Koos 1990. aastatega muutunud kultuurisituatsioonis, kui luule enda turunišš oli kärbunud kitsaks, osutusid antoloogiad – eriti temaatilised või motiivipõhised – ometi kinkeraamatuna minevaks kaubaks. Neid ongi ilmunud lausa hulgi, et jätkuks jõuludeks või sünnipäevaks nii emale kui tüdruksõbrale (sooline ettearvestus hakkab toodangust silma).
Igaks juhuks olgu siiski hoiatatud: lausa pimesi ei maksa poeriiulist kaasa kahmata ja avamata edasi ulatada – nüüdseks on antoloogiaid jõutud koostada juba nii uskumatult mitmekesistel teemadel, et ka piinlikud olukorrad pole päris välistatud.
Kindlasti oli vähemalt esialgu ja teatud lugejapõlvkondade jaoks selle fenomeni juures oluline osa ka kultuuritarbimise inertsil ning sealt tulenevalt antoloogiažanri kui sellise autoriteediaural. Tean üht kaasaegset usinat eesti kirjameest, kes on viimase veerandsajandi jooksul pea iga paari aasta takka järjekordse antoloogia avaldanud.
Tublisti tummisemat kraami on pakkunud mõned žanri- ja perioodiantoloogiad, kõige põnevamatena Arne Merilai «Eesti ballaad» (2003) ning Hasso Krulli ja Carolina Pihelga «Ma olen Jüri Üdi» (2013). Ehkki nii esimese «ballaadilisuse» kui teise «üdilikkuse» mõiste kipub mulle oma kõigis üksikasjus pisut hämaraks jääma, on mõlemad ettevõtmised väärtuslikud just kirjanduse enesemõtestamise seisukohalt. Nende naabrusse paigutub ka Mart Velskri «Eesti luuleilm II», kõiki ühendab see, et olles antoloogiad, nad ühtlasi igaüks omal viisil püüavad «õõnestada» harjumuspärast antoloogiažanri.
Kui peaks leiduma nii kohusetundlik lugeja, kes tahab «Eesti luuleilma» lugemist alustada «algusest», esimesest köitest, tuleb tal pöörduda vanaraamatulettide või raamatukogude poole. Nimelt ilmus «Eesti luuleilm I» Auguste Kaarna koostatuna 1913. aastal. Eks seda sorti kontseptuaalset käänet oligi eesti antoloogiate ajaloo parimalt asjatundjalt karta.
/nginx/o/2017/05/05/6624679t1h9056.jpg)
/nginx/o/2017/05/05/6624665t1h7082.jpg)
/nginx/o/2017/05/05/6624657t1h6794.png)