Õudusfilmi režissöör: elage minu kangelasele kaasa!

Hõffi avafilmi, krimidraama «Väikesed kuritööd» režissöör Evan Katz. Foto: Ralf Sauter

Samal ajal, kui tugevama närvikavaga inimesed vaatasid suures saalis Austraalias valminid krimipõnevikku «Tappev maa», HÕFFil esmalinastus Mart Sanderi «Juhuslik nimetaja», samanimelisel mononäidendil põhinev kummituslik õudukas kirjanikust, kes saab ühel hilisõhtul kõne ennast uurijaks nimetavalt võõralt ja tõmmatakse saatuslikku mängu. 

Filmi kogunes vaatama nii suur hulk inimesi, et saali tuli mõned toolid juurde tõsta ja ometi pidid nii mõnedki püsti seisma. Pärast filmi lõppu võis kuulda vastakaid arvamusi. Üks Filmiveeb.ee meeskonnaliikmetest kostis, et tema kui tondi- ja ulmefilmide fänni jaoks ei olnud süžees midagi väga originaalset, aga ometi pakkus talle heameelt näha andekalt lahendatud kodumaist tondifilmi. Ühelt teiselt inimeselt kuulsin jälle kommentaari, et niisugune lugu sobib ikka ainult teatrilaval etendamiseks. Tõsi - filmis leiduv stseen, kus Sanderi ainsa küünla ära puhub, töötaks laval palju efektsemalt kui ekraniseeringus, kus lisaks Sanderile löövad kaasa Louis Zezeran ja Liis Tarvis Flack.

Pärast «Juhusliku nimetaja» seanssi sain tuttavaks Evan Katziga, kelle käe all valminud musta huumoriga vürtsitatud krimidraama «Väikesed kuritööd» valiti HÕFFi seekordseks avafilmiks. Katz ei ole Eestis tundmatu nimi, sest paari aasta eest näidati PÖFFil tema teravat õuduskomöödiat «Kallis lõbu», mille peaosatäitja Pat Healy mängib väikest roll ka Katzi uues filmis. David Zeltsermani raamatul põhinev «Väikesed kuritööd» on pessimistliku alatooniga lugu südametunnistuseta tõpranahast Joest (Nikolaj Coster-Waldau), kes pärast vanglast vabanemist satub kodulinnas uutesse süngetesse sekeldustesse.

Kust te, Evan, pärit olete?

Sündisin Rochesteris New Yorgis, aga suurema osa elust olen veetnud Lõuna-Californias. Los Angeleses elanud juba 15 aastat.

Uurin seepärast, et väikelinna miljöö mängib "Väikestes kuritöödes" olulist rolli. Oli niisuguses olustikus mugav filmi teha?

Mu sünnilinn Rochester on väiksevõitu. Vanasti elas seal kõvasti farmereid ja mafioososid. Mu vanaisagi oli lihunik ja tundis palju kurjategijaid. Kui filmikooli lõpetasin, elasin kaks aastakest Alabama väikelinnas, mis oli imetilluke. Ma ei usu, et ma väikelinna elu tõetruult ära tabasin, sest ma ei ole terve elu suvaline väikelinlane olnud.

Kas elu jooksul ringi rändamine annab filmitegijatele kogemuslikke eeliseid?

​Küllap vist. Osad filmitegijad, kes veedavad kogu elu ühes ja samas kohas ning tahavad teha filmi just sellest kohast, mõistaks kujutada seda realistlikult. Kui filmitegija maailma laiemalt tunneb, võib tema filmis olla mõjuv universaalne element. «Väikesed kuritööd» ei pruugigi olla kõige autentsem käsitlus väikelinna elust - minu jaoks on selle maailm fiktiivset laadi. Erinevalt näiteks Bostoni-kesksetest krimifilmidest võiks mu filmi sündmused toimuda ükskõik kus. «Väikeseid kuritöid» vaadates ei tule mõttesse: «Oh, see on nii tüüpiline lugu Albanys toimuvast!». See on väljamõeldud tegevustikuga 90ndate stiilis film New Yorgi põhjaosas toimuvast. Üles võtsime selle üldsegi Kanadas ja peaosatäitja on taanlane. Joe ema kehastab Austraaliast pärit Jacki Weaver. Kujutab see film peaaegu alternatiivset reaalsust.

Alternatiivse reaalsuse nägemise tunne tekkis mul aastaid tagasi teie filmi  «Kallis lõbu» vaadates. See oli minu silmis lugu saatanaga kohtumisest.

​Jah, seal oli teatav maagiline komponent. Sealsed tegelased polnudki niivõrd nagu reaalsed inimesed, kuivõrd omamoodi vägi.

«Kallis lõbus» oligi vaid neli põhilist tegelast ja film oli üles võetud ühes majas. Ilmselt oli raskem teha krimkat rohkemate karakteriga ja tegevuskohtadega?

Väga-väga raske. Kõvasti ringi siblimist.

Mainisite «Väikeseid kuritöid» sisse juhatades, et osatäitjate leidmiseks läks väga kaua aega. «Väikestes kuritöödes» on palju talendikaid näitlejaid, sh Robert Forster ja Gary Cole. Kas selliste meeste osalemine sisendas palju enesekindlust?

Üllatav oli tõesti, et sain töötada kuulsate näitlejatega, kelle karjäär nii pikk olnud. Kui saad aega veeta näiteks Robert Forsteri või Jacki Weaveriga, on sel kõvasti kaalu, nad on õpetajad omaette. Ometi ei kõmpinud nad võtteplatsile suure egoga, kuid neil on kogemusest kõvasti õpetada. See oli «Väikeste kuritööde» tegemise juures eriliselt nauditav. Minu põhimõtteks oli neile mitte «jalga taha panna», nad liikusid kindlas hoogsas tempos. Nii kogenud näitlejad teevad asju nagu nad teevad ja mul polnud väga mõtet suud lahti tehagi.

Filmis Macon Blairi näha oli ka suur üllatus, mäletan teda hästi draamast «Sinised varemed». Ta oli ka «Väikeste kuritööde» kaasstsenarist. Kui suure osa käsikirjast kirjutas tema?

Suurema osa. Mina keskendusin loominguliselt sellele, mis on loo tagamõte, milline filmi tunnetus ja missuguse iseloomuga peaks olema peategelane Joe, kes on tõeline sitakott, kõike vussi keerav inim-tornaado. Macon on hämmastav kirjutaja, kes loob kõikvõimalikke vingeid situatsioone, minu ülesandeks jäi kujundada terviklik pilt. Aga suurema osa trükkimisest tegi tema.

Selle loo üks originaalsemaid külgi oli mu jaoks see, et esialgu tundub «Väikesed kuritööd» kui draama mehest, kes vanglast välja saab ja püüab end lunastada, aga läheb hoopis teistmoodi.

​Täpselt. ​Nikolaj Coster-Waldau etteaste on andekas, sest kohe, kui Joe türmist välja saab, jõuad arusaamisele, et mees kahtleb tõsiselt, kas hakkab vahelduseks paremini käituma. 

Selles plaanis on lugu isegi tõelähedane.

Kahjuks tõesti. Paljud niisugused inimesed ei vaevu pingutama. Muutumine nõuabki pingutust.

Üks «Kalli lõbu» ja «Väikeste kuritööde» ühiseid jooni on peategelaste rasked suhted lähedastega. «Väikestes kuritöödes» näeb pingeid Joe ja tema isa vahel ning «Kallis lõbus» Craigi ja tema abikaasa vahel. Kas see teema tõmbab teid isiklikult?

Perekondlikud suhted kipuvad alati keerulised olema. Vastutusest ja identiteedist sõltub palju. Pidevalt kipuvad tekkima konfliktid, ja mitte kellegi teisega ei teki samasuguseid tülisid nagu pereliikmetega. Kõik on lihtsalt isiklikum. «Väikeste kuritööde» puhul paelus mind enim Joe suhe ema-isaga. Kõige olulisemad ongi stseenid köögis, kus ta nendega juttu ajab. Muu mürgel on isegi kõrvaline. Filmis käitub Joe nagu ülbe kaak, aga lõppude lõpuks on ta väike laps, kes pole ikka suureks kasvanud ja kuuleb pidevalt vanemate suust, milline hädine teeskleja ta tegelikult on.

Ühtlasi loodavad vanemad leida põhjendusi oma laste käitumisele. «Väikestes kuritöödes» näitab Joe isa raamatut nartsissismist. Huvitab teid psühholoogia? Kas te tegelasi peaks olema kerge diagnoosida?

Nartsissism on küll põnev. Mu perekonnas esineb vaimuhaigust, nii et see on mind alati paelunud. Ignoreerida seda ei saa. Ma ei tea, kas Joe on nartssisist... Võib-olla on igaühes natuke nartsissismi! Küll aga on igaühel võimalik teha valikuid. Mõned inimesed arvavad, et kerge on vabandada oma käitumist näiteks sõnadega: «Ma tegin nii, sest olin jokkis!».

Jah, purjusolek võib mõjutada inimese tegusid, aga see pole konkreetne põhjus, miks ta nii või naa käitus. Ja keegi ei tohiks tõotada, et on elu lõpuni hea inimene, sest ees ootab ohtralt valikuid, mis tuleb hoolikalt teha ja lõpuks inimese olemuse kindlustavad. Palju vaeva peab nägema, et olla hea inimene. Paljud unustavad selle, sest tunnevad iseeneslikult, et ongi head inimesed. «Väikeste kuritööde» lugu on kaudselt sellele eeldusele üles ehitatud. Arvad, et peategelasele tuleks kaasa elada, sest ta on loo südames, just vanglast vabanenud ja räägib, et tahab endast parima anda. Aga ei - kõik ei lähe nii kergesti.

Kas edaspidistes filmides soovite keskenduda samadele teemadele? Eilsest sissejuhatusest jäi mulje, et tunnete oma stiili suurepäraselt. Teete küünilisi, kergelt koomilisi krimifilme. Kas jätkate samas vaimus?

Ma ei oska öelda. Kui loen mõne küünilise krimka stsenaariumit, tekib kohe tunne, et ma olen midagi sellist juba korduvalt teinud. Kui mingi projekt ette võtta, tuleb leppida, et oled veel tükk aega selle külge «kleebitud». Liiga kergesti ma seetõttu režissöörina midagi ette võtma ei kipu. Järgmisena töötan koos Dan Harmoniga ühe telesarja kallal, kus on ulmet, õudust ja huumorit. Mu tähelepanu suutis võita ka üks satiiriline sporditeemaline ulmejutt, mille tegevus leiab aset tulevikus. Väikesed krimkad on lahedad, aga edaspidi teeksin midagi muud.

​On hirm, et edaspidised projektid lähevad üha keerulisemaks?

​«Väikesed kuritööd» oli väga konkreetne väljakutse - kümnetunnised tööpäevad, muudkui uued võttepaigad. Kogu selle rabelemise eel elasin üle lahutuse. Kõik peale meeldivate näitlejatega töötamine oli keeruline. Kui edaspidi filmi teen, veendun enne, et mul on piisavalt raha ja aega. «Kallist lõbu» pidin samuti väga kiiresti tegema. Tuleb lihtsalt konkreetne stiil valida ja sellele kindlaks jääda. Süžee seisukohalt oli samuti raske «Väikeseid kuritöid» vändata, sest tegelasi on kuradi palju. Kui üritad raamatu põhjal filmi teha, ei saagi kujutada kõiki sündmusi. Ometi tahtsin ma väga «Väikeseid kuritöid» teha, sest raamat oli nii lahe. Mulle istuvad sedalaadi noirid. Aga tekkis tunne, nagu üritaks krimiseriaali tervet hooaega 90 minuti sisse pressida.