Värsket verd ja espriid

Eino Tambergi «Cyrano de Bergerac» Estonia ja EMTA ooperistuudio esituses. Anu-Mari Uuspõld (Roxane) ja Mehis Tiits (Christian de Neuvillette).

FOTO: Harri Rospu

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudio noorte lauljate häältes puhkes rahvusooperi laval taas kord õide üks Eesti ooperi erakordsemaid näiteid läbi aegade – Eino Tambergi hiilgavates puhkpillimaalingutes voogav sulnis armastuslugu «Cyrano de Bergerac». 25. aprilli esietendusel lõi pahaaimamatu kriitiku kõrvad lukku ekstaasis röökiv publik ja õhetavad artistid kuhjati üle võimsate lillebukettide ning roosade õhupallidega. Värskete solistide toekaks julgestusköieks kujunes 1995. aastal teatriliidu preemia pälvinud Mikk Mikiveri lavastus.

17. sajandil elanud mõõgamehest poeedi karakter on inspireerinud näitekirjanikke, heliloojaid ja filmirežissööre nii eelmisel kui ka käesoleval sajandil. Sealjuures pole sugugi vähetähtis, et lisaks erakordselt suurele südamele olnud vapral värsisepal ka harukordsete mõõtmetega nina. Seega pole üllatav, et 1990. aastal valminud Prantsuse-Ungari filmis peaosa kehastanud Gerard Depardieu võitis Cannes’i festivalil parima näitleja preemia ja nomineeriti Oscarile nagu ka tema eelkäija Jose Ferrer 1950. aasta filmis.

Ometi mõjub jumaldatud Depardieuga linateos lausa jämekoomilise jandina võrreldes eesti muusika armastuslauliku Tambergi ülipoeetilise ooperiga. Selle kuulsates muusikanumbrites on Verdi hittide potentsiaali – paari kuulamiskorra järel jääb Christiani aaria ja kadettide koor kummitama, rõdustseen sunnib taskurätti haarama. Samas pole need vaid lihtsakoelised laulukesed, vaid väljendavad ehttamberglikku muusikalisse ilusse rüütatuna parimas vormis sügavat draamat.

«Cyrano» on ka seni ainuke eesti ooper, mis on jõudnud ligi kümne miljoni inimese kõrvu. Ooperi ülekanne Euroraadio kaudu toimus 15. mail aastal 1999.

Edmond Rostandi 19. sajandi lõpus kirjutatud näidendi «Cyrano de Bergerac» põhjal on sündinud lausa mitu ooperit. 1936. aasta Marco Alfano lavateos kuulub n-ö taasavastatud pärlite hulka ja on juhtumisi just praegu laval ühes maailma kuulsaimas ooperimajas, New Yorgi Metropolitanis, peaosas karismaatiline Roberto Alagna. Kümne aasta eest esietendus Michigani ooperiteatris selle maja ühe asutaja, itaalia juurtega Ameerika helilooja David DiChiera samateemaline ooper, mida on järjest lavastanud Ühendriikide ooperimajad. Nimetatud teoseid pole mul küll õnnestunud elavas esituses laval näha, aga muusika kuulamise põhjal julgeks küll eesti ooperi teose väärtusi veel kõrgemale pjedestaalile tõsta. Sugugi ebaoluline pole nende hulgas libreto, mille tekstirütmi on kirjanduslembene helilooja muusikasse seades eksimatult tabanud.

«Cyrano de Bergeraci» mängulise värssteksti ja ka idee autor on Jaan Kross. Kirjanik pakkus Edmond Rostandi 19. sajandi lõpul kirjutatud näidendi ainest ooperimaterjalina välja juba 60ndate alguses – aga siis see heliloojat ei kõnetanud. 1970. aastal kirjutas Tamberg muusika filmile «Kolme katku vahel». Esinedes ise ka raehärra rollis, nägi ta Georg Otsa näitlejavõimeid ja kohe meenus talle Krossi pakkumine. Sealsamas filmivõtete vaheajal küsis ta Otsalt, kas too tahaks Cyranod laulda, ja kirjanikult, kas nüüd võiks ta libreto kirjutada – mõlemad olid õnneks nõus.

Tänaseks on «Cyranol» kindel koht 20. sajandi eesti väljapaistvamate algupäraste ooperite esikolmikus, mida tõestab ka lavastuste arv. Maailmaesiettekandele Estonias (1975, lavastaja Udo Väljaots, dirigent Peeter Lilje) järgnes 1982. aasta esietendus Tšehhis Olomoucis. Mikk Mikiveri tõlgendus aastast 1995, mis on seniste hulgas vast õnnestunuim, on saanud lausa mitu repriisi. Kärpeid ja lisandusi tegi Tamberg Mikiveri soovitusel juba enne sajandivahetust, kui ooperit valmistati ette videosalvestuseks. Aastal 2005 seadis lavastuse taas lavale Neeme Kuningas.

Kuna nüüd on nimetet maestro palgal hoopis Krasnojarski ooperi- ja balletiteatris, juhendasid EMTA tudengeid seekord näitejuht Helgi Sallo ja lavastaja assistent Auri Jürna. Igatahes – see nüüdseks mitmendat korda taaselustatud lavastus koos Ervin Õunapuu minimalistlike kujundusdetailide ja Mare Raidma külluslike kostüümidega mõjus noorusliku ja tervikliku ning parimas mõttes ooperlikuna, võimaldades noortel oma vokaalset potentsiaali täielikult realiseerida.

Juba mõte debüteerimisest Estonia laval Georg Otsale mõeldes kirjutatud rollis peaks igal noorel baritonil hääle värisema panema. Meie armastatuim laulja läbi aegade jõudis küll laulda vaid paar aariat. Helilooja Tamberg ise hindas peategelasena kõige kõrgemalt Teo Maiste tõlgendust, kes rolli esitas nii esimeses kui teises lavastuses. Ooperi esimesel salvestusel (Melodija 1981) laulavad peale Maiste ka Anu Kaal, Hendrik Krumm, Urve Tauts ja teised ajastu tipptegijad, juhatab Eri Klas. Kuulata tasub ka hilisemat versiooni CD-plaadil (ERP 2004), kus Soomest laenatud peategelased Sauli Tiilikainen ja Mia Huuhta loovad nüansirikkad vokaalsed eeskujud.

Eino Tambergi «Cyrano de Bergerac» Estonia ja EMTA ooperistuudio esituses. Anu-Mari Uuspõld (Roxane) ja Raiko Raalik (Cyrano).

FOTO: Harri Rospu

Muidugi ei saa me tudengeid võrrelda kogenud lauljatega juba elukogemuse erinevuse tõttu – aga küpsust kompenseerib sageli innukus, vaimustus ja rikkumatus. Noored solistid ei jäänud seekord tõesti oma kuulsatele eelkäijatele kriipsugi alla. Raiko Raalik peaosas oli kui lavale sündinud. Cyrano kätkeb endas lisaks laiale vokaalispektrile ka psühholoogilist sügavust, palju oli olemas ja kindlasti tuleks veel juurdegi! Hiljutise vabariikliku vokalistide konkursi III preemia laureaadi hääl kõlab ühtlaselt kogu ulatuses, tehnika on paigas. Braavo!

Ilusate silmadega, aga mitte kõige sõnaosavama kadeti Christian de Neuvilletteʼi rollis murdis kunagi südameid itaaliapärase natuuriga kaunishääl Mati Kõrts. Nii 25. kui 26. aprilli etenduste põhjal võiks talle ennustada väärikat järeltulijat tenor Mehis Tiitsi näol, kes valdas nii oma häält kui lava sada protsenti. Ma julgeks teda paigutada lausa viimase kümnendi EMTA ooperistuudio lavastustes kuuldud lauljate esikolmikusse – eeskätt häälematerjali ilu ja kandvuse poolest. Nüüdse etenduse kontekstis võib selline võrdlus osutuda muidugi ebaõiglaseks, sest Cyrano peaosaliste triost osutub ilustenori roll vokaalses mõttes kõige tagasihoidlikumaks. Aga bravuur loeb ka midagi!

Kõrk Roxane on see-eest ooperi kõige vokaalselt kapriissem roll. Oma nooruse maksimalismis armastab ta nii palju, kui saab, ja paneb ka välja kõik koloratuursoprani arsenalis leiduva. Anu-Mari Uuspõllu noor suurilmadaam oli armas ja tütarlapselik. Tema ühtlane hääl heliseb kaunilt igas registris – siiski pole Roxane ehk (veel?) tema hääle jaoks kui loodud. (Iseasi, kui palju on üldse maailmas sopraneid, kel seda rolli tõeliselt mugav laulda.) Kuulus rõdult lauldud Roxane’i aaria kõlas siiski väga hästi esimesel etendusel. Teiseks päevaks olid hääled veidi väsinud just neil osatäitjatel, kel mahukamad partiid.

Hinnaalandust ei tehtud ka väiksemates rollides. Usutava ja vokaalselt ühtlase krahv de Guicheʼi lõi Janari Jorro. Tore oli Edgar Troni Ragueneau. Meelde jäid nii Grete Oolbergi tõrekoomiline Lise kui Aule Urbi magus seltsidaam, samuti Egon Laanesoo meeldiv Castel-Jaloux. Hästi ansamblis olid ka Estonia lauljad: Mart Madiste, Mart Laur, Mati Vaikmaa ja Aare Kodasma ja ning tudeng Mattias Aabmets. Sümpaatne oli näha kaputsiini rollis vanameister Rostislav Gurjevit, kes Cyrano esmalavastuses üle 40 aasta eest Christiani esitas.

Olles Estonia teatris kogenud, et ka proffe pole alati kuulda, püüdsin iga hinna eest hankida istekohta esimese rõdu keskele. Teisel etendusel söandasin katsetada ka parterit. Tõepoolest – draamateatriks ehitatud saali kapriisse akustika kiuste ei jäänud ma kummalgi kohal ilma ühestki noodist! Küllap on siin teeneid ka dirigent Aivo Väljal, kellele pole see teos võõras. Orkestri üldine kõlapilt jättis puhta ja helge mulje. Puupillid vedasid oma soolod pehme pintsliga, sundimatult  ja veatult. Pettumust ei valmistanud ka vased.

EMTA ooperistuudio annab noortele võimalusi end proovile panna, aga teisalt toob tudengiooper alati majja ka võõraid nägusid. Seekordne kursus pealkirjaga «Sissejuhatus ooperimaailma» leidis tänulikke kuulajaid. «Cyrano de Bergeraci» suhteliselt lühikesed vaatused, hõlpsalt ligipääsetav muusika ja arusaadav sisu loovad kõik eeldused esimese kohtingu õnnestumiseks selle pirtsaka žanriga, mille kõrge tinglikkuseaste ja harjumatule kõrvale võõras vokaalesteetika võib algajad eemale peletada.

Nii mõnegi kuulaja esimene ettevaatlik randevuu oma külluslikus laulvas romantismis ajatu lavateosega näis tõotavat enamat põgusast armumisest. Minu õrnas eas ettevaatlikult alanud romaan lahvatab küll aastatega üha enam lõkkele. Antagu mulle veel Tambergi oopereid ja noori kirglikke lauljaid!

***

«Cyrano de Bergerac»

Eino Tambergi ooper

Rahvusooper Estonia ja EMTA ooperistuudio koostöö

Etendused Estonia teatris 25. ja 26. aprillil

Tagasi üles