Ivari Ilja: soovin, et me eestlastena iseendale rohkem meeldiks
Intervjuu EMTA uue rektoriga

Ivari Ilja.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektorivalimistel läinud kolmapäeval, mis pälvisid seekord nelja kandidaadi tõttu avalikkuse eriti suure tähelepanu, sai esimeses voorus 30 häälega 55 võimalikust võidu samal päeval oma 58. sünnipäeva tähistanud Ivari Ilja. Mees, kes on samas asutuses töötanud juba 31 aastat: alates 1986. aastast klaveripedagoogina ning olnud aastatel 2000–2015 ühtlasi klaveriosakonna juhataja.

Laiem (ning iseäranis rahvusvaheline) avalikkus tunneb Iljat seni peamiselt kui maailmatasemel kontsertpianisti, kes teinud koostööd mitme maailmakuulsa lauljaga, sealhulgas pikemat aega Irina Arhipova ja Dmitri Hvorostovskiga. Ilja on esinenud mitu korda sellistes prestiižsetes konserdipaikades nagu New Yorgi Carnegie Hall, Londoni Barbican Hall, Tokyo Suntory Hall jm. Koos Hvorostovskiga on ta salvestanud viis rahvusvahelises muusikapressis kiidusõnu pälvinud albumit, viimati CD «Shostakovich: Suite on Poems by Michelangelo / Liszt: Petrarca Sonnets», mis ilmus 2015. aastal.

Mind huvitas, kuidas vaatab oma karjääripöörakul nii seljataha kui ka ette mees, keda on ajalehe The Times kriitik Paul Driver 2011. aastal võrrelnud üheks maailma 20. sajandi parimaks pianistiks peetud Svjatoslav Richteriga. Räägime seda juttu Ilja rektoriks valimisele järgnenud päeva varahommikul.

Kas võit oli teile ette teada?

Sugugi mitte.

Aga tuli väga kindlalt.

See üllatas tõesti, ise arvasin, et tuleb vähemalt kaks valimisvooru. Mul on harjumus mitte olla kindel oma võidus või õnnestumises, seetõttu tõrjusin, eriti valimiskamaania ajal, mõtteid sellest, milline võiks tulla hääletustulemus või olla elu rektorina. See on teatav enesekaitse: olla emotsionaalselt valmis ka halvemaks, kuid loota samas alati parimat. Oma loomult olen aga üks paras optimist.

Miks just teie võitsite? Millega te teistest kandidaatidest eristusite?

«Võitmise» sõna ei meeldi mulle selles kontekstis üldse. Osutusin valituks ilmselt seetõttu, et inimesed, kes mind kandidaadiks esitasid ja valisid, tunnevad mind. Nad on ilmselt kursis minu administratiivse tegevusega klaveriosakonna kauaaegse juhataja ja akadeemia nõukogu liikmena, samuti senise loomingulise ja pedagoogilise tegevusega. Valimisprogrammi mõtlesin põhjalikult läbi, kuid midagi põrutavat sinna ei pannud, vaid keskendusin pigem asjadele, mida saab kindlasti ära teha.

Kuidas teile kampaania ajal tundus: kas või kuivõrd tuntakse EMTA tegemiste ja tuleviku vastu huvi väljaspool oma maja?

Huvi suurenes tõesti hüppeliselt, kuid eelkõige ikka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori valimiste, mitte niivõrd muusika- ja teatriakadeemia kui huvitava ja põneva paiga vastu. Et laiem tähelepanu meie armsa akadeemia elu ja tegemiste suhtes püsiks, selle nimel asun rektorina pingutama.

Saite eile 58-aastaseks. Palju õnne! Milline iga on see ühe kontsertpianisti jaoks?

Eks see hiline keskiga on. Kontsertpianiste on maailmas olnud ajaloo vältel ka väga eakaid, sealhulgas kõrgvormis ja väga kuulsaid. Suur osa instrumentalistidest võib püsida heas konditsioonis kuni kõrge vanuseni. Kuid iga toob kaasa oma miinused. Soolopianisti karjäär nõuab väga tugevaid närve, väga head mälu, suurt vastupidavust, vereringe peab korralikult toimima, süda ei tohi liiga puperdada, kõik vegetatiivse närvisüsteemi esile kutsutavad reaktsioonid, mis laval tekivad ja mis ei allu meie tahtele, peavad püsima mõistlikes piirides.

Millisel hetkel tavaliselt pianistil areng seiskub ja kogu aur kulub üksnes varem saavutatud taseme hoidmisele?

Sellele küsimusele ei saa otse vastata, kuna interpretatsioonikunstis on mitu tasandit – peale tehnilise külje on seal veel väga palju muud. Vanuse kasv võtab ühtpidi midagi maha ning samas toob jälle midagi muud juurde. See on protsess, milles peab otsima tasakaalu.

