«Päästik põhja» (Free Fire)
Filmi pikkus tund ja 30 minutit
Filmi käigus liigub graafiline vägivald scorseselikust vaoshoitusest skaala teise otsa, tarantinoliku otsekohesuseni.
Alla 16-aastastele keelatud
«Free Fire» (eesti keeles totakaks tõlgitud «Päästik põhja») pajatab relvatehingust, mis läheb kõrvaliste asjaolude ilmnedes hukka – nimelt avastavad osaliste transamehed, et on eelmisel õhtul kõrtsis kohtunud, ning sealt üles jäänud pinged põhjustavad tulevahetuse.
Filmi produtsendi Ben Wheatley filmograafiat vaadates võiks küll oodata sellist katset, kuid mitte nii õnnestunud sooritust. Loomeõnne pöörajaks on kaasprodutsent ja vanameister Martin Scorsese, kelle kätt on tunda kogu filmis. Nad tegid seda, mida David O. Russell filmiga «American Hustle» ei suutnud. Russellil oli nii materjal kui ka staarid, aga filmi ainus hea asi oli liibanoni päritolu Mayssa Karaa araabiakeelne kaver Jefferson Airplaneʼi LSD-hitist «White Rabbit». «Päästik põhja» on, nagu «American Hustle» pidanuks olema – stiilne põnevik.
Quentin Tarantino mõju Wheatleyle on sama tuntav nagu Scorsese oma. Esimese 20 minutiga meenusid mulle «Vihane kaheksa» («Hateful Eight») ja «Marukoerad» («Reservoir Dogs»). Filmi käigus liigub graafiline vägivald scorseselikust vaoshoitusest skaala teise otsa, tarantinoliku otsekohesuseni. See on nagu arvutimäng – tegelased saavad küll viga, kuid mitte nii palju, et mängust välja langeda, sest siis saaks ju mäng otsa.
Keegi filmis esinevast 13 näitlejast (pluss üks hääl telefonis) pole maailma mõõtu staar, kuid kõik on omaette huvitavad. Iirlasi mängivad iiri näitlejad, ameeriklasi Ameerika näitlejad, sekka mõned britid – eri aktsendid muudavad musta huumoriga pikitud dialoogi tsitaatideks, mis levib üle filmi piiride nagu «Zedʼs dead, baby. Zedʼs dead…».