Milleks teater? Milleks ülikool?

G. F. Parrot, 19. sajandi algus. Kunstnik Gerhard Franz von Kügelgen. Foto: Repro/ Tartu Ülikooli muuseumi kogu.

Mõlemad on läänemaailmas olemas olnud aegu ja aegu: teater üle kahe aastatuhande, ülikool nii kaheksa aastasada. Võiks ju mõelda, et küsimus peaks olema mingi üldkehtiva vastuse juba saanud, aga ei ole. Küsimus jääb alatiseks õhku ja vastus tuleb anda igal ajal uuesti, igas kohas uuesti. Nii vaadatuna on pigem hea ja õige, et need küsimused on Eestis jälle üleval. Vaevalt ju kumbagi küsimust kuigivõrd tõsiselt «kas üldse?» tähenduses esitatakse – juba diskussiooni tulisus viitab, et kõne all on miskit olulist. «Milleks?» küsimusega ei taheta seega mitte õhutada kaotama Eestimaalt ülikooli või teatrit, kuivõrd väljendada rahulolematust selle üle, mida parasjagu peetakse ühe või teise peamiseks eesmärgiks, headuse kriteeriumiks ja ühiskondlikuks ülesandeks.

18. ja 19. sajandi vahetusel olid mõlemad küsimused Eesti- ja Liivimaal esil hoopis teravamal kujul, sest ülikooli ei olnud siin olnud juba peaaegu terve sajandi ning paikne professionaalne teater oli alles väga vaevaliselt kujunemas püsivaks nähtuseks. Nii et käes oli aeg, mil pidi enam või vähem tõsiselt arvestama ka küsimusega «kas üldse?».

Louis Höflinger. Tartu vaade, 1860. Foto: Repro

Mis oleks Eesti ilma Tartu ülikoolita? Õnneks võime selle üle vaid spekuleerida. Ütlemata hästi läks juba 17. sajandil, kui rootslased otsustasid Dorpatisse ülikooli rajada, aga selle pärast, et 19. sajandi alguses õnnestus ülikool samas paigas uuesti rajada, tuleb Tartut kõigest muust (sh maatasa tegemine 18. sajandi alguses) hoolimata õnnesärgis sündinuks pidada. Läti kolleegidel sigineb tänini häälde mõru toon, kui jutuks tuleb taasasutamine: Miitav (praegune Jelgava) oli ülikooli avamiseks juba hästi ette valmistatud, kui Aleksander I tegi oma isa vastava korralduse ringi ja määras ülikooli rajamise uuesti ja lõplikult ikkagi Dorpatisse.

Tartu Ülikooli kliinikum ja raamatukogu. A. M. Hagen, 1827-28 Foto: Repro

Milleks oli Tartu ülikooli vaja? Ülikooli avamist ette valmistava rüütelkondliku kuratooriumi vastus küsimusele «milleks ülikool?» sisaldas muu hulgas eeldust, et kohalik ülikool toetab ka kohalikku traditsioonilist ühiskonnamudelit eesotsas Balti erikorra ja pärisorjusliku korraga. Mis oleks saanud Tartu ülikoolist siis, kui selle eesmärgiseade ja töökorraldus oleksid jäänud kohalike meeste meelevalda? Ka selle arengusuuna üle saame õnneks vaid fantaseerida, sest otsustamise ohjad läksid varsti pärast pidulikku avatakti inimeste kätte, kes mõtlesid suuremalt ja vaatasid kaugemale rüütelkonna horisondist. Tartu ülikoolist oleks võinud saada pisike provintsiülikool, aga sellest kujunes midagi enamat: selle mõju ulatus peagi Baltimaade piiridest kaugemale ning ühel hetkel sai selle ümber koonduda ka eesti rahvuslik eneseteadvus ning me saame seda pidada üheks meie, eestlaste rahvuslikest uhkuseasjadest.

