib. Dokumentaalis heidetakse pilk peale visuaalefektimeistrite igapäevaellu: neisse töödesse ja tegemistesse, mis pahatihti tavavaataja jaoks tähelepanuta jäävad.

Festivali ametlik stardipauk anti Haapsalu Kultuurikeskuse ees kell 19, mil algas HÕFFi traditsiooniline avashow. Tänavune kava oli möödunutest märksa andekam ja koherentsem - publiku ette toodi Kollide koledusvõistlus, millega pilati teadatuntud missivõistluste formaati. Üles astusid äraütlemata veidrateks olevusteks kostümeeritud HÕFFi vabatahtlikud, kes muusika saatel tantsisid ja üksteist üle trumbata püüdsid.

Maria Reinup ja Mart Sander HÕFFil Foto: Ralf Sauter

Avafilmi «Väikesed kuritööd» juhatas sisse HÕFFi kunstiline juht Maria Reinup, meeleolukas nagu alati. Tegemist musta komöödiaga, mis esmapilgul thrilleriks või draamaks maskeeritud. Peaosas «Troonide mängust» tuntud Nikolaj Coster-Waldau, kõrvalosades teisigi nimekaid näitlejaid. Latt on seekord kõrge: ausalt öeldes ei mäleta ma möödunud HÕFFilt ühtki nii terviklikku ja kvaliteetset teost kui tänavune avafilm. Kohal oli ka filmi lavastanud Evan Katz, kelle sõnul oli HÕFFil toimunud Euroopa esilinastus ühtlasi viimane kord, mil antud teost võimalik kinoekraanil näha. Nimelt on «Väikesed kuritööd» toodetud koostöös Netflixiga, mis teadupoolest filmid vaatajaile koju kätte toob. Katz möönis, et soovinuks filmi laiemaltki kinolevis näha, kuid tunnistas, et just Netflixi rahaline tugi annab temasugustele lavastajatele võimaluse sedasorti hullumeelseid teoseid edaspidigi toota.

«Päästik põhja» Foto: Kaader filmist

Suures saalis jätkas kergelt guyritchieliku hõnguga briti märulikomöödia «Päästik põhja»mis peagi ka Eesti kommertskinodesse jõuab. Tegemist paraja staaride paraadiga, mil žanri poolest küll HÕFFiga erilist seost ei ole, kuid sellele vaatamata Haapsalu publikule suurepäraselt passib. Filmis antakse tina nii et vähe ei ole ja samas tempos lendavad ka killud (pean silmas huumorit, olgugi et kilde lendab teoses ka otseses tähenduses) - «Free Fire» on tõeline energiapomm.

Õhtu suures saalis lõpetab prantslaste «Toorelt», kauaoodatud ja palju kardetud kannibalifilm, mida nõrganärvilistele kohe kindlasti ei soovita. Tegu on šokeerivalt füüsilise teosega, mis kombinatsioonis nii mõnegi ootamatu lahendusega tõsiselt painajaliku vaatamiselamuse garanteerib. «Raw» raputab nii neid, kes õudusfilmidest jõhkrust ja gore'i otsivad, kui ka väheke psühholoogilisema horrori huvilisi - parajalt valus laks, mis Haapsalu õdusad hilisõhtused tänavad hõffiliste vaimusilmas paugupealt potentsiaalsete mõrvarite tapalavaks moondab. Kolmas täistabamus järjest - tänavune HÕFF on juba avapäevaga möödunud aasta üle trumbanud.