Kriitik võtab Sanderi õõvafilmi pulkadeks
Arvustus

Kaader Mart Sanderi filmist «Juhuslik nimetaja»

FOTO: Kaader filmist

See juhtus ühel tormisel ööl, kui trükimasina taga istuv napsulembene romaanikirjanik, ümberringi leegitsevad küünlad ja vanad tolmu koguvad raamatud, sai telefonikõne salapäraselt käheda häälega helistajalt, kes andis talle lahendada mõistatuse. Viskit trimpav sulesepp, ülbe ja uudishimulik, nägi võõra ettepanekus põnevat väljakutset. 

Nõnda sai alguse pinev psühholoogiline mäng hiiglaslikus ööpimedusse mattunud majas, mille vastu peksis raevukalt vihm. Nõnda algab «Juhuslik nimetaja», Mart Sanderi produtseeritud, kirjutatud ja lavastatud kammerlik õuduspõnevik, mille aluseks Sanderi samanimeline auhindu võitnud mononäidend.

Lõviosa atmosfäärilise filmi tegevusest toimub osava suuvärgiga kirjamehe vanamoodsas töötoas, mis on erakordselt ehe pilt kaugest minevikust. Kui peategelase riietus, kõnestiil ja tema lauale seatud nutitelefon ei kõneleks vägisi vastupidisest, oleks keeruline ära arvata, et arhailine tontlik filmiruum seisab kaasajas. Kunstnikutöö autentsus vaimustab - üheski kaadris pole robustse plastmassi jälgegi. Ja äike paugub filmis nagu põrguline.

«Juhuslikus nimetajas», kus ristuvad minevik ja olevik, saab küünilise kirjaniku jaoks ühest üksildasest tormisest õhtust müstiline teekond salapärasesse vaimumaailma, ehkki algusest peale ripub õhus küsimus, kas tegemist lihtsalt lõputust alkoholitarbimisest põhjustatud sügava deliiriumiga. Küsimus, millises seisus on mõistatusse lõksu püütud mehe maks, äratab tõesti hirmu - viskiklaaside tilgatuks joomine osutub peakangelase agressiivseimaks trikiks.

Niisuguses tubateaterlikus teoses ihanuks omal ajal peaosa mängida lugematutes õudusfilmides üles astunud Vincent Price, keda muu hulgas mäletatakse mitmetest Edgar Allan Poe juttude ekraniseeringutest. Poe loomingu vaimus on ka mõistatuslik «Juhuslik nimetaja», mille peategelast kehastab elava fantaasiaga režissöör ise, esitades vaimukat ingliskeelset teksti ehmatavalt enesekindla maneeriga (mille vabandab iseenesest välja tegelase purjusolek), nõudes unisemagi vaataja tähelepanu.

Sanderi sardoonilised naerupahvakud, piibuläitmised ja paberiloopimised teevad kunstiliselt tugeva atmosfäärile üles ehitatud mängufilmi vaimustavalt kentsakaks. Ometi ei jää hetkekski muljet, nagu peaosaline oleks ohver omaenda piinlikus naljas - pigem usub võimsa autundega esinev autor, et suudab vaatajas lisaks põnevusele esile kutsuda ka poolehoidlikku naerukihinat.

Omaenda näidendit jutustab filmikeeles ümber õudusžanri selgelt hästi mõistev perfektsionist, kes on korduvalt rääkinud armastusest muldvana must-valge tondifilmi «The Haunting» vastu. Sander püüab «Juhuslikus nimetajas» sisendada anonüümse helistaja kaudu samasugust ähvardavat ebaselguse tunnet, nagu Robert Wise oma 1963. aasta filmis.

End peaosalise rolli kohustades sammub Sander, kes püsib jahmatavalt sisutiheda müsteeriumi keskpunktis, sellegipoolest õhukesel jääl (kaasa ei aita, et dialoog ei ole tema emakeeles ja peategelase riided pärinevad nähtavasti Sanderi isiklikust garderoobist). Saab öelda, et impulsiivne multitalent Sander rakendab filmis spetsiifilist näitlemisstiili, mis mõjub äärmiselt iseloomukindla ning pentsikult teaterlikuna, aga peaosalise isevärki hoiakus omakorda peitub filmi sarm.

Sander ei pidanud kindlasti kõhklema, missuguse hääletooniga süžeearengut kontrollivates pahaendelistes telefonivestlustes kasutada, sest on sama rolli juba teatrilaval korduvalt mänginud. Kui laval astus üles autor üksinda, lööb filmiversioonis teiste seas kaasa menukoomik Louis Zezeran, kellel Sandriga võrdväärselt palju energiat. Võimalik, et filmgi mõjuks ühtlasemalt, kui kõrvaltegelased olekski vaid hääled telefonis ja terve šõu oleks Sanderi päralt, kes esitab omaenda teksti nakkava entusiasmiga. Tema pühendumus teeb üürikese, aga efektse filmi magusaks nagu peotäis šokolaadi.

«Juhuslik nimetaja» on läbi ja lõhki Sanderi kui pühendunud õudusfilmide fänni lapsuke. Nende jaoks, kes ootavad madalaeelarvelisest õudusfilmist peent vaoshoitud näitlejatööd, võivad «Juhusliku nimetaja» pingsamad momendid mõjuda sama traumaatiliselt kui armastatud kodulooma ootamatu surm. B-kategooria filme hinnata oskav vaataja, kelles puhevil šõumehe peen vigurdamine võõristust tekitada ei saa, leiab aga kindlasti, et haruldane kodumaine katsetus õudusžanris suudab ühtaegu üllatada ja lõbustada. Tegemist on ideaalse publikufilmiga.

Mul on hea meel, et «Juhuslik nimetaja» esilinastus just Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil, mille külastajad oskavad niisuguseid ehtsaid kinematograafilisi vägitegusid sõbralikult vastu võtta. Ja miks mitte võtta koos seltsi vajava peakangelasega paar klaasi väärt viskit.
 

  • «Behind the Random Denominator» («Juhuslik nimetaja»)
  • Režissöör ja stsenarist Mart Sander
  • Osades Mart Sander, Liis Tarvis Flack, Louis Zezeran, James Arney jt.
  • Eesti 2017
  • Esilinastus 29. aprillil Haapsalu õudusfilmide festivalil
  • 77 min
Tagasi üles