Kaotame tipp-pianisti, võidame tippametniku

Ivari Ilja Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) valimiskogu tegi kolmapäeval pianistile ja muusikapedagoogile Ivari Iljale 58. sünnipäevaks ilusa kingituse, kui valis ta üsna üksmeelselt akadeemia uueks rektoriks.

EMTA oli paarikümne aasta eest Eesti laiema avalikkuse teadvuses eelkõige kui õppeasutus, millel pole oma maja. See probleem lahenes 1999. aastal. Sestpeale on pidevalt olnud juttu karjuvast vajadusest oma saali järele ning hiljuti ka õpperuumide nappusest. Viimase kuu aja jooksul teadvustus läbi meedia ühtäkki hoopis EMTA rektori institutsioon, sest eelmised veerand sajandit asutust juhtinud Peep Lassmannile järeletulijat otsides toimusid uue rektori valimised – sündmus, mida pole alternatiivsete kandidaatide puudumise tõttu viimaste aastakümnete jooksul üldse peetud.

Rektorivalimiste eepiline protsess, mis nelja kandidaadi osavõtul Eesti avalikkuse silma all lahti rullus, sai ootamatult kiire lõpu juba hääletamise avavoorus: Ivari Ilja võttis veenva võidu, kogudes 30 häält 55st võimalikust. Nii EMTA ise kui ka avalikkus peaks olema rahul, sest sedavõrd laiapõhjaline toetus tagab valimiste võitjale suure tõenäosusega vähemalt mõneks ajaks töörahu.

Valimisdebati ajal kõigi nelja kandidaadi sõnavõtte kuulates ja vaadates tundus Ivari Ilja mulle oma väljaütlemistes veenev, ent käitumiselt pisut kõrk. Mõtlesin, et mis selle näilise hoiaku taga peitub. Kas rahvusvahelisel tasemel kontsertpianistina tuntust kogunud mehe psühholoogiline enesekaitse? Aristokraatlik eneseuhkus? Halvastivarjatud intellektuaalne üleolekutunne? Sportlik enesekindlus oma võidus?

Valimispäeva õhtul talle ajakirjanikuna helistades ning järgmiseks hommikuks intervjuud välja kaubeldes olin vaimselt valmis kõigiks võimalikeks vastusteks, mida üks kuulsa baritoni Dmitri Hvorostovskiga mööda maailma prestiižsemaid kontsertsaale gastroleerinud pianist võiks kampaaniast väsinuna anda. Kuid nagu selgus, polnud ma valmis ainsaks vastuseks, mille telefoniliini teisest otsast sain. Värskelt valitud rektor osutus kergesti ligipääsetavaks, semutsevalt heatujuliseks ning tähelepanelikuks vestluskaaslaseks. Mispeale mõtlesin hirmuga: on see võitja suuremeelne heasoovlikus, mis võib järgmiseks hommikuks olla kadunud?

Ei olnud. Olles enda sõnul saanud öö jooksul und vaid kolme tunni jagu, tuli Ilja varahommikul heatujulisena kokkulepitud ajal kohtumispaika ning asus esmaspäevase Postimehe kultuurikülgedel ilmuva jutuajamise käigus esimese asjana oma eelmise päeva saavutust pisendama. Ta rõhutas, et ei võitnud rektorivalimisi, vaid lihtsalt osutus valituks. Ning lisas muuhulgas, et kampaania ajal tegi teda natuke nukraks, et ajakirjanduse ja avalikkuse huvi ei olnud suunatud mitte niivõrd EMTA kui õppeasutuse, vaid EMTA rektorivalimiste vastu. Ning ta lubas hakata rektorina tööle EMTA suurema avaliku nähtavuse nimel, vihjates sellega implitsiitselt kavatsusele hoida oma isik võimalikult tagaplaanil.

Mis tekitas minus uue ning eelmistest veelgi paranoilisema küsimuse: kas Eesti on saanud endale järjekordse teotahtelise ja enesekindla tippjuhi, ent kaotanud seeläbi tipp-pianisti? Kuidas ja kellega asendada interpreeti, kes on olnud vääriline lavapartner mitmetele maailmakuulsatele solistidele, viimati staarbariton Hvorostovskile, kellega koos anti veel mullu kontserte mitmes kuulsas muusikapühamus?

Jagasin oma kartusi ka Ilja endaga, kes tunnistas, et seoses uue ametiga hakkab tema loominguline tegevus mõistagi vähenema. Ent muretsemiseks polevat põhjust, sest lahendus minu murele peitub asutuses, mida ta alates 1. septembrist juhtima hakkab. Nimelt pidavat EMTA klaveriosakonnas, mida Ilja alates 2000. aastast on juhtinud, leiduma mitmeid võimekaid ja perspektiivikaid noori pianiste.