Korfesti nooruslik otsingulisus

Kristin Tagami lavastus «Kiisu all ah!». Foto: Tallinna Ülikool.

Tänavu juba kümnendat korda toimuv Korfest, kus etenduvad Tallinna Ülikooli koreograafiatudengite lõputööd nii bakalaureuse- kui ka magistriastmel, on andnud igal kevadel väärika ja põneva täienduse Eesti tantsuteatri üldpilti.

Tänavuse festivali avapäeval esimesena etendunud Kristin Tagami lavastuses «Kiisu all ah!» pandi rõhku soostereotüüpidele, liikumine ja žestid olid seksualiseeritud, mängiti eelkõige sookuvanditega. Esteetika oli terviklik ja töötas, leidus häid ja teravaid momente, kus peale liikumise ilmnes ka autori keeletunnetus. Keelekalambuur «mees» koos sellele järgnenud stseeniga kandis vahest kõige tugevamalt.

Lavastus tegeles ka küsimusega, mis on naiselik või mehelik nii elus kui liikumiskeeles: demonstreeriti üle võlli kujutlusi ja kujundeid naiselikkusest, uurides, kuidas tekitada naiselikkuse muljet just liikumise kaudu, kui laval liiguvad noormehed. Olulist rolli kandis ka võistluslikkus – üksteise ületrumpamine, ettejõudmine. Lavastuse teises pooles pöördus tähelepanu kehaideaalidele, lisandus veel Beyoncé lugu «Yonce», mille saatel esitasid tantsijad erootilist toolitantsu. Kehaideaalidele viidati ka balleti esteetika kaudu – viimases on õrnus, haprus, «naiselikkus» hinnas ning kehaideaalidega seoses on tekkinud küsimusi näiteks toitumishäireid silmas pidades.

Lavastus küsis, mis on mehelikkus ja naiselikkus, veelgi enam, mida ühiskondlikult mehelikuks ja naiselikuks peetakse ning millest koosneb näiteks naistantsija kuvand. Nii saabki vaataja mõelda, millest sõltuvad ja koosnevad meie arusaamad soostereotüüpidest ja milliseid omadusi või liikumisstiile vastavalt naiseliku või mehelikuna nähakse.

Ette võib heita, et kohati kippus sünkroonsus ja liikumise ühtlus hajuma – ehk oleks tarvis olnud pikemat prooviperioodi? Lavastus moodustas koos helikujunduse, stsenograafia, valguskujunduse ja kostüümidega aga sujuva esteetilise terviku, mis tõi meelde Renate Keerdi füüsilise teatri stiili. Viimase lavastused on samuti tegelenud soolisuse temaatikaga. Omad vürtsikad vaimukused olid siingi, lisaks nüüdisetenduskunstile omane laad. Lavastuse «Kiisu all ah!» koreograafias oli huvitavaim pehmuse ja graatsilisuse, erootilisuse kombineerimine jõu ja põrandatehnikaga, lisaks otsekontakt.

Kirsi Mari Lepiku «Kaks» tõlkis tantsukeelde kirjaniku, kirjutamise ja inspiratsiooni ning teksti elluärkamise loo. Üheks võtmekujundiks oli trükkimine, mille saatel ärkasid ellu sõnad, tekst, mida portreteerivad kaks tantsijat. Väga otseseid vihjeid anti publikule ka kostüümide näol, kuhu olid kleebitud trükitud sõnad. Lavastus viitas eelkõige autori ja teksti suhtele, lõpus andis tooni poeetilisus liikumises. Trükkimine ühildus seisakute ja aeglusega, mis tantsijate liikumises kõnelema hakkasid. Sellised kordused võivad viidata ka kirjaniku ja teksti suhtele – midagi tuleb maha tõmmata, inspiratsiooni oodata, midagi muuta.

