Nädala plaat. Reaalne virtuaalsus

Gorillaz Foto: Kuvatõmmis

Gorillaz

Humanz

Parlophone

Hinne: 4

2001. aastal poolnaljana alguse saanud kummaline virtuaalbänd Gorillaz osutus üllatavalt vitaalseks, kuigi tema isadest on nüüdseks rivvi jäänud vaid multitalent Damon Albarn ja visuaalartist Jamie Hewlett. Tegelikult olid vahepeal asjalood siiski sedasi, et Gorillazega paistis olevat kõik juba pärast aastal 2010 välja tulnud albumit «The Fall».

Ega see teab mis hea album tegelikult ei olnud ka, pealegi kulus meeste energia sujuvalt mujale. Albarn näiteks valmistus Bluri kokku kutsuma ja oma sooloalbumit välja andma. Hewlettil oli muud tegemist, teised vajusid ka sujuvalt ära. Huvitaval kombel tõi Gorillaze aga taas kokku Albarni perfektse sooloalbumi «Everyday Robots» (2014) esitluspidu. Tunti end hästi, võeti veidi napsu ja Albarn küsinud mingi hetk Hewlettilt, et noh, mis, teeme Gorillazt ka või? Hewlett arvas, et võiks teha küll. Nii jäänudki. Kuigi Gorillaz on praegu puhtalt Albarn.

«Humanz» on Gorillaze viies stuudioalbum ja esimene pärast seitse aastat kestnud pausi. Põhimõtteliselt on Albarn siin kuraatori rollis, kes suudab oma põhjalikke teadmisi ja kogemusi suurepäraselt kasutada muusikute ja publiku vahele silla loomiseks ning samal ajal hoiab nii idee autori kui plaadi põhiprodutsendina kogu kontseptsiooni kindlas haardes. Ja et asi oleks ikka päris kindel, mängib ka enamikku instrumente ise. Albumi põhiversioon sisaldab 20 pala, umbes sama palju on ka külalisartiste. Tõsi, mõned neist on seal peamiselt tänu Albarni 17-aastasele tütrekesele Missyle, kes soovis plaadil kindlasti kuulda selliseid tüüpe, nagu Vince Staples ja Danny Brown.

«Humanzi» tekstuur kätkeb endas klubirütme, alates hiphopist ja r’n’b’st ning lõpetades dancehall’iga. Albarn ise teeb ka siin-seal häält ning need on albumi ühed tipphetked. Kõige võimsamad emotsioonid saabuvad paljasjalgse poeet-trubaduuri Benjamin Clementine’i hingerebestava looga «Hallelujah Money», Albarni duetis noorukese Kali Uchisega «She’s My Collar» ning ühega vähestest Albarni soolopaladest, melanhoolse palaga «Busted And Blue».

«Humanz» on kontseptuaalalbum, mis väljendab ühe virtuaalbändi muret reaalsuse praeguse staadiumi üle. Gorillaze puhul on reeglina kõik nutikas, mitmetahuline ja perfektses vormis. Puudu ei ole kindlasti midagi, aga samas on nii mõndagi üle. Kui midagi «Humanzile» ette heita, siis ehk liigset massiivsust, nagu oleks kõike liiga palju. Ebaühtlane, kuid hea plaat üldiselt, «Plastic Beachi» õhulist maagiat paraku siiski enam ei leia.