Ersats, aga üsna päris

Foto: Raamat

Kadunud leedi austajad võivad nüüd pahaseks saada. On omal aal saadud küll kirju, kui miski raamatu kohta vähe kehvasti öeldud, et sa ei mõista ja tegid tuhandetele haiget. Agatha Christie ei ole mulle kunagi meeldinud. Täpsemalt ei Poirot’ ega Marple’i lood. Mõlemad on kuivad, igavad ja tekitavad tahtmise hoopis ristsõna lahendada.

Ei viitsi ma mõrvarit mõistatada, püha härg Apis on hoopis lihtsam ja kuidagi tuttavam. Üleüldse on mõistatamine – nooh, arva ära, arva ära! – üsna nõme. Nagu ülepea üllatused. On sul midagi head öelda või teha, lase käia, halba, samamoodi, vähemalt saab see mööda. Ärge Koera õrritage, kui Hiina horoskoop käiku lasta.

Samas võib noormees kisama hakata, kui mõni jultunu peaks vastavate seriaalide aegu, eriti Poirot’ oma, üritama kanalit vahetada, et vaadata mingit mingit või, hoidku, sporti või, veel hoidku hoidku, teravat ühiskondlik-poliitilist saadet. Näpud eemale! Oo, Suchet, David on Su nimi!

Ometi on midagi veidrat, veidike õudsetki ses, kui ammu surnud kirjaniku lugusid edasi tehakse. Ahned pärijad süüdi, mis muud. Puhtaverelisemad austajad peaksid väga nina pilduma, et ei ole ikka see ega saa kunagi olema. Sündsusetus ja teotus. Jah, ega ole ise küll tahetud kunagi ühtki Rex Stouti ainetel loodud järelmit kättegi võtta. Vuih, hüüab selle peale õige nerovulfoloog.

Jah, aga Agatha ju eriti ei meeldi, nii et andke aga tuld, mis. Kuigi eesti keeli on välja antud lugupeetud leedi ka selline raamat «Tuhkur hobune. Kellad», kus ei belglasi ega vanapiigasid, hoopis süngemad ja tihedamalt jutustatud lood, kes pole proovinud, võtaks soovitada küll.

See raamat. Nüüd võivad austajad või peksa anda. Parem on kui leedi ise. Kes kavatses belglase teisele poole eesriiet saata juba 1940. Ju oli tüdinud nagu Conan Doyle Sherlockist... Aga sinder tõi raha sisse ja nii tuli edasi vorpida. Ikka sama ristsõna skeemiga.

Siin on kah neetud maja plaangi joonistatud, et mõistata, mõistata, ikka jääd lolliks, aga tegelased on elusamad. Nagu Faulkner ütles, heidavad varju maa peale. Neil on kõigil oma lugu taga, mis tuleb välja pigem jupiti kui et skvaier, aga varata; rikas, aga söemehe poeg. Nimed ka suhteliselt inimlikud, kunagi arvati, ja mitte päris põhjendamatult, et mõrtsukil peab olema hirmkeeruline nimi. Meenutades vahvat koomikupaari: kadunud Mel Smith poleks saanud Christie juttudes olla mõrtsuk, Griff Rhys-Jones aga küll, pealegi, kesse ikka solvuks, kui waleslane tapjaks osutub, eks.

Et siis tegelikult tore raamat heas vanas stiilis, kus mängus ei ole mitte lapsepõlve solvumised, vaid ikka selge külm kõva pärandus. Nii pahad kui head on kombekad, mõistavad viie noa ja kahvliga süüa. Tea vaid, kuna jant algab, et ilmakuulus ja rikas lastekirjanik omad pärandusest ilma jätab, kas visatakse sellega väike sisenali neiu Rowlingi pihta.

***

Sophie Hannah / Agatha Christie

«Suletud kirst»

Tõlkija Juhan Habicht

Varrak 2016

311 lk