HÕFFi teine päev: film pani vaatajad saalist põgenema
Täiendatud!

«Schulmädchen-Report»

FOTO: Filmiplakat

Sündmusi igakevadisest õudustest haaratud Haapsalust vahendavad Postimehele filmikriitikud Ralf Sauter ja Rasmus Rammo. Kätte on jõudunud HÕFFi teine päev. 

Laupäeval kell 12 said festivali pühendunud fännid osa võtta populaarsest iga-aastasest viktoriinist, mis koosnes neljakümnest programmijuht Helmut Jänese poolt välja mõeldud küsimusest. Peamiselt õudusfilme puudutavatest küsimustest koosnev mälumäng osutus veidi keerulisemaks kui möödunud aastatel, mistõttu ei õnnestunud isegi võidumeeskonnal Diisli Vinn õigesti vastata vähemalt pooltele neist. Diisli Vinni auhinnaks osutus suur pudel Jamesoni viskit, teise koha saanud meeskond Vampiirkiisud (kuhu kuulusid teiste seas Ralf Sauter ja Rasmus Rammo) said Coca-Cola Plaza Scape saali kinkepileteid.

Anna Billeri värviküllane autorifilm "Armastuse nõid"

FOTO: Kaader filmist

Festivalile ennekõike filme nautima tulnud inimesed said samal ajal nautida suures saalis Anna Billeri värviküllast autorifilmi «Armastuse nõid». Laupäevane filmivalik on suunatud igale maitsele. Ühtlasi toimusid laupäeval olulisemad kinoklassika seansid: pärastlõunal saab suurelt ekraanilt näha Ridley Scotti maailmakuulsat «Tulnukad», hilisõhtul tuleb näitamisele John Carpenteri 1982. aasta «Võõrkeha», mille eriefektidest räägiti suure sõnaga reede pärastlõunal linastunud dokumentaalis «Frankensteini kompleks» (12. HÕFFil on fookuses filmikoletised).

John Carpenteri 1982. aasta film "Võõrkeha"

FOTO: Kaader filmist

Omaette põnevaks väljakutseks HÕFFi fännide jaoks on laupäeval kell 16:45 linastunud «Kuso», mis festivali kunstilise juhi Maria Reinupi sõnul pidavat olema nii ebameeldiv, et nende vahel, kes filmi lõpuni suudavad vaadata, loositakse välja auhind. Ralf Sauter võttis väljakutse vastu! Täna on Haapsalus ilm täiuslik kultuurikeskuses viibimiseks, sest väljas sajab raskelt vihma. Õnneks jätkub HÕFFil eriüritusi piisavalt, et igav ei hakkaks.

Laupäeva pärastlõunaks on selgeks saanud, et HÕFFi tänavuses programmis on õudusfilmide kontsentratsioon tegelikult üpriski väike. Enne «Nähtamatu külalise» algust kell 14:15 lausus Maria Reinup publikule, et igal aastal peab näitamisele tulema vähemalt üks Hispaanias valminud põnevik. Aastate eest HÕFFi kavas olnud «Julia silmade» kirjutanud Oriol Paulo mõistus töötas «Nähtamatu külalise» käsikirja kokku pannes ilmselgelt täistuuridel - selles müsteeriumis leidub ehmatavalt palju pööraseid keerdkäike.

"Nähtamatu külaline" - nagu tüüpiline Eesti kevadilm

FOTO: Kaader filmist

David Fincheri teoste vaimus «Nähtamatu külaline» osutus üheks kvaliteetsemaks ja keerukamaks filmiks tänavuses programmis, pannes publiku rohkem pingsalt kaasa mõtlema kui judisema. Olles näinud nii «Nähtamatut külalist» ja avafilmi «Väikesed kuritööd», võib öelda, et HÕFFil domineerivad seekord hoopis vinged krimipõnevikud.

Kohe selle järel väikeses saalis linastunud «Kuso», mille autoriks muusikuna tuntud Flying Lotus, meelitas kohale ootamatult suure rahvamassi. Seda arvatavasti põhjusel, et Maria Reinup lubas külastajatele, et tegemist kannatamatult vastiku filmiga, mille algusest lõpuni välja kannatavad inimesed saavad ka väikese preemia.