Siingi oli esteetika terviklik: liikumise õhulisus ja õrnus sobitus kostüümide, valguskujunduse ja temaatikaga – on ju teksti loomine, veel enam inspiratsioonihetk, hämar ja kaduv valdkond, kus esile tõuseb juhus. Seda teksti lenduvust oli koreograaf moderntantsu keelele omase laadiga hästi tabanud ja edastanud, lisaks võis aimata nüüdisballeti väljenduskeelt. Koreograafia oli voogav-voolav, esil oli käte plastika, mõni liikumisjada tundus aga liiga harjutuslik. Samas oli koreograaf osanud mängida korduste, kajade, peegeldustega. Kahe tantsija poosivahetused ja liikumisega ümbermängitavad olukorrad, katsetused toolidel, viitasid justkui kirjaniku kujutlusele ja karakteriloomele tekstis. Lavastuse teemat arvestades oli kujunduses ja koreograafias leitud taas sobiv laad ja loodud vastav atmosfäär. Otsesed viitamised ja selged seoses võtsid aga publikult laiemad tõlgendusvõimalused.

Ilona Vapperi «Desiderium» – sotsiaalteadustes levinud Maslowʼ püramiidist inspireeritud lavastus – võttis luubi alla inimlikud soovid ja vajadused, konkurentsi ja individuaalsuse. Pingestatud koreograafias andsid tooni kordused, rütmilisus, rituaalsus, tempo oli hoogne ja silma torkas nii allumine rütmile kui ka liigutuste fikseeritus ja tantsijate isikupära. Hea oli näha liikumiskeele variatiivsust: kaasaegsele tantsule sekundeerisid tänavatantsu hoiak paari tantsija liikumises, lisaks seltskonnatantsud, modern- ja džässtants, kohati rahvatantsu elemendid. Üldine koreograafiline pilt oli seega varieeruv ja mitmekesine. Kiita võib ka üsna oskuslikku grupikoreograafiat ja kompositsiooni ühes liikumisjoonistega.

Lavastus demonstreeris baasemotsioone tantsukeeles väljendatuna. Peegeldus ka tantsu sotsiaalne aspekt: indiviidi ja grupi suhe, tunnustussoov, individualistlikkus. «Desiderium» jättiski mulje taotlusest väljendada liikumiskeeles inimlikke ja ühiskondlikke olukordi, kui ka mõnede stseenide üleminekud olid järsud ja tervikut hakkivad. Esile tuli tantsijate liikumiskeele omapära, igaühe iseomane liikumisstiil ja tugevused. Soolodes aimdus koolitöö maiku: justkui näidati ette liikumisfraase, mida õppe käigus omandatud ja lihvitud, mistõttu mõjusid mõned kohad vähem originaalsena ülejäänud hea ja ühtlase terviku kõrval.

Katre Sabbali lavastus «Mu vaenlane olen mina» jäi taotluse ja teostuse lõhe tõttu teistest töödest kahvatumaks. Balletilik keel oli siin valitud ehk perfektsionismi peegeldamiseks, mis tundus ka põhjendatuna koos tehnilisuse, väljamõõdetud liigutuste, piruettide, pööretega. Rõhk oli sooritusel, puhtusel, kuid tantsija elu ja perfektsionismi survega seostuvalt mõjus klišeelikult, juba nähtuna.

Lavastus mängis üsna tugevate sümbolitega, samuti tunnustatud heliloojate muusikaga, millele koreograafia paraku kohati alla jäi. Nõnda ei tekkinud tugevat ja sidusat üldmuljet. Lavastuses oli ka väga must-valge lähenemine, teatav tehtus ja teatraalsus, mis välja ei kandnud. Nii jäi mulje, et algset taotlust – tantsija siseilma ja inimlikku perfektsionismi interpretatsiooni – lõpuni ei realiseerunud.

Kõrvutades nelja lavastust, sai üsna mitmekesise pildi nii teemade kui valitud esteetika ja koreograafilise vormi poolest. Kui paiguti oli selge, et tegu on lõputöö ja esimese lavatööga, leidus ka piisavalt üllatusi ja kunstiliselt õnnestunud momente.

***

Korfest 2017

Kristin Tagami «Kiisu all ah!»

Kirsi Mari Lepiku «Kaks»

Ilona Vapperi «Desiderium»

Katre Sabbali «Mu vaenlane olen mina»

Etendused 18.–26. aprillil teater Stellas