Kas pianistina on teile nauditavam üleolek materjalist või võitlus materjaliga?

Materjali, millega tuleb võidelda, mina lavale ei viiks. Vähemalt mitte enne, kui võitlus on lõppenud või kui ise arvan, et on lõppenud. Mulle on hästi oluline, et kontserdi ajal jõuaks inimesteni midagi tunnetuslikku, midagi sellist, mida ei saagi sõnadega seletada. See seletamatu «miski» ongi ju kunsti juures kõige väärtuslikum.

Tean omast käest, et kriitikule on suur väljakutse see hetk ära tabada ning – mis peaasi – seda kuidagi sõnastada.

Kriitikud on tõesti raskes olukorras, kuna kõik see, mida nad kirjeldavad või kritiseerivad, on enamasti see, mis ei ole kõige olulisem. Samas jällegi, kui kriitik üritaks anda edasi midagi sellest valdkonnast, millest me just rääkisime, siis peetaks teda ilmselt naiivseks või koguni ebaprofessionaalseks. Harvadel juhtudel, kui see siiski õnnestub, jõuab ridade vahelt see «miski» ka lugejani. Niisugune arvustus on samaväärne kunstiteosega, mida ta peegeldab. Kriitikul pole kerge, ta peab olema professionaal, kuid professionaalses arsenalis ei ole kõiki vahendeid, et anda edasi kõige olulisemat, mis kunsti-, teatri- või muusikasündmusel juhtub.

Millised soovid ja unistused teil pianistiks õppides olid? Kas need on täitunud?

Elu on mulle palju justkui ise kätte toonud, kuid olen osanud võimalustest kinni hakata, mõndagi olen ka käest lasknud. Mul on olnud võimalik valida. Erilisi unistusi või sihte, mille poole fanaatiliselt püüelda ja pürgida, pole mul olnud. Klaverit olen harjutanud küll, õppinud suure õhina ja tunnetusega sellest, et see eriala üsna meeldib mulle. Lapsena tahtsin väga rongijuhiks saada – see oli midagi niisugust, mida kujutasin endale lausa pildiliselt ette, eriti öist sõitu kuhugi kaugusse, tugev valgusvihk raudteerööpaid valgustamas. Selles oli mulle midagi ülipõnevat ja ihaldusväärset. Pianistina hakkasin tegevust leidma juba varases nooruses, tuli huvitavaid pakkumisi, soolokontserte ja mitmesugust koostööd eri solistidega. Unistamiseks nagu enam aega ei jäänudki.

Mida peate oma senise muusikukarjääri tippsaavutuseks?

Ei tahaks mõelda muusikast ja oma tegevusest pianistina kui saavutuste valdkonnast. Vaadates tagasi meelde jäänud esinemistele, erakordsetele saalidele, publiku reaktsioonidele, on see seotud pigem õnne- ja tänutundega. Elu on mulle kinkinud palju, olen selle eest talle südamest tänulik.

Kas pianistidel on ka mingi mõtteline maailma edetabel? Kunstiinimesed mõtlevad minu meelest veel hierarhilisemalt kui sportlased...

Tänapäeval on kõiksugu edetabelid muidugi väga moes. Ajalehed ja ajakirjad avaldavad neid diapasoonis kokkadest riigijuhtideni. Muusika valdkonnas on hierarhiad täiesti olemas, kasvõi näiteks honoraride suurust silmas pidades. Iga artist ja tema agentuur siis omakorda võitleb fee [tasu – e k] kasvatamise nimel, kuna sellega käib peale finantsilise külje kaasas ka prestiiž. Kuid kultuurinautijale on, hoolimata tema peale paisatavast meediatulvast, oluline ja põnevgi jääda rahulikuks, kuulata oma kõrvaga, näha oma silmaga, mõelda oma peaga ja siis ise otsustada.

Kas või kuivõrd hakkab uus amet EMTA rektorina mõjutama teie pianistikarjääri?

Kindlasti mõjutab. Rektori amet nõuab suurt pühendumist, kabinetis kohal olekut, tegelemist bürokraatiaga, kursis olemist paljude administratiivsete ja seadusandlike dokumentidega ning – mis peaasi – inimeste jaoks kohal olemist. Loomingulist, nagu ka pedagoogilist tegevust tuleb kindlasti vähendada. Olen selle enda jaoks läbi mõelnud ja siin ei ole probleemi.

Aga usun, et leidub piisavalt muusikasõpru, kellele on teie valimisvõit probleem: Eesti kaotas tipp-pianisti ja võitis ühe uue ametniku...

