:format(webp)/nginx/o/2017/05/04/6621727t1ha90e.jpg)
Džässifirmat Impulse peeti majaks, mille ehitas John Coltrane. Tema oli 1960 asutatud firma üks esimesi artiste. Võrdselt Coltrane’iga mõjutas Impulse’i 1961. aastal juhiametisse asunud Bob Thiele. Ta andis artistidele vabad käed, mis oli sel ajal enneolematu. Aga tasus ära: Coltrane’i plaati «A Love Supreme» osteti 100 000 eksemplari.
Aastad 1965–1967 olid Ameerika Ühendriikidele tigedad. Inimõigused, must sõjakus ja Ühenriikide viibimine Vietnamis kütsid kirgi ning põhjustasid rahutust ja lõhesid. Coltrane’i soolod sisaldasid seda viha, mida Mustad Pantrid väljendasid tänavatel, arvas saksofonist Archie Shepp, kes osales Coltrane’i plaadil «Ascension» ja tegi ise 1965. aastal kaks Coltrane’ist mõjutatud avangardplaati.
1965. aastal polnud ükski laialdaselt levitatud muusikastiil valjem, vihasem ja agressiivsem kui Impulse’i avangardne džäss ja Coltrane oli selle juhtpositsioonil. Coltrane ei pidanud oma muusikat sõjakaks. Küll oli ta jõudnud nii kaugele, et ei soovinud enam teiste lugusid esitada. Nii taaslood teiste, mitte enda rõõmu ja valu, tundis ta.
Kui tavaliselt salvestas Coltrane kvarteti või kvintetiga, siis «Ascensionit» kogunes plaadistama 11 muusikut: tavapärane kvartett pluss kaks trompeti- ja kuus saksofonimängijat ning veel üks bassimees. Üks uusi pillimehi oli saksofonist Pharoah Sanders.
Nad kohtusid stuudios harjutamata. Muusikutele anti soolode järjekord ja üldised noodid, mida peaks mängima. Musitseeriti 40 minutit järjest: Coltrane’i soolo (4.05–6.05), ansambel, Dewey Johnsoni soolo (7.58–10.07), ansambel, Sandersi soolo (11.15–13.30), ansambel, Freddie Hubbardi soolo (14.53–17.50) jne.
Siis vaatas Coltrane väsinud, särgita trummarit Elvin Jonesi ja palus veel 40 minutit. Jones nõustus torisedes. Aga viskas selle lõppedes trummi vastu seina, mis andis märku, et tema jaoks oli sessioon läbi.
«Ascensioni» pöörasus ja äärmuslikkus hirmutas paljusid. Nii mõnedki muusikud lõpetasid pärast seda Coltrane’i kuulamise. Isegi Impulse’is kergitati kulme. Seal toodi algul kuulamiseks proovipressid, kus polnud artisti nime peal. Impulse’i omaniku ABC ametnik kuulas «Ascensionit» viis minutit ja kõndis siis Thiele’i kabinetti, suu lahti. «Ma tean, ma tean,» ütles Thiele. Sel päeval ilmus 12 plaati, aga ta teadis, mis plaadiga sedakorda tullakse.
Village Voice’i hilisem džässikriitik Gary Giddins meenutab, kuidas kolledžites kuulati plaate nii, et kõigepealt põhiplaat ja siis chaser, järelplaat. «Ascension» oli nii vägev, et sellele andis leevendajat otsida.
Impulse’il polnud uue džässi osas konkurente. Blue Note’is leidus paar avangardisti, aga üldiselt olid kõik Impulse’is: Shepp, Sanders, Albert Ayler, Marion Brown, Roswell Rudd. Algas arutelu, kas uus džäss on hea. Kõigepealt džässiajakiri Down Beat, siis ka Esquire ja Newsweek. Kõik pidid aga tõdema, et see ei kao kuhugi, vaid jääb. 1967. aastaks oli Impulse juhtiv džässifirma.