Asjad oleksid võinud minna ka teisiti. Tartu ülikooli puhul läksid asjad nii, nagu nad läksid, suures osas tänu Georg Friedrich Parrotile, prantslasele, kelle (elu)torm oli pisut enne ülikooli avamist üsna juhuslikult Liivimaa randa uhtunud. Prantsuse-Saksa piirimail Montbéliardis üles kasvanud Georges-Frédéricil oli lapsepõlvesõber Georges Cuvier, kes läks pärast ühiselt veedetud ülikooliaastaid Stuttgardis edasi Pariisi ja sai Prantsusmaa uhkuseks ilmakuulsaks loodusteadlaseks, niisama õpihimuline ja võimekas Parrot abiellus aga olude sunnil varakult ning nägi Saksamaal matemaatika ja füüsika eratundidega peret elatades näguripäevi. Naine suri ning 28-aastane kahe väikese poja üksikisa võttis paremate võimaluste puudumisel vastu koduõpetaja koha baltisaksa aadliperes. Mingit muud seost tal Liivimaaga ei olnud, kui et juba varem oli üks tema õdedest leidnud kasvatajana tööd Põlvamaal Varbusel. Viis aastat hiljem sai Parrot ettepaneku tulla Tartusse professoriks.

Louis Höflinger. Tartu vaade, 1860. Foto: Repro

Vast avatud ülikoolis koondus Parroti ümber valgustuslikest ideedest kantud professorkond, kes vastandas end rüütelkonnale ja selle huvidele. 1802. aasta juunis peetud kirgliku prantsuskeelse tervituskõnega pälvis ta valgustusmeelse noore keisri soosingu ning saavutas sel kõrgel toel ülikoolile autonoomia kohaliku võimu suhtes. Selles kõnes annab Parrot aimu sellest, milline on tema vastus küsimusele «milleks ülikool?»: «...Olgu Aleksander meie pühaliku tõotuse tunnistajaks! Vägev Jumal! Meie tõotame Sinu nimel, Sinu armastatud kuju juures, pühendada kogu oma töö ja anded sellele, mis Sina oled seadnud meie ülesandeks: töötada püüdlikult ja truult kasuliku hariduse levitamise heaks. Meie tõotame austada inimkonda tema kõikides klassides ja ükskõik missugusel kujul, vahet tegemata vaese ja rikka, väeti ja vägeva vahel, ja kui, siis vaid selleks, et pühendada vaesele ja väetile suuremat ja südamlikumat tähelepanu...»

Tehnilised joonised G. F. Parroti 6-köitelisest füüsikaõpikust Foto: Repro

Parrot oli matemaatika ja füüsika professor ning mitu ametiaega ülikooli rektor, ent ideedest ja headest kavatsustest pakatavana jõudis ta tegeleda ka väga paljude muude asjadega. Nii oli tema käsi olnud olulisel määral mängus ka ülikooli vaimustava hoonetekompleksi kavandamisel. Ja mis oleks Tartu ilma nende kuulsate ehitisteta: ülikooli peahoone, vana anatoomikum, tähetorn, toomkiriku varemetesse ehitatud raamatukogu (täna TÜ muuseum)? Tõepoolest, meil on kuhjaga põhjust Georg Friedrich Parrotit tänuga meeles pidada ning tema 250. sünniaastapäeva erinevate sündmustega tähistada. Kaks neist leiavad aset nüüdsama mais. Et just need kaks, ei ole mitte ilma teatava irooniata.

Louis Höflinger. Tartu vaade, 1860. Foto: Repro

Teater

5. mail esietendub vanas anatoomikumis Vanemuise ja Tartu Ülikooli muuseumi koostöös valminud lavastus «Vaim masinas. G. F. Parrot». Näidendi on spetsiaalselt tähtpäeva auks kirjutanud Meelis Friedenthal, lavastaja on Tiit Palu, nimiosas Merle Jääger. Milles seisneb iroonia? Nimelt selles, et seoses ülikooli taasavamisega keelati Tartus ära igasugune teater. Millest see keeld täpselt alguse sai, on mõnevõrra segane lugu, millesse on segatud ka üks keiserlik ukaas Vene impeeriumi ülikoolilinnade kohta, mida justkui keegi oma ihusilmaga näinud ei olnud, ent igal juhul oli Parrot üks neist, kes andis oma parima, et keeld Tartus just selle kõige rangemas tähenduses ka kehtiks. Üks hilisem teatrisõbrast uurija on teda ja kuraator Klingerit nimetanud lausa fanaatilisteks teatrivastasteks. Tõepoolest! Vähe sellest, et rändtruppidele ei tahetud anda hooajalist esinemisluba, sai samasuguse printsipiaalse vastuseisu osaliseks ka harrastusteater, ning viimases kaasa löönud professor Daniel Balk pidi ülikooli kohtus oma tegude eest vastust andma.