Ma pole kunagi olnud pianist, kes vahetpidamata esineb ja tunneb vastupandamatut tungi lavale pääseda. Lisaks on minu senine loominguline tegevus olnud Eestiga seotud vaid vähesel määral. Oma lemmiktegevust, lauljatega esinemist, lied-kunsti viljelemist jätkan ma võimaluste piires niikuinii. Eestis ja sealhulgas EMTAs on praegu palju suurepäraseid, andekaid ja perspektiivikaid pianiste. Nii keskeas kui ka päris noori. Tahaks väga, et kuuleksime neid ja neist palju rohkem. Sõna «ametnik» mind ei hirmuta. Ilma bürokraatiata ei saa tänapäeval kuidagi läbi. Oluline on märgata piiri, millest alatest saab sellest nähtusest takistus ja arengupidur.

Kas Dmitri Hvorostovski, teie viimaste aegade peamine lavapartner, teab juba teie valimisvõidust? Ning kui jah, siis mida ta selle peale ütles?

Teab küll. Ta saatis juba õnnitluse. Olin talle oma kandideerimisest varem rääkinud.

Mina pole kunagi EMTA rektori kabinetti sattunud, kuid olen tudengite käest kuulnud, et eelmised veerand sajandit seda asutust juhtinud Peep Lassmannil oli kabineti nurgas tiibklaver. Kas see jääb sinna ka teie ametiajaks?

See klaver on seal praegu ja sinna ka kindlasti jääb. Kuid luban, et päeva ajal ma kolleege klaverimänguga häirima ei hakka.

Millises seisukorras on EMTA praegu?

Meil on umbes 650 õpilast. Seega on EMTA suhteliselt väike ülikool, kuid selle teeb suureks ja keerukaks asutuseks eri valdkondade ja žanrite rohkus. Meie majas õpivad dirigendid, interpreedid, muusikapedagoogid, heliloojad, lauljad, džässmuusikud, muusikateadlased, elektronmuusikud, instrumentaalpedagoogid, näitlejad, lavastajad jne. Lisaks on iga osakonna sees veel eraldi koolkonnad ja voolud, mille olemasolu rikastab ja teeb seda organismi veel keerukamaks. Öelda ühe lausega, mis seisus see organism on, oleks ajakirjanduslikult huvitav, ent sisult ilmselt tühi. Iga selle organismi osa tuleb vaadelda nii eraldi kui ka laiemas kontekstis.

Kas murekohti pole?

Probleeme meil mõistagi on. Kasvõi alates oma kontserdisaali puudumisest, mis on meie kvaliteeti ja arengut seni kõvasti pärssinud. Valimisdebattide ajal toodi ühe probleemina välja ka majas valitsev õhkkond, mis võiks olla parem. Samuti vajavad tegelemist kõik välistudengitesse puutuvad teemad, usun, et Aasia tudengite taseme ja keeleoskusega seotud probleeme on võimalik lahendada mõne aastaga.

Aga kohalikku päritolu õpilased?

Eesti üliõpilased on omaette teema: nende ettevalmistus, tase ja valmisolek õpinguteks akadeemias ning hilisemaks professionaalseks eluks. Eriti pika õpiajaga erialade puhul, mille hulka kuulub igasugune pillimäng, peab akadeemia tulevaste üliõpilaste vastu huvi tundma palju varem. Kui tugev vundament jääb ehitamata, on ülikooli ajaks juba rong läinud.

Te olete EMTAs õpetanud juba 31 aastat. Kuivõrd on tudengid selle aja jooksul muutunud?

Kõige suurem muutus on suhtluses. Noored on palju vabamad, kui näiteks mina oma õpiajal üldse sain olla. Kui olin noor, siis uskusin, et maailm jaguneb täiskasvanud inimesteks ning sellisteks nagu mina. Aga mulle tundub, et tänapäeva noortel enam nii ei ole – noored tunnevad end palju vabamalt ning kindlamalt. Pedagoogina näib mulle, et noored ei arva, et mina õppejõuna olen tehtud mingist teisest materjalist kui nemad. Mingis mõttes oleme kõik võrdsed. Enam ei ole tunnet, et õppejõud on keegi, kes sind kontrollib ja kammitseb, kelle juuresolekul pead olema hästi ettevaatlik ning iga oma sammu ja sõna kaaluma, vaid pigem kaaslane ja nõuandja. On tekkinud uut tüüpi usaldus.

Mis selle muutuse on tinginud?

