Indrek Hirv: Ma olen lasknud ennast rõõmsamaks ja vabamaks

Luuletaja Indrek Hirv Tartus 2017. aasta maikuus. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Luuletaja, kunstnik, tõlkija ja näitekirjanik Indrek Hirv sai hiljuti 60-aastaseks. See ei tundu tema viimaste aegade vitaalsust ja loomingulist aktiivsust arvestades olevat just eriti kõrge iga. Elu südasügis – kui laenata kujundit Hirve mullu ilmunud kogu pealkirjast – on olnud tema jaoks hea aeg armastamiseks ja luuletamiseks, pakkunud talle värsket selginemist ja settimist nii inimese kui ka loojana.

Kui Hirv esitles märtsi lõpus Tallinnas oma värsket valikkogu «Inglisild», lähenesin talle ettepanekuga anda intervjuu Postimehele. Ta vastas: «Ma ei ole kohe kindlasti nõus, aga lasen end kergesti ümber rääkida.» Mõni nädal hiljem kohtume kevadeootusest pisut väsinud Tartus. Tema tungival nõudmisel sinatame teineteist.

Indrek, sul on viimase kahe aasta jooksul ilmunud neli luulekogu, neist kolm mulluse kalendriaasta sees. Millega sa seda produktiivsust ise seletad?

Mul on kirjutamiseks lihtsalt hea aeg olnud. Ma ei tee praegu midagi muud, olen end paljudest muudest asjadest lahti lülitanud. Ütlen lihtsalt julmalt kõik ettepanekud ära. Telefoninumbrit muutsin ka. Ja siis on muidugi üks asi veel... See, mida ma nüüd rääkima hakkan, läheb natuke kollaseks kätte, aga seda ei saa rääkimata ka jätta: mul oli viimastel aastatel üks ilus armastus ja abielu, selline vananeva mehe viimane kirg. Arutu, aga ilus. Algas 2008. aasta lõpupoole ja kestis viis-kuus aastat. Siis vahepeal oli tühi tunne ja natuke raske minevikule mõelda, aga nüüd, viimasel paaril aastal olen tahtnud sellest kirjutada. Et mälestusi kinni hoida, et mitte lasta ilusal ajal unustusse vajuda.

Sinu viimastes kogudes ongi väga palju armastusluulet. Kas võib siis väita, et see on kirjutatud retrospektiivselt – küll vahetu isikliku kogemuse pealt, kuid tagantjärele?

Jah, täpselt! Ma kirjutan puhtalt meenutuste pealt, kasutan mineviku kapitali, intressid jooksevad ilusti ja põhikapital sellest ei vähene. Praegu on mu süda vaba. Hea kerge on olla, meenutada ja kujundeid teritada, poolunes mõnd seitsme-kaheksa aasta tagust atmosfääri silmade ette manada. Neid aegu, kus ma olen päris üksi olnud, pole mu elus olnud just eriti palju. Olen üksindust natuke peljanud, püüdnud kellelegi oluline olla, et vähemalt meili või telefoni teel eemalt tuge saada. Praegu on teisiti, naudin just täielikku sõltumatust, seda, et keegi ei märkagi, kui nädala või paar kusagil ära olen. Nii saan ka paremini süveneda, keegi ei sega... Oota, nüüd ma tegin oma pojale liiga, tema ikka märkaks, kui ära kaoksin. Aga tema ei segaks.

Aga miks sa ei kirjutanud siis, kui see kogemus vahetu oli?

Siis oli targematki teha. Elu oli tihe, lained lõid üle pea. Kirjutamise juures on keskendumine kõige tähtsam – ja keset elu ja armastust on see võimatu. Lõppeks on ka luuletamine ikka töö, vahel isegi raske töö, kusjuures raske on just algus, õige helistiku leidmine. Minu meetod või nõks on selles, et ma kirjutan varahommikuti. Ärkan üles kell neli või viis, kirjutan täielikus vaikuses tunni või paar ja püüan siis veel natuke magada. Ja kirjutanud olen hoopis Andaluusias, mitte siin.

Ohhoo! Kas ma saan õigesti aru, et ehkki sinu viimasest viiest kogust neli («Kassitoome», «Kuradisild», «Toomemägi on Emajõgi» ja «Inglisild») on olnud Tartu-teemaliste pealkirjadega, on neis sisalduvad tekstid kirjutatud hoopis Lõuna-Hispaanias?

