Vikerkaar loeb. Enne kaanonimeistri õrna ja vangistavat haaret
Kajar Pruul võttis ette antoloogia «Eesti luuleilm II»!

Kajar Pruul

FOTO: Erakogu

Ennemuiste ilmus Eestis antoloogiaid võrdlemisi harva. On ju eesti luuletraditsioonis antologiseerimine ikka olnud kanoniseerimise põhivorme, ei saanud seda liigse lahkusega lahjendada kuidagi. Nõukogude ajal allutati valik lisaks ka ideoloogilisele järelevalvele. Tundus hiiglama tähtis, kes sinna pääses ja kui mitme tekstiga. Neist toonastest suurtest üldantoloogiatest on Mart Velsker andnud põhjaliku ülevaate oma Akadeemias ilmunud artiklites (1993, nr 5 ja 6, 1996, nr 5) ning kirjutanud ka magistritöö.

Koos 1990. aastatega muutunud kultuurisituatsioonis, kui luule enda turunišš oli kärbunud kitsaks, osutusid antoloogiad – eriti temaatilised või motiivipõhised – ometi kinkeraamatuna minevaks kaubaks. Neid ongi ilmunud lausa hulgi, et jätkuks jõuludeks või sünnipäevaks nii emale kui tüdruksõbrale (sooline ettearvestus hakkab toodangust silma).

Igaks juhuks olgu siiski hoiatatud: lausa pimesi ei maksa poeriiulist kaasa kahmata ja avamata edasi ulatada – nüüdseks on antoloogiaid jõutud koostada juba nii uskumatult mitmekesistel teemadel, et ka piinlikud olukorrad pole päris välistatud.

Kindlasti oli vähemalt esialgu ja teatud lugejapõlvkondade jaoks selle fenomeni juures oluline osa ka kultuuritarbimise inertsil ning sealt tulenevalt antoloogiažanri kui sellise autoriteediaural. Tean üht kaasaegset usinat eesti kirjameest, kes on viimase veerandsajandi jooksul pea iga paari aasta takka järjekordse antoloogia avaldanud.

Tublisti tummisemat kraami on pakkunud mõned žanri- ja perioodiantoloogiad, kõige põnevamatena Arne Merilai «Eesti ballaad» (2003) ning Hasso Krulli ja Carolina Pihelga «Ma olen Jüri Üdi» (2013). Ehkki nii esimese «ballaadilisuse» kui teise «üdilikkuse» mõiste kipub mulle oma kõigis üksikasjus pisut hämaraks jääma, on mõlemad ettevõtmised väärtuslikud just kirjanduse enesemõtestamise seisukohalt. Nende naabrusse paigutub ka Mart Velskri «Eesti luuleilm II», kõiki ühendab see, et olles antoloogiad, nad ühtlasi igaüks omal viisil püüavad «õõnestada» harjumuspärast antoloogiažanri.

Kui peaks leiduma nii kohusetundlik lugeja, kes tahab «Eesti luuleilma» lugemist alustada «algusest», esimesest köitest, tuleb tal pöörduda vanaraamatulettide või raamatukogude poole. Nimelt ilmus «Eesti luuleilm I» Auguste Kaarna koostatuna 1913. aastal. Eks seda sorti kontseptuaalset käänet oligi eesti antoloogiate ajaloo parimalt asjatundjalt karta.

Oma valiku põhimõtteid on Velsker väga üksikasjalikult selgitanud saatesõnas. Liigagi, sest võtab arvustajalt nii suure osa leivast.

Olgu lühike tootekirjeldus siiski antud. Raamat sisaldab tekste luuletajatena vähem teadvustatud autoritelt, kes tulid kirjandusse 1960. aastate keskpaiga ja 2000. aastate alguse vahel. Nende seas on varalahkunud, kuid paljutõotavalt alustanud luuletajaid, kelle puhul vahekorra isikumüüdi intrigeerivuse ja loomingu kõnekuse vahel peab selgitama aeg; autoreid, kellel leidub näiteid mõne eesti luules vähe või üldse mitte viljeldud eksperimentaalluule võtte kohta; muude alade klassikute luuleharrastuse vilju, mida ometi puutunud maestro käsi; lokaalsema, eeskätt Tartu boheemi kultuskujusid (kui üldse, siis on antoloogia veidi kaldu lõuna poole); populaarsete laulusõnade autoreid, kelle loomingus ometi midagi helgib ja tuikab; autoreid, kes ilmselgelt esindavad uue sajandi alguse luule keset, kuid pole lihtsalt jõudnud veel «antologiseeruda», ning samas huvitavaid luuletajaid möödunud sajandist, kes on kuidagi läinud kaotsi ajajärkude-põlvkondade vahele ja vääriksid sealt ülesleidmist.

See ei ole «antiantoloogia» – mis allasurutud perifeeria raevukat esilesööstu võikski oodata raamatult, kus on esindatud näiteks kaks paari viimase aasta eesti raamatumüügi edetabelite liidrit? Seda pole olnud Velskril kavaski. Samamoodi pole «Eesti luuleilm II» mingi «väikese» või «killustunud» kirjanduse manifest, selleks on koostaja liiga elutark: «Nende tekstide antoloogilisuse kohta ei saa veel midagi öelda, seega ei saa nad ka olla mitteantoloogilised, nad on alles sattumas kaanonimeistrite õrna ja vangistavasse haardesse.» Pigem on see katse kombata midagi kombatamatut, kanoniseerumiseelse, kuid selleks potentsiaalselt valmis luule ürgsuppi, mille kohal valgus on veel pimedusest lahutamata.

***

«Eesti luuleilm II»

FOTO: Raamat

Koostaja ja toimetaja Mart Velsker

Penikoorem 2017

224 lk

Tagasi üles