/nginx/o/2017/05/07/6633383t1h044c.jpg)
Ühes kevade saabumisega on meil võimalik vaadata uut ja väga huvitavat katset mõista Ameerikat. Mitte sellisena nagu ta tegelikult on, vaid säärasena nagu meie, mitte-ameeriklased, sellest unistame või, kes ei unista, seda endale ette kujutame. Brian Fulleri ja Michael Greeni käe all ilmub ekraanile Neil Gaimani 2001. aastal ilmunud romaani «Ameerika jumalad» televersioon.
Loo peategelane on äsja vabanenud vang Shadow Moon (Ricky Whittle) kes tormab oma vastsurnud abikaasa matustele. Tema naeruväärne nimi tuleb muidugi ajada hipist üksikvanema kaela. Lennukis kohtab ta vana pätti härra Wednesdayd (Ian McShane) ning sekeldused hakkavadki pihta. Shadow, kes palgatakse pooleldi vastu tahtmist Wednesday ihukaitsjaks ja tankistiks, ei oska ette kujutadagi, mis sellega kaasneb. Väga selgelt antakse mõista, et mees on käsi lüües hammustanud tunduvalt suurem tüki, kui suudab kurgust alla suruda.
/nginx/o/2017/05/07/6633393t1h8c21.jpg)
Nende jaoks, kes pole Gaimani raamatuga (ilmus eesti keeles juba 2003. aastal) peab natuke ette rääkima, et sotti saada. Nimelt on Wednesday muinas-germaani jumalus Odin või Wodan, nagu teda mõnel pool tunti. Nimi, mis tõlkes tähendab kolmapäeva, on viide tema tõelisele isikule. Inglisekeelne sõna «Wednesday» tuleb germaani nimest nädala kolmandale päevale: Wodani päev. Ning Wednesday pole ainuke müütiline tegelane, kes Ühendriikide kolgaste räpastes kõrtsides ning auklikel teedel ringi kondab. Iga rahvas, kellest said ameeriklased, tõi kaasa oma jumalad, usud-ebausud ning see hoiabki neid sindreid elus. Ka Ameerikas, kus nad on võõrad võõral maal.
/nginx/o/2017/05/07/6633391t1h2b32.jpg)
21. sajandiks ei ole aga Odinil-Wednesday'l muud üle jäänud, kui mööda maad ringi rännata ja petturlusega hinge sees hoida. Inimesed, kelle usust muinastegelaste käekäik sõltub, lihtsalt ei usu enam. Meil on nüüd televiisorid, kuulsused ja narkootikumid - uued jumalad, kes alustavad vanade vastu progromme. Uutel ülistusobjektidel on vaja on vanade vastaste viimasedki riismed kokku ajada ning kõige täiega nad kulu pähe ära põletada. Sellesse varjatud sõtta Shadow paha aimamata satubki.
Sarja esimese osa suurimaks tugevuseks on selle varjamatu ja stiilne amerikanismide pritsimine. Nii palju, kui torust tuleb. Alates ilukaadritest, kus must Cadillac möödub tühermaal pudruks sõidetud opossumist kuni dialoogi, sümbolismi ja tegevuspaikadeni. Kõiki võtteplatse, olgu kalmistu, diner või lennujaam, oleme me varem telekast näinud. Neile keeratakse eri kraadiga vint peale ning see pani mind juba eos positsioonile, kus segunesid äratundmisrõõm ja ebamugavus. Mis ilmselgelt oligi tegijate eesmärk. Meile näidatakse argist ja profaanset kõverpeeglist, kuid mitte sakraalsena. «Ameerika jumalate» maailm on selgelt Ameerika, kus jumalat või jumalaid selle sõna pühimas tähenduses olemas pole. Või kui on, siis on ta tüdinud, reumaatiline ja lihtsalt enam ei viitsi.
/nginx/o/2017/05/07/6633411t1hd1ac.jpg)
Nii romaanis kui seriaalis rändavad Shadow ja Wednesday mööda Ameerikat ringi, käies läbi igausugu kummalisi paiku. Ilmselt oleme kõik teadlikud road-movie troobist, mille kohaselt on USA väikekohad pikitud täis kurioosumeid nagu Maailma Kõige Väiksem Kohtumaja või Suurim Lõngakera Arkansases. Gaiman olevat raamatu kirjutamist alustanud pärast sarnast retke läbi Ühendriikide, mil ta enamiku ajast oli just selliste kohtade vahel sõitnud. Seda Ameerikat, segatuna religioose-sotsiaalse sümbolismiga, näeme me ka sarjas.
Kes teab, siis Odini legendides figureerib tähtsa märgina poomine. Kui aga puu otsa kõlkuma tõmmatakse mustananahaline Shadow, siis saab see kujund traagilise ameerikaliku tooni. Arvata võib, et vastu panna tungile lasta selle stseeni taustamuusikaks «Strange Fruiti» kas siis Nina Simone'i või Billie Holiday esituses, võttis loojatelt paraja annuse tahtejõudu. Õnneks seda siiski ei tehtud. Traagikaga ei minda üle piiri ning saab naljagi. Mõnusa momendina tõuseb esile tehnikajumala artefakt, virtuaalreaalsuskiiver mis haagib ennast Shadow näkku nagu kurikuulus facehugger «Tulnuka» filmidest.
(Billie Holyday esitab pala «Strange Fruit». Seriaalis seda ei ole)
Kõige tugevama töö teeb seriaali esimeses osas Ian McShane härra Wednesday'na. Ta on ühteaegu vastik ja kohutavalt karismaatiline vanamees, keda me ilmselt kõik oleme kohanud. Nõme kutt, kes meile lihtsalt meeldib. Midagi ei saa parata, sest ta on äge. Ricky Whittle'i Shadow jääb esimeses osas natuke nõrgaks. Osalt on selle taga Shadow roll karmi ja vaikse, hämara minevikuga mehena. Lootust on, et loo edenedes saab ta rohkem esile tõusta. Mulle meeldib ka Bruce Langley, kelle kanda on uue ajastu jumala Technical Boy kole soeng. Sünteetilist kärnkonnanahka veipiv ülbe naga on täpselt see tüüp, kelle vastu vanad väsinud jumalad piike murdma peaksid.
«Ameerika jumalad» on välispidine pilk Ameerika unelmale ja selle kummalise maa mütoloogiale. Kirjanik Gaiman, kes lööb sarja tegemisel produtsendina kaasa ja on ka lugu tele jaoks ümber kirjutanud, on britt, esimest põlve immigrant. Võõra vaade Ameerikale laseb meil näha maad, mida tegelikult ju olemas pole. Kuid see on väga põnev ja äge vaade. Soovitan, kui vähegi huvi tekkis, sarja vaadata. Uued episoodid ilmuvad igal pühapäeval USA videoteenuses Starz, Eestis saab seda näha esmapäeval Amazon Prime voogedastusteenuse vahendusel. Kui aga enne oleks isu algtekstiga tutvuda, siis see on ka eesti keeles Tiina Randuse tõlkes saadaval.