Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Enesetsensuuri kammitsevad kriipsud kasvamise teel

Kriitik Madis Kolk analüüsib Tallinna Linnateatri uuslavastust

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hetk Diana Leesalu lavastusest «Kriipsud uksepiidal», fotol on Märt Pius (vasakul) ja Priit Pius. | FOTO: Siim Vahur

Tahtmatult, kuid paratamatult sattus Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe «Kriipsud uksepiidal» esietendus konteksti, kus teadlikum publik jälgib ehk terasema pilguga eri põlvkondade erinevaid kunstikreedosid ja nende võimalikku vastandumist Tallinna Linnateatris. Õige napilt vist veel X-generatsiooni kuuluvad autorid kirjeldavad oma põlvkonna täiskasvanuks saamist nõukogude aja lõpul ja Eesti Vabariigi taasiseseisvudes, andes edasi seda üleöö kättesadanud võimaluste paljusust, millega kaasnes aga ka paljude inimeste identiteedikriis ja kiire läbipõlemine.

Linnateatrile võib ette heita vähest katsetusjulgust. Küllap tuleb kasvõi pere-eelarvet planeerides tuttav ette see mõttekäik, et teeme veel selle ja selle asja ära, siis saame endale seda ja seda lubada. Enamasti kipub aga niimoodi minema, et seda enesele lubamise aega ei tulegi.

Y-põlvkonda kuuluvad näitlejad Priit ja Märt Pius kehastavad selle ajastu rõõme ja änge kahe venna, Markuse ja Mihkli pilgu läbi. Nähtud etendusel moodustas ka publiku enamiku peamiselt neljakümnenda eluaasta piiril X-generatsioon, kuid kohatine «pime kannab jalutut» efekt ei tekkinud siiski mitte niivõrd põlvkondlikust konfliktist kui mingist mänguesteetika klappimatusest näidendi sisu ja lavakeele vahel.

«Kriipsud uksepiidal» võiks mitmeski mõttes sobida Tallinna Linnateatri ühiskondliku närvi lakmuseks. Eelmainitud publikusegmenti võib ju pisut põlastavalt sildistada alalhoidlikuks kodanluseks, kuid ei saa unustada, et oleme üles kasvanud just sel näidendis käsitletud murranguteajal, mil ka linnateatri sõnumil oli selge sotsiaalne sisu.

Linnateatrile võib ette heita vähest katsetusjulgust. Küllap tuleb kasvõi pere-eelarvet planeerides tuttav ette see mõttekäik, et teeme veel selle ja selle asja ära, siis saame endale seda ja seda lubada. Enamasti kipub aga niimoodi minema, et seda enesele lubamise aega ei tulegi.

Publiku kutsumine musketäride maailma ja Arkaadia teele ei olnud eskapism, vaid idealistlik vastukaal röövkapitalistlikule tänavavõitlusele. Mõnisada meetrit eemal tegutseva Von Krahli teatriga võrreldes esindati küll erinevaid esteetilisi tõekspidamisi, kuid mitte erinevat ärksusastet. Tollal tekkinud lojaalsele publikule ei saa ette heita soovi teatriga koos vananeda, sest see ei tähenda surmaks valmistumist, vaid teatud küpsuseastet. Teatri seisukohast ka kvaliteedimärki.

Linnateatrile võib ette heita vähest katsetusjulgust. Küllap tuleb kasvõi pere-eelarvet planeerides tuttav ette see mõttekäik, et teeme veel selle ja selle asja ära, siis saame endale seda ja seda lubada. Enamasti kipub aga niimoodi minema, et seda enesele lubamise aega ei tulegi. Ikka tundub, et ei ole veel välja teeninud. See peab olema otsus: siit punktist alates kehtestan mõtteviisi, et olen piisavalt tubli olnud ja nüüd tohin lülituda uuele tasandile.

Linnateater on juba ammu endale publikuhuvi kindlustanud, nii et tema välja teenitud eksperimenteerimisõigust saaks käsitleda lausa kohustusena, riigi ja linna rahastatud teatri rahvavalgustusliku missioonina võtta oma kättevõidetud publik käekõrvale ja kanda oma põhiseadusest tulenevat ülesannet kultuurhariduslikul põllul.

Samas saan aru sellest kvaliteedikrambist. Linnateater tunneb, et ei tohi oma publikut alt vedada, pakkudes neile kunsti, mille kõnekus ja õnnestumisaste võib selguda alles esietendusel ja üldse etenduseti varieeruda. Seda enam, et peanäitejuhil endal ju juba ammu suurlavastuse «Meister ja Margarita» plaan valmis, pidurdamas seda vaid muinsuskaitseameti arusaamad teatriruumist. Las siis noorem generatsioon mässab.

