Kultuurisoovitused

Luuletaja, kes ootas terve halli päeva
Indrek Hirve valikkogu arvustus

Pildil luuletaja Indrek Hirv.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Indrek Hirve kunagised sonetid olid sõnastuselt veenvamad kui praegune vabavärss. Oli kaheksakümnendate lõpp ja iga kirjasõna läks asja ette. Säält tuligi Hirve tuletunglaga sarnanev sõna, ta suutis elementide pimeda raevu sulgeda saledasse stroofi. Kuid nagu kirjutas juba Vilde oma «Pisuhännas», on sonetid rohkem peiupoisi asi, kindlaid struktuure ja klassikalisi vorme armastatakse peiupõlves. Võimalik, et Hirve ennast tüütas riimistatud nelikute kirjutamine ära, tema lugejat aga mitte.

Me kohtame «Inglisillas» palju sellist vabavärssi, mida me teiste luuletajate juures kunagi ei märka. Lõpu poole tuleb mõnigi riimitud stroof. Kaks kolmandikku sellest luulekogust on ühe armastuse kirjeldus: noor naine, kes käib ülikoolis, ja vananev mees. Noor naine lubab end nautida, vahel ka keelab, kuid iialgi ei keela ta naeru oma truule austajale. Daam on haldjakuju, kes kumab panteistlikus kujutelmas läbi looduse ja loodus läbi tema. Naine jätab oma sukkadesse soojuse, teda saab randa liivale panna, kuid ta ei ütle midagi väljaspool oma armastust.

232. lehekülje paiku tuleb kirjeldatud meeleoludesse muutus, mis hakkab alles oma kuju võtma. Hirve sõna on nüüd jäisem ja praktilisem, naise kohalolek on ikka veel tajutav, kuid juba andnud aset filosoofilistele mõtisklustele. 262. leheküljel läheb Temake üldse bussi peale, kuid pole häda, bussid – need tulevad ja lähevad ikka sama marsruuti pidi. Pole öeldud, et juhtunuks midagi katastroofilist.

Nüüd algab luulekogu kõige nauditavam osa. Ingli- ja Kuradisild kanduvad pilvest pilvesse ja vihmast vihma, vikerkaar joob äikesepilvest selgeid värve ja Emajõest tarkust. Siin on juba peidus mütoloogilised motiivid: sama nõtke neitsi läks folklooris allikale silmi pesema, et meessoo suhtes nägijaks saada, võib ka olla, et vahetult enne abiellumist. Küllap see ongi siis too alguses kirjeldatud pikkade jalgadega noorik, kes osutub Taaralinna Veenuseks. Nümf võib Vete Emast küll juua, kuid põhilise mati võtab siiski vikerkaar, kes rüüpab ülevalt taevast.

Kõik see kestab, kuni jõuame tagant seitsmenda, lumeöö kirjeldusega luuletuseni. See (lk 292) on teose kulminatsioon. Luuletaja on siin oodanud terve halli päeva, sest öö jõuab «lõpuks». Lumi katab kinni õhtutunni, mis nii aeglaselt pärale jõudis. Öö ja lumi – need kaks seostuvad koputuste ja mürtsudega aknalaual; lugeja kujutleb nende rütmi. Samas langevad ka armsad surnud, kes taevas olid kustunud tähed: kui lumi sajab, siis ei tea ju kunagi, kas see, mis üle valgustati, on täht või lihtsalt tänavalaternatest peegelduv piisake.

Kas pole kummaline, et «Inglisillas» juhtub midagi tähtsat just iga kolmekümne lehekülje tagant? Olen enam-vähem kindel, et «Inglisild» ei ole armumise ja sellele järgnevate meeleolude kroonika, vaid poeet on teadlikult hoidnud erootika algusse, ideeliselt kandvamad luuletused aga lõppu. Alguses häirivad lõpmatult kedratud klišeed: selge see, et rinnad, pikad jalad, valged kingad, kleidid, ihu on soolane. See on lugejale küll väga mõistetavaks tehtud, kuid need on läbikäidud mõtted.

Jagaksin «Inglisilla» kaheks: alguseks, mis on vabavärsiline ülekordus Hirve kunagistest teostest, ja lõpuosaks, millel on selgelt iseseisev väärtus. Lõpuosa on nagu värvikirev rahvariidevöö, milles nii palju huvitavaid figuure, muuhulgas on väga liigutav autori jutt oma isast ja emast. Üldiselt on Indrek Hirve loomingus alati peidus hulganisti salapära ja näiliselt lihtne luuletus võib paljugi peita.

***

Indrek Hirv

«Inglisild»

Varrak 2016

312 lk

Tagasi üles