Muusik Ffying Lotuse erakordne ja ilge "Kuso"

FOTO: Plakat

Tõepoolest, «Kuso» on kahtlemata üks publikuvaenulikumaid ja sürrealistlikumaid teoseid HÕFFi tänavuses programmis, omamoodi magus mürk inimmõistusele. Kogemus on samas näidanud, et igal aastal peab HÕFF näitama ühte filmi, mis paneks iga vaataja endalt küsima: «Mida kuradit ma vaatan?». Flying Lotuse eksperimentaalne film viib veidrasse paralleeldimensiooni, kus põimuvad õõvastavad nahahaigused, multifilme meenutavates kostüümides tegelased ning genitaalid... Kes julgeb, see proovib! 

Filmi «When Demons Die» sobilik maamaja leiti Eestist.

FOTO: Kaader filmist

Laupäevastest seanssidest üks põnevamaid algas suures saalis kell 19.00. Näitamisele tuleb austraallaste «Tappev maa», kuid enne seda tuuakse hõffiliste ette põnev ja ootamatult nutikas saksa lühifilm «When Demons Die», mis suuremas osas üles võetud Eestis. Nimelt ei suudetud võteteks sobilikus stiilis maamaja, mida käidi otsimas lisaks Saksamaale ka Austrias ja Poolas, kuskilt mujalt kui Eestist leida. Lühikese õudusloo autorid on festivalil isiklikult kohal; filmi eel jagasid nad mälestusi esmakohtumisest Jõgeva kohalikega.

«Tappev maa»

FOTO: Kaader filmist

«Tappev maa» on suhteliselt klassikalises võtmes ellujäämisõudukas, mis siiski klišeede ohvriks ei lange ning vaatajale küllaga närvikõdi pakub. Üsnagi ränga sisuga film, mis otsapidi nn rape and revenge kategooriasse tükib, paneb vaataja empaatiavõime tõsiselt möllama. Kusjuures idee järgi on tegemist jõulufilmiga.

Laupäevaõhtusse mahtus meeleolukaid filmielamusi veelgi. Erilist rõõmu pakkus tänavu retrosaaliks ristitud väike, kuid hubane keldrisaal: ühtejutti näidatakse ära David A. Priori tobe õudukas «Killer Workout» ja sakslaste erootikaklassika «Koolitüdrukute raport, osa 1». Esimene neist on üle ootuste lõbus vaatamine: kentsakast 80ndate B-filmist ei puudu halb näitlemine, absurdsed situatsioonid, üle võlli surmad. Igav ei hakka, kuna kogu krempel on kehvast kvaliteedist hoolimata tõeliselt meelelahutuslik. Seltskondlikuks vaatamiseks lausa perfektne. Teine nimetatu, pea poole sajandi eest Lääne-Saksamaal vändatud «Schulmädchen-Report» niivõrd lõbus ei ole, kuid huvitav vaatamiselamus sellegipoolest. Kes soovib nautida pornolikke klišeesid ja ägeda retrobiidi rütmis õõtsuda, leiab HÕFFi retrosaalist kõik vajaliku.


Pühapäevase filmiprogrammi avapaugu andis lühifilmikogumik «Väikesed luupainajad». Kahetunnise programmi jooksul tuli näitamisele kümme teost maailma eri nurkadest, mis kõik ühel või teisel moel otsapidi õudusžanrisse sobituvad. Üldiselt suhteliselt aeglasele ja tõsise vaimuga filmivalikule, milles teemadeks näiteks kannibalism, kunstimõrvad, inimrööv, sissetung jpm, andis vürtsi energiline «Death Metal» - kiire ja konkreetne veresaun. Tänavust lühifilmivalimit tuleb kindlasti kiita: mitmekesine, andekas, kvaliteetne.

Suures saalis näidati «Evolutsiooni». Prantslaste, belglaste ja hispaanlaste koostöös sündinud erakordselt aeglase ja vaikse kulgemisega lugu on Maria Reinupi sõnul tänavuse festivali ilusaim õõvajutt. «Evolutsioon» on eelkõige kunstifilm, mis hiilgab kaunite visuaalide, mitte põneva süžeega.

12. HÕFFi lõpetas Morgan Spurlocki kiidetud dokumentaalfilm «Rotid»

Tagasi üles