Filmiarvustus: vihane kaheksa sada aastat hiljem

  • «Päästik põhja» on, nagu «American Hustle» pidanuks olema – stiilne põnevik.

Cillina Murphy, Sam Riley ja Michael Smiley.

FOTO: Kaader filmist

Ma ei tea, miks seitsmekümnendad kinolinal nii dekoratiivsed tunduvad. Võimalik, et asi on uhkusega hooldatud bakenbardides, sügavatest särgikaelustest piiluvates rinnakarvades ja vuntside nilbes veetluses. Või juustes, mida meestegelastel on tänapäevaga võrreldes lausa sündsusetult palju. Või värvilistes ülikondades. Või selles, et iga tegelase positsioon on riietest näha – neli aastakümmet tagasi oldi selles küsimuses nähtavasti oluliselt formaalsemad. Või selles, et kogu pilt on võetud justkui läbi kerge rohekas-kollaka filtri, nagu veidi vana. Või kõiges selles kokku.

«Päästik põhja» (Free Fire)

Action, thriller

Filmi pikkus tund ja 30 minutit

Filmi käigus liigub graafiline vägivald scorseselikust vaoshoitusest skaala teise otsa, tarantinoliku otsekohesuseni.

Alla 16-aastastele keelatud

Kinodes alates 4. maist

«Free Fire» (eesti keeles totakaks tõlgitud «Päästik põhja») pajatab relvatehingust, mis läheb kõrvaliste asjaolude ilmnedes hukka – nimelt avastavad osaliste transamehed, et on eelmisel õhtul kõrtsis kohtunud, ning sealt üles jäänud pinged põhjustavad tulevahetuse.

Filmi produtsendi Ben Wheatley filmograafiat vaadates võiks küll oodata sellist katset, kuid mitte nii õnnestunud sooritust. Loomeõnne pöörajaks on kaasprodutsent ja vanameister Martin Scorsese, kelle kätt on tunda kogu filmis. Nad tegid seda, mida David O. Russell filmiga «American Hustle» ei suutnud. Russellil oli nii materjal kui ka staarid, aga filmi ainus hea asi oli liibanoni päritolu Mayssa Karaa araabiakeelne kaver Jefferson Airplaneʼi LSD-hitist «White Rabbit». «Päästik põhja» on, nagu «American Hustle» pidanuks olema – stiilne põnevik.

Quentin Tarantino mõju Wheatleyle on sama tuntav nagu Scorsese oma. Esimese 20 minutiga meenusid mulle «Vihane kaheksa» («Hateful Eight») ja «Marukoerad» («Reservoir Dogs»). Filmi käigus liigub graafiline vägivald scorseselikust vaoshoitusest skaala teise otsa, tarantinoliku otsekohesuseni. See on nagu arvutimäng – tegelased saavad küll viga, kuid mitte nii palju, et mängust välja langeda, sest siis saaks ju mäng otsa.

Keegi filmis esinevast 13 näitlejast (pluss üks hääl telefonis) pole maailma mõõtu staar, kuid kõik on omaette huvitavad. Iirlasi mängivad iiri näitlejad, ameeriklasi Ameerika näitlejad, sekka mõned britid – eri aktsendid muudavad musta huumoriga pikitud dialoogi tsitaatideks, mis levib üle filmi piiride nagu «Zedʼs dead, baby. Zedʼs dead…».

Ainsat naistegelast kehastavat ameeriklannat Brie Larsonit võis hiljuti näha pigem arvutigraafikute kui näitlejatega tehtud filmis «Kong: Pealuu saar». Filmis «Päästik põhja» on tema ülesanne olla ainus, keda teised saaksid tipsiks kutsuda. Ta on ka ainus, kelle rollilahendust võiks nimetada igavaks, aga see ei tule ju üllatusena – Scorsese maailm ongi väga mehine, naised on ainult ilu pärast, ja selle eesmärgi ta täidab.

Veidi võiksime teada ka britt Sam Rileyt. Tema mängis 2007. aastal filmis «Controll» ansambli Joy Division traagilise saatusega lauljat Ian Curtist. Samuti oli tal peaosa staaridest kubisevad trilleris «13». Siin on ta üks luuser ja narkomaan, tegelane, kellest õhkub puudulikku hügieeni ja liiga kaua kantud riideid. Ühesõnaga täielik toss. Ent relv teeb temast kunstniku ning kiduras ihus elab vintske vaim.

Libeda olekuga relvakaupmeest mängiv LAV päritolu Sharlto Copley (milline aktsent!) meenutab nii väga Lembit Ulfsakit, et tahtmatult kujutasin meie oma suurmeistrit sellesse rolli. Häid sõna jagub mul tegelikult kõigile osatäitjatele. Paneksin filmile hindeks viis, kuid pean lisama miinuse, sest film on nii hea, et jääd ootama ka tugevat puänti, mida kahjuks ei tule. Lõpp pole kehv, see on lihtsalt veidi nõrk nii kõva filmi jaoks.

Üks asi tegi veel südame soojaks. Kui «T2 Trainspotting» meie kinodesse jõudis, sai tõlge üsna suure kriitika osaliseks. Eesti keeles saab ju palju mitmekülgsemalt ropendada, kui ingliskeelne «fuck» seda lubaks. Kriitikast on õpitud: siingi filmis paljukasutatud «fuck» on tõlgitud meie emakeele mitmekülgsuse ees maani kummardades.

Tagasi üles