Seda on soodustanud muuhulgas tehnoloogia areng. Kui minul tuli noorena oma professorile helistada, siis võtsin kõigepealt tükk aega hoogu, valmistusin põhjalikult ning mõtlesin läbi, mis ma ütlen, pealegi sai helistada ainult teatud aegadel, kui õppejõud oli kindlasti ärkvel, vaba ja telefoni juures. Tänapäeval saavad tudengid saata õppejõule sõnumeid igal ajal, küsida nõu, jagada oma muret või rõõmu mitmesuguste kanalite kaudu. Kogu suhtlus on hoopis teistsugune. Mulle meeldib see.

Kas näete EMTAs uute erialade lisandumise vajadust?

See on katkematu protsess, mis on toimunud meie õppeasutuses peaaegu saja aasta vältel. Ühed erialad tulevad, teised lähevad. Uued erialad tulevad kindlasti. Kuid need peavad enne sündima, selleks peab olema kriitiline mass selle erialaga tegelevaid inimesi, kriitiline kogus teadmist ja teadvustatust. Ühiskonnas laiemalt räägitakse üsna palju humantaarerialade rohkusest, et nendega pole midagi peale hakata. Mina ei arva nii. Usun, et mida kaugemale areneb tehnoloogia, sealhulgas ka tehisintellekt, mida rohkem hakkavad tööd tegema robotid, seda rohkem tekib inimesi, kellel on aega, kes soovivad ise midagi luua, leida rakendust oma loovale mõtlemisele. Seega on humanitaarerialadel suur perspektiiv. Ka tehnoloogia arengu tõttu on võimalik uute muusikaerialade sünd. Need erialad hakkavad juba sündima, kuid praegu me veel ei tea, kuhu need välja arenevad.

Kas Eesti heliloojate, dirigentide ja interpreetide kõrge taseme kuvand paistab sellisena ka väljastpoolt? Või ainult vaadates Eestist, kus seda kohati jõuga kultiveeritakse?

See, et eestlastel läheb maailmas hästi, on väga tore. Maailmas muusikavaldkondades edukalt tegutsevaid eesti muusikuid on tegelikult üllatavalt palju. On väga oluline, et Eestit tuntaks maailmas, kuid arvan, et meil on palavikulise väljapoole suunatuse ja väljastpoolt tuleva imetluse ihalusega pisut liiale mindud. Sooviksin, et me meeldiks rohkem ka iseendale. Et meil oleks endal siin hea olla, et meie nurgatagused oleksid korda tehtud, et kultuur elaks, areneks ja oleks kättesaadav ka väikestes kohtades.

Teie eelkäija EMTA rektori ametis Peep Lassmann on üldsusele tuntud kui kirglik linnuvaatleja. Kas teil on samuti mingi niisugune kõrvalhobi?

Peep Lassmanni teadmised ornitoloogiast on täiesti hämmastavad. Arvatavasti on see harrastus andnud talle hea pidepunkti, aidanud pinget maandada ja saavutada tasakaalu. Minul ei ole ühtegi sellist kogu elu hõlmavat hobi. Läbi aja on mulle huvi pakkunud paljud erinevad asjad. Lapsena olin näiteks väga huvitatud taimedest, koolis oli üks minu iroonilise varjundiga hüüdnimedest Suur Botaanik. Teismelisena tegelesin fotograafiaga, näiteks oli mul 14-aastasena isikunäitus kino Kosmos fuajees. Viimastel aegadel paelub mind tehnoloogia, iseäranis vabavara. Loen ingliskeelseid Linuxi ajakirju, tarkvara puudutavates küsimustes ei vaja ma professionaalide abi juba ammu, kõigis arvutites installin operatsioonisüsteemi ja seadistan mulle vajaliku tarkvara ise. Aitan sõprugi. Mobiiltelefonid «rootin» viivitamatult ja paigaldan custom ROM-i. See on tore ja kasulik hobi ning hea ajaviide.

***

Ivari Ilja

Sündinud 3. mail 1959

Õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis, Tallinna Riiklikus Konservatooriumis ja Moskva Tšaikovski-nimelises konservatooriumis.

1978–1981 töötas kontsertmeistrina Estonia teatris. 1986 asus klaveripedagoogina tööle Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse (1994 dotsent, 1999 professor). 2000–2015 oli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveriosakonna juhataja. 2017. aastast EMTA rektor.

Debüteeris solistina 1979. aastal, on osalenud pianistina mitmel konkursil ning saavutanud auhinnalisi kohti. On andnud arvukalt soolokontsetre, esinenud koos sümfooniaorkestritega Eestis ja välisriikides.

Teinud koostööd mitme maailmakuulsa lauljaga, sealhulgas pikemat aega Irina Arhipova ja Dmitri Hvorostovskiga.

2001 pälvis Eesti Vabariigi kultuuripreemia, 2006 Eesti Muusikanõukogu aastapreemia ning 2008 Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Tagasi üles