5. mail esietendub vanas anatoomikumis Vanemuise ja Tartu Ülikooli muuseumi koostöös valminud lavastus «Vaim masinas. G. F. Parrot», nimiosas Merle Jääger. Foto: Heikki Leis

Parroti silmis töötas teatri eesmärk ülikooli omale vastu. Akadeemilise pere üllad ülesanded nõuavad pingutust ja pühendumust ning teha on palju – mõistlik on veeta ka oma vaba aega kasulikult. Mida head on aga pakkuda näitemängul nimega «Virrvarr», mille poolpidune Rundthaleri rändtrupp esitab ehitusmeister Bauerle majas? Ja kas tõesti pole ühel meditsiiniprofessoril vabal ajal midagi targemat teha kui harjutada rolliks peredraamas «Nõbu Lissabonist»?

Louis Höflinger. Tartu vaade, 1860. Foto: Repro

Meil, eestlastel, on teater sügavalt seotud rahvusliku identiteedi ja kultuuriga – selline väide võib tänapäeval kõlada mõnele ehk liiga kangena, aga ajalugu seda näitab. Nagu ka seda, et teatril on Eestis olnud erinevaid vastuseid küsimusele «milleks?» Saksa teatriloos räägitakse, kuidas 18. sajandil kujunev Bürgertum omandas uue žanri, kodanliku draama varal arusaamise, kes ta on, kuidas end ülal peab, millised on tema väärtused ja ideaalid. Teater peegeldas ühiskondlikke muutusi ja nii laval kui ka saalis õpiti mõtlema ja käituma mitte enam kui närune, alati saama peal väljas olev alamklass ega ka mitte kui kasutu ja võlts aadel, vaid kui oma väärtust tundev looduslähedane ja vooruslik linnakodanik. Samamoodi pidi toimuma see, kuidas kujunev eesti kultuurrahvas, pool sajandit varem pärisorjusest vabaks saanud, võttis baltisakslastelt üle teatri ning tegi ja külastas seda 19. sajandi lõpukümnenditest alates samasuguse hoo ja kirega nagu sakslased 18. sajandi viimases kolmandikus.

Teater toob inimesed kokku ühte ruumi omal eripärasel viisil ning ajalugu vaadates jääb mulje, et need ei ole alati olnud mitte niivõrd uued ideed ja eksperimendid või senikogematud üllatused, mille järele sinna on mindud või mille pärast on sellega ise tegeleda tahetud. Igapäevase leiva ja igapäevase tehnoloogia kõrval on inimese jaoks vähemalt samavõrd oluline tähendus: miks on asjad nii, nagu nad on? Milliseid valikuid teha? Mida eesmärgiks seada? Jällegi on tegemist küsimustega, millele ei saa ühel hiilgaval ajaloohetkel ära vastata ja sellega rahule jääda. Veel enam – need küsimused peavad vastatud saama üha uuesti ka individuaalsel tasandil. Mis on teatri roll käimasolevates diskussioonides, kus küsitakse meie sees ja ümber aset leidvate protsesside eesmärkide ja tähenduse üle? Milleks kirjutada ja lavastada näitemäng Parrotist? Kas tuleb sel viisil esile midagi, mis muud moodi ei tuleks? Mida annab seejuures vanasse anatoomikumi kogunemine?

Ülikool

18.–20. maini toimub Tartus rahvusvaheline teaduskonverents «Vene impeeriumi piiril: saksa ülikool Tartus ja selle esimene rektor Georg Friedrich Parrot»(konverents on inglise keeles ja kannab ametlikku nime «On the Border of the Russian Empire: German University of Tartu and its first Rector Georg Friedrich Parrot»), mille korraldab Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus. Humanitaaria reflekteerib selle üle, kes me oleme ja miks me teeme seda, mida me teeme. Milliseid valikuid langetada? Mida eesmärgiks seada? Milleks rajati ülikool Tartusse ja mis suunas ta nüüd edasi liikuma peaks? Konverentsi esimest päeva alustatakse ettekandega «Georg Friedrich Parrot ja tema arusaam sellest, mis on ülikool» (Epi Tohvri) ning pärast hulka omaaegset konteksti avavaid esitlusi saksa, prantsuse ja vene uurijatelt lõpetatakse XXI sajandi ülikooli väljakutsetega õpetamise, teaduse ning inimkonna arengu kohta (Jaak Aaviksoo).

Inglisild. A. M. Hagen. 1828. Akvatinta. Foto: Repro

Kas pole ajalooliselt olnud just selline süstemaatiline, olevikku ja tulevikku silmas pidav refleksioon senise inimkogemuse üle ülikooli peamine mõte ja eesmärk? Uue teadmise rajamine senisele kogemusele on see, mis on meid praeguste saavutusteni toonud. Edasiandmise protsess läheb üha keerulisemaks, sest seda kogemust nagu ka üksikteadmisi maailmast on kogunenud väga palju, ajaloo kultuurikiht pakseneb üha. See tähendab, et me peaksime sellega tegelema kogu aeg üha rohkem ja mitte vähem. Kunstiajaloolase Ingrid Sahki Parroti portreed käsitleva ettekande pealkiri kirjeldab väga lühidalt, kuidas see protsess humanitaarias käib: «Kaotatud, leitud, uuesti tõlgendatud.» Me ei saa tsivilisatsiooni iga uue põlvkonnaga uuesti luua. Tsivilisatsioon tähendabki järjepidevust ja iga põlvkonnaga muutub järjepidevuse hoidmine järjest suuremaks tööks.

Ülikoolid tekkisid keset pimedat keskaega ning tegelesid suures osas teooriaga ehk humanitaaria küsimustega: milleks miski on seatud nii, nagu see on, mille poole tasub püüelda ning mis toob pigem häda kaela nii endale kui teistele? Valgustusajaks oli tekkinud uus arusaam, et maailma ja ühiskonda on võimalik ümber kujundada! Senine rõhuasetus teooriale langes põlu alla ning ülikoolides hakati agaralt küsima: mida tuleks praktiliselt ära teha, et kõik inimesed saaksid elada voorusliku ja õnnelikuna? «Töötada püüdlikult ja truult kasuliku hariduse levitamise heaks!» Et aineline olukord ja vaimne tervis paistsid olevat seotud, seati eesmärgiks parandada majanduslikku olukorda – lootuses, et terves kehas oleks terve vaim. Loodusteaduste ja tehnoloogia osakaal ülikoolis tõusis märkimisväärselt. Ent mis juhtub pikemas perspektiivis ülikooliga, kus «vaim» ega selle tervis ei tule enam õieti arvesse ning peamist eesmärki nähakse juba enesestmõistetavalt «terve keha» ehk SKT ja tööandjate vajadustele vastamisena? Mis võib olla sellise suunavõtu kaugemaks tagajärjeks ühiskonnas? Milleks on meil ülikooli esmaselt vaja? Mis on ülikooli roll ühiskondlikes diskussioonides, kus küsitakse meie sees ja ümber aset leidvate protsesside eesmärkide ja tähenduse üle? Milleks uurida ja arutada – süstemaatiliselt ja akadeemilistele reeglitele alludes – 18. ja 19. sajandi ülikoolide ülesehitust ja tegevust? Või küsida, mis põhjustel võidi 18. sajandi lõpul Riias, Tallinnas ja Tartus teha suuri jõupingutusi selleks, et viljeleda teatrikunsti? Tirida üle 200 aasta tagusest hallist ajahämarusest esile Georg Friedrich Parrot?

Praeguses Eestis arutatakse ülikooli eesmärkide üle, teatri eesmärkide üle. Kõne all on miskit väga olulist. Vastustest sõltub midagi. 19. sajandi alguses takistati teatritegemist Tartus, sest usuti, et kummagi eesmärgid on omavahel vastuolus. Nüüd on nii ülikool kui ka teater omal eripärasel viisil ette võtnud Parroti. Pidanud ennast sobivaks selle teemaga tegelema. Tänase küsimisega Parroti kohta ja Parroti abil saab vastuseid otsida vältimatutele küsimustele: kes me oleme, kuhu me tahame jõuda ja mis meid edasi viib? Kandes hoolt selle eest, et terves kehas oleks ka terve vaim!