Jah, peaaegu kõik. Tartus ma hästi ei saa, siinne päevane elurütm sõidab öösse liiga palju sisse. Andaluusias olen ma täiesti üksi, jalutan päevad läbi paljajalu edasi-tagasi mööda rannaliiva ja kive. Kümneid kilomeetreid. Kusagil Marbella ja Gibraltari vahel. Keskendun tegelikult nii juba päeval, aga siis lähen varakult magama ja olen varahommikul alateadvusega nii loomulikus kontaktis, et see, mida kirjutan – kusjuures pliiatsiga, mitte arvutisse – on tihe ja kummaline ja mõjus.

Mul on tavaliselt vanast ajast mõned motiivid kuskil taskus või sahtlis, mõned rebitud ajalehenurgad või väike roheline märkmik. Vahel ma kasutan neid, vahel hakkab mõni neist vedama luuletust, vahel lasen neist lihtsalt silmadega üle – see annab mulle teatud pildi, meenutuse teravamalt ette.

Kas sa oled alati seda meetodit kasutanud?

Jah, tõesti, panin juba Hollandis elades kujundeid kirja, kui mõni pähe kargas, hiljem kasutasin neid «Võhumõõka» (ilmunud 1992 – A. L.) kirjutades. Tegelikult olen ma selle meetodi laenanud Betti Alverilt. Käisin tal 1981. aastal külas, mul olid just siis Loomingus ilmunud esimesed luuletused. Tal oli laua peal kunstmarmorist jala ja ümmarguse rohelise kupliga lamp, ning üle selle lambi niidid, mille küljes rippusid paberitükid, kuhu olid kirjutatud mõned üksikud sõnad. Selline vana daami kapriis. Küsisin talt: «Mis need on?» Ta vastas, et need on sõnad, mida ta loeb siis, kui kirjutama hakkab.

Kas need olid tervikkujundid või lihtsalt üksikud sõnad?

Ma ei mäleta. Mind üllatas tollal see pilt ise rohkem kui selle sisu. Aga sealt ma võtsin kombe või nüüdseks harjumuse kanda neid juhuslikult tekkinud kujundeid kaasas. Ning kasutada neid, kui õige aeg kirjutamiseks on käes.

Sinu luuletuste stiil on sajandivahetusel muutunud ühest äärmusest teise, oled loobunud modernistliku kõrgstiili korsetist ja kontsadest, hakanud astuma paljajalu.

Ma olen selle varasema poole üsna ära unustanud, olengi praegu hoopis teistsugune. Selle asja tegi mulle selgeks Mihkel Kunnus, kui ta vastas mu ettepaneku peale teha tema valikul minu luuletustest valikkogu, et need kaks perioodi ei sobi ühte raamatusse ja tuleks teha hoopis kaks eraldi raamatut. Ma ei olnud ise varem selle peale üldse mõelnud.

Riimluulet pole sa sel sajandil enam üldse kirjutanud?

Ainult mõne laulu tarbeks, et sõpradel midagi laulda oleks. Ja olen need laulud siis ikka ka luuletustena ära trükkinud.

Sinu varasemad, eelmisel sajandil kirjutatud silprõhulised riimluuletused olid oma autoripositsiooni poolest üsna teatraalsed. Sa kandsid neis maski...

See mask oli mulle väga omane. Ma elasin lapsena eestiaegse raamatukogu keskel – need Pierrot’d olid minu lapseea riiulis ning selle maski tekkimine oli väga loomulik. Ma ei lugenud lapsena ja noorena üldse kaasaegset luulet, küll aga Underi esimesi kogusid, Semperit, Allet jne. Siurud ja Noor-Eestid olid mul riiulis. See mask kasvas mulle ise pähe, mitte ma ei pannud teda teadlikult ette. See oli orgaaniline osa minust.

Aga kuidas sa sellest maskist lahti said?

Ma ju vahepeal õieti ei kirjutanudki. Pidasin vahet. Kirjutasin üksnes neid mõistusega tekkinud luulekribalaid, mis algasid päris tundlikult koguga «Liblikate õhkkerge veri» (ilmunud 2001 – A. L.), aga pärast läksid tuimaks, sest ma ei elanud neisse sisse. Samal ajal tegin ma hoopis muid asju, tõlkisin näiteks koos Vello Saloga psalme. See oli tõsine ja ilus töö, mis täitis mul ära mitu aastat. Õpetas väga paljust aru saama, muutis mind küllap nii inimese kui luuletajana. Aeg-ajalt kirjutasin kunstiesseid ka. Ja siis paar teatritükki. Ega ma ei saagi väga kahetseda, et ei luuletanud.

