Hans Platzgumer: kodumaa, millesse kinni jäädakse, on alati ängistav

Austria kirjanik Hans Platzgumer. Foto: Chris Nils Laine

Tänavusel Prima Vista festivalil esinev Austria kirjanik Hans Platzgumer alustas oma karjääri kõigepealt muusikuna. Tema sulest on ilmunud viis romaani, üks novell ja üks esseeraamat. Platzgumeri seni viimane romaan «Serval», mis äsja ka eesti keeles ilmus, jõudis 2016. aasta Saksa Raamatuauhinna longlist’i, teisisõnu aasta paarikümne parima saksakeelse romaani hulka.

Kogesite muusikuna juba väga varases eas, et edu on kõige ohtlikum joovastus. Kuidas käite ümber kirjandusliku eduga, mis on teile hiljuti osaks saanud?

Ma olen vahepeal õnneks tunduvalt vanemaks ja ka küpsemaks saanud ning arvan, et suudan kiiresti mööduva kuulsusega paremini ümber käia. Ent selle ahvatlus on endiselt väga ohtlik. Kui teatavatel eduperioodidel ütlevad paljud inimesed justkui ühest suust, kui äge ja tähtis see on, mida sa teed, siis võib see sulle kergesti pähe lüüa. Teisalt on aga ka muserdav, kui sul väga pikka aega üldse edu ei ole. Ma loodan, et suudan edaspidi hoida asju õiges vahekorras.

Oma viie raamatu tegevuspaigad olete pillutanud mööda maailma laiali: New York, Arktika, Tšornobõl, Los Angeles, Atacama kõrb Põhja-Tšiilis ja Liibüa kõrb. Kindlasti ei tõuganud teid seda tegema üksnes teie kodumaa niinimetatud ängistav kitsus?

Meie maailm on õnneks üpris suur ‒ ehkki siiski piiratud. Maailmaelu tahkude tundma õppimine võib täita kogu inimelu. Tähtis on, et seda tehakse ikka uuesti ja uuesti, kuniks selleks on võimalust. Mulle kirjanikuna pakub laia maailma mõiste inspireerivat pinnast. Kodumaa, millesse kinni jäädakse, on alati ängistav, sellest tuleb end vabastada ja teisi kodumaid tundma õppida. Mina teen seda inimesena ja autorina.

Romaani «Serval» ei kujunda mitte ainult sisuliselt, vaid ka kompositsioonilt tugevasti jaapani võitluskunsti karate filosoofiline mõttemaailm. Kas karate on ka praegu veel teie kirg?

Paari aasta eest tegin ma lõpu shotokanʼi karatega, mida olin pikki aastaid intensiivselt harrastanud. Võib-olla kirjutasin romaaniga «Serval» karate oma elust välja? Igatahes tunnen end praegu enamiku karate aspektide jaoks liiga vanana ega taha sellega enam tegelda. Ent sisuliselt, filosoofiliselt tunnen ma end karatega endiselt seotuna.

Oma viimase, umbes 50-minutilise audio-CD «Miniaturen» («Miniatuurid») koostamiseks kulus teil üksteist aastat. Mis on teie loomingulise visaduse ja minimalistliku väljendusvormi liikumapanev jõud?

Kui kunstnik on ühes asjas täiesti veendunud ja