Tõtt-öelda olen alati arvanud, et Kinoteater ongi osa linnateatri meisterlikust turundusprogrammist: jõujooned ja ülesanded on omavahel ära jagatud, kumbki poolus kõneleb oma publikuga ning nõnda on võimalus, et ühe publik satub ka teise etendustele. Siiski see vist päris nii ei ole, ehkki ega ma täpselt polegi aru saanud, miks Kinoteatri tuumik ei võiks oma lavastusi sama hästi linnateatri egiidi all välja tuua. Ei esindata ju sugugi nii radikaalset avangardi, pigem meenutab nende mängulust linnateatri omaaegseid «Improsid» ega ole suunatud kuigi kitsale vanuse- või maitsegrupile.

Noort inimest ei saa süüdistada väheses eksperimenteerimishuvis, sest Diana Leesalu ja tema mõttekaaslased pole ju kunagi otsesõnu sellist soovi deklareerinudki. Paratamatult hakkab publik seda Henrik Kalmeti hiljutiste väljaütlemiste valgel ikkagi ootama ja see seab noore lavastaja kindlasti eriti vastutusrikkasse olukorda.

«Kriipsud uksepiidal» toob üheksakümnendate teismeliste elust esile kohati üsna räigeid aspekte. Esimene kripeldus tekib juba lavaruumi osas. Ühegi teatri publik ei ole süüdi, kui teda klassikuuluvuse alusel stigmatiseeritakse, ei ole ka linnateatri publik süüdi selles, et nad on istuma pandud heakodanlikult turvalisse keskkonda.

Kui Vene Teatriga koostöös sündinud lavastust «Teisest silmapilgust» mängitakse Lindakivi keskuses, siis sobiks ka tornmaja katustel turninud ja seal oma alko- ja narkokogemusi hankinud põlvkonna kujutamiseks imehästi mõni räämas magala. Ei tasu peljata, et linnateatri tavapublik sinna kohale ei tuleks, küll aga võiks misjonitöö korras sinna sattuda mõni selline vaataja, kes teatri statsionaarseid samettoole võõristab.

Markus ja Mihkel oleksid justkui Nihilist FMi veergudelt maha astunud, kuid linnateatri lavale sattununa sunnivad vennad Piusid neid otsekui ruumireeglitele alluma. Kuid kas tegelikult sellised reeglid ikka eksisteerivad?

Mind tihtipeale häirib, kui kriitik omamoodi kõrgil moel arvustab publiku käitumist, näiteks seda, kui vaataja naerab justkui vale koha peal. Tegelikult ei ole publik selles süüdi, mida talle lavalt pakutakse, üldjuhul püüab ta end lavareeglitele häälestada ja võtta vastu seda, mida antakse. Nõnda ei saa ka vaatajat panna vastutama teatri repertuaaripildi ja valitud mänguvõtme eest.

Teatril on alati õigus ja kohustus astuda vaatajast sammuke eespool ja julgustada teda senitundmatutel radadel sammuma. Mulle tundus, et lavastajat ja võimekate ümberkehastujatena tuntud vendi Piuse kammitses mingi esteetilisest kahetisusest tingitud lavakramp, mida esimeses vaatuses püüti ületada justkui «sammuke madalamale linnateatri publiku» poole astumise hoiakuga.

Jah, muidugi naeris publik triikrauajuhtmega isa kõlkuva noksi markeerimisele ja muudelegi «naljakohtadele», kuid ta oleks valusa ja südamliku loo nendetagi vastu võtnud. Pigem tulenesid sellised estraadlikud komistused trupi ebakindlusest materjali suhtes.

Näidend, eriti esimene vaatus, sisaldab palju jutustavat teksti, sundides näitlejaid puuduvaid tegelassuhteid ja tegevust muude mänguvõtetega asendama. Poiste lapsepõlvesündmustest kõneldes püüti justkui läbielamist vältida, anda distantsilt edasi meenutatavate hetkede mälus tuhmuma kippuvat meelelist intensiivsust, olla justkui mitte tegelane, vaid «mina ise».

Tundus aga, et näitlejad ei tundnud sel pinnal end kuigi kindlalt. Iga väiksemgi võimalus mõnd pistegevust kasvõi markeerideski läbi elada mõjus esteetilise ebakõlana. Teises vaatuses tunti end juba kindlamalt ning traagilised tagasilöögid toodi publikuni juba võimsama energiaga ning hingeminevalt. Kummitama jäi tunne, et kogu lavastuse režiiline lähtepunkt võiks paikneda tunnetuslikult argiolmest eemal, mälestusteruumis, mille kehastamiseks ei saaks toetuda esmatasandi tugikarkudele.

Noor põlvkond ei peaks püüdma nii palju publiku eest mõelda, pigem võiks vähendada enesetsensuuri ja jagada vaatajaga oma päriselt avastuslikke kogemusi.

Hetk Diana Leesalu lavastusest «Kriipsud uksepiidal», fotol on Märt Pius (vasakul) ja Priit Pius. | FOTO: Siim Vahur / Tallinna Linnateater

ARVUSTUS

  • «Kriipsud uksepiidal»
  • Autorid Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe
  • Lavastaja Diana Leesalu
  • Kunstnik Annika Lindemann, valguskujundaja Emil Kallas, helilooja Veiko Tubin
  • Osades: Priit Pius ja Märt Pius
  • Esietendus 22. aprillil Tallinna Linnateatris
Tagasi üles