Teatava teatraalsuse on peaaegu täielikult välja vahetanud autobiograafilisus – sa oled oma tekstides nüüd justkui rohkem kohal.

Ka minu varasema perioodi loomingus on selgelt autobiograafilisi luuletusi, olen ennast nendesse lihtsalt rohkem ära peitnud. Uuemad on, jah, peaaegu kõik varjamatult autobiograafilised. Aga mingis mõttes ka üldinimlikud. Sest olen tasapisi endas ka üldinimlikku rohkem tundma õppinud, isegi otseses mõttes õppinud, oma diletantlikul moel natuke psühholoogiasse süvenenud. See algas, kui olin 1994. aastal mõne nädala jõude East Carolina ülikoolis – sõber Richard Spiller pidas loenguid ja mina istusin pikki päevi raamatukogus. Lugesin siis alguses Psychology Today vanu aastakäike ja edasi juba ka täitsa tõsiseid käsitlusi armastuse psühholoogiast. Viimane kokkupuude armastuse psühholoogiaga oli enne viimast luuleperioodi, kui tegin kaasa professor Aleksander Pulveri seminari, millele ta oli pannud pealkirjaks «Armastuse ahelad». Kirjutades mängivad need teadmised nüüd kaudselt kaasa. Ja võib-olla on mu eneseanalüüsis nüüd õige pisut teaduslikku meetodit.

Luuletaja Indrek Hirv Inglisillal. Foto MARGUS ANSU / TARTU POSTIMEES Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kas ka su kirjutamise meetod on teisenenud?

Jah, ja hoopis teises suunas. Ma olen taibanud, et ma ei pea kirjutama luuletust kaua ja targalt. Et kui ma kirjutan varahommikuti ja teatavas unenäolises erutuses – ning kirjutan teksti kohe ja kiiresti ühekorraga valmis –, siis ta ongi hea. Siis pole enam midagi timmida või parandada. Aga seda saab teha ainult ennast vabana tundes, ainult teadlikku enesekontrolli vähendades või jõudumööda lausa hüljates. Ma ei tee enam asju nii tõsiselt kui varem, ma olen lasknud ennast rõõmsamaks ja vabamaks. Nii et mul on nüüd tõesti teine meetod.

Kuidas vabavärsi pakutav vabadus sulle tundub?

Tead, kui sa oled teinud elus väga palju väikseid terviklikke kaalutud kompositsiooniga kunstiteoseid – sonette ja tertsiine või pisikesi pilte ja taldrikuid –, nagu mina ju olen, siis on igas vabamas asjas ka kindel kompositsioon sees. Vabadus on rohkem näiline, pealispindne, sügavamal on üsna range kord, mingid seosed, mis jätavad lugedes kindla tunde. Aga see kindlus või kord tuleb iseenesest, ilma vähimagi pingutuseta. Seda on natuke raske lühidalt seletada, tähendab, keskendunud peab ju ikka olema, eks ole, väga keskendunud, aga pingutada ei tohi sugugi.

Nüüd, kui surm on teatava bioloogilise paratamatusena ehk lähemal kui varem, on ta kadunud sinu tekstidest?

Ta on neis märkamatult ikka sees, aga kergelt, mitte enam rusuvalt. Olen vahepeal surmale palju mõelnud, olen tast Vello Saloga palju rääkinud, väga palju, ja ta ei tundu mulle enam nii tähtis või huvitav. Armastus on palju huvitavam.

Sa oled luuletajana muutunud. Kas ka armastajana? Kas armastus maitseb vanusega kuidagi teisiti?

Armastus muutub vanusega paratamatult ühetoonilisemaks, sõpruse osakaal selles suureneb, suureneb ka tõsidus. Aga mälestustes on kõik meeleline seda teravam. Ja aega on rohkem, et iga varjundit märgata.

Seoses luule ja suurte poeetidega on alati räägitud müütilistest muusadest. Kas sina oled neist mõnda näinud?

Ühte legendaarset muusat tunnen väga hästi, luuletajat ja kunagist modelli, kes on olnud muusaks Artur Alliksaarele ja Elmar Kitsele ja eelkõige Sass Suumanile. Vahel räägime temaga sellest, mis luuletajat või kunstnikku sütitab ja tööle paneb.

Aga sinu enda muusad?

Minu muusad on olnud ilusad ja kõrgid ja on mul lõpuks «parve alt ära astunud». Arutasin seda asja kunagi Nürnbergis ühe psühhoterapeudiga, Georg Honigiga, Hans Jelloucheki jüngriga. Meenutasin tema küsimise peale, kuidas esimest korda elus tõsiselt vihastasin. See oli nõnda. Tartus, Akadeemia tänava lasteaia õues oli lume sulamise ajal tiik ja tiigil väike parv. Ja üks suure naabermaja tüdruk, kes käis juba koolis ja oli selle üle hirmus uhke, tuli ja astus ilma küsimata minu kõrvale parvele. Ja siis läks parv põhja ja veel nii hullusti, et vesi tuli mul üle kummikuserva! (Naerab.) Kui tagasi vaadata, on kõigis mu muusades olnud midagi selle tüdrukuga sarnast: peahoiak ja kõrk pilk. Ja mul ei ole nendega lõpuks hästi läinud.

Milline on muusa roll loomeprotsessis? Kas korraga võib poeedil olla ka mitu muusat?

Ei, psühholoogiliselt on siin sarnasus usklikkusega, usuga ühteainsasse jumalasse, täieliku pühendumusega. Eks pühendumus aitab keskenduda, tundeid ja mõtteid koondada.

Kas su muusad teavad, millised tekstid on neile kirjutatud?

Üldiselt teavad, vahel olen kohe saatnud või näidanud – hommikul pärast kirjutamist.

Aga on ka juhtunud, et ütlen paarkümmend aastat hiljem. Noh, jah, muusad tähendavad sinu küsimuses ju lihtsalt ajendit. Olen kirjutanud luuletuse ka terrassikohviku ettekandjale või sõbra naisele. Petrarcal oli ikka üksainus Laura, minul on neid elu jooksul ehk mitu olnud, aga mitte nii palju, et selle kalla nokkida!

Millal ühe muusa «parim enne» keskeltläbi mööda saab?

Eks siis, kui armastus mööda saab. Kui luuleline aeg saab mööda ja algab proosaline. Siis on ehk veel see võimalus, et muusast saab modell, pilt möödunust, mida kasutada selleks, et meenutada aega, mil ta muusa oli... Ma saan aru küll, sa vihjad muudkui sellele, et mulle meeldivad noored naised. Jah, see on tõsi – mulle meeldib elu! Ja järjest rohkem näeb see kõrvalt vaadates natuke tobe välja...

Oled peaaegu kogu elu olnud vabakutseline. Kuidas see õnnestunud on? Mida on see võimaldanud ja mida välistanud?

Olen elus ainult pool aastat palgal olnud – kunstnike liidu valitud ja vastutava sekretärina Tallinnas. Muud tööd on lepingulised olnud, Raadio Vaba Euroopa oma neist kõige pikem ja tõsisem. Amsterdamis. Ja siis seitsme aasta jooksul mõnekuised tööperioodid Pirital Salo juures. Tõesti, ma olen elus ka rasket ja rutiinset tööd teinud ja see on mulle sobinud, aga minust jääb alati mulje, et ma ei tee midagi. Ometi on mul tugev enesedistsipliin, ilma ei tee elus midagi märkimisväärset ära. Vabakutselise elu, teatud elulaad, mis sellega kaasas käib, on mul võimaldanud teha seda, mida just tahan, ja on minust ülearused mured eemal hoidnud... kuidagi iseenesest, ilma et oleksin pidanud nende eest põgenema.

Sinu looming on alati nii lugejatele kui ka kriitikutele meeldinud? Ma pole vist kõigi nende aastakümnete jooksul näinud ühtegi irisevat arvustust, ühe positiivse kirjutasin ise alles paari aasta eest Loomingule. Kuidas suhtud kriitikasse?

Sa oled lihtsalt minust palju noorem, sa ei tea. Kui mul eelmine kord luuletamises nii hea aeg oli kui praegu, siis mõnitati mind päris tublisti – ja mitte ainult arvustustes. Ma ei saanud kirjanike liidu nurgatuppa minnagi, ikka oli kellelgi ütlemist. Siis katsusin kümme-viisteist aastat rohkem muud teha, ei tundnud ennast luuletajana enam kindlalt. Praegu mind lihtsalt ei märgata. Võib-olla õnneks. Aga kriitikat ma ei loe sellest ajast enam üldse, kui keegi just peale ei käi. Tead, ma ei ole ka seda sinu arvustust lugenud, kuigi tean, et sa selle kirjutasid. Aga lugejad on mind, jah, tõesti armastanud. Mina armastan neid ka. (Naerab.)

Ehkki sinu kogusid ostetakse, loetakse ja kiidetakse minu hinnangul päris kõvasti, pole neist ükski saanud kunagi ühtegi suurt autasu, näiteks kulka kirjanduspreemiat...

Pea kinni! Ma ma sain küll ükskord ühe suure preemia, see oli Smuuli preemia, tuhat krooni esimesel krooniaastal. Tegi meele rõõmsaks ja innustas. Võib-olla poleks «Tähekerjust» (ilmunud 1993 – A. L.) ilma selleta sündinudki. Aga siis läks mu tase liiga tugevaks, olin oma riimi ja rütmiga ka liiga erandlik, ei mahtunud üldisesse voogu, ei toetanud seda. Ja mis kulka preemiasse puutub, siis ma ei ole lihtsalt ühtegi kampa kuulunud, ei generatsiooni ega loomingut pidi, minu sõbrad on mujal olnud.

Rääkisid enesekindluse kaotamisest, mis sind kirjanikuna möödunud sajandi lõpus tabas. Kuidas sa selle tagasi said?

Ülemöödunud aasta veebruaris käisin Washingtonis. Anu Grabbi kutsus – et laulgu ma aastapäevapeol saatkonnas tangosid ja aidaku tal veel kord riigidepartemangus diplomaatidele eesti keele ja kultuuri tundi teha. Ja eelkõige muidugi tulgu Hellarit vaatama – Hellar Grabbit. Hellar on mu vana sõber juba kaheksakümnendatest, olen ka varem Ameerikas tema juures käinud. Lugesin talle oma uusi luuletusi ja Hellar ütles: «Indrek, sina oled nüüd viimane luuletaja, kes veel kirjutab, sina pead nüüd lippu hoidma!» Esialgu võttis see tummaks, siis hakkasin mõtlema, et Hellar ei ole ju eesti praeguse luulega kursis, kerib peas võib-olla kaheksakümnendaid-üheksakümnendaid ja lahutab sealt neid, kes enam ei kirjuta. Ja siiski – need Hellari sõnad jäid mind kummitama.

Ja hakkasid uuesti kirjutama?

Hakkasin jah! Eestis kurtsin Vello Salole: «Näe, Hellar käsib lippu hoida, aga mina olen elus üldiselt natuke varju hoidnud, rohkem üksikvõitlejana tegutsenud.» Salo mõtles natuke ja ütles: «Aga sa hoia seda lippu salaja!» Muigas küll, aga mõtles tõsiselt. Noh, nüüd oli mul kirjutamiseks võti käes, lausa elustrateegia, mitte ainult kirjutamise oma, vaid strateegia, mis sobis mu senise eluga. Ja teema – see armastuse teema – oli ju ka kohe varnast võtta.

Mis sa arvad, kui kaua varem kirjapandud kujundid ja aastatetaguse armastuse kapital sind kirjanikuna veel toidavad? Kas ootad ja otsid uut strateegiat, uusi kujundeid ja uut värsket armastust?

Et kas lasen jälle külmal veel üle kummikuserva tulla...? Ei usu hästi, võib-olla hakkab aru pähe tulema. Kirjutada võib ju ka muust ja kujundeid võib kevadel õhust püüda – Toomel ja Emajõe ääres on praegu õhk kujunditest paks!

***

Indrek Hirv

Luuletaja, kunstnik, tõlkija ja näitekirjanik

Sündinud 15. XII 1956

Lõpetas 1981 Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi keraamika eriala

Viljelenud glasuurialust portselanmaali

Avaldanud paarkümmend luuleraamatut ning näidendeid ja artikleid

Valgetähe teenetemärgi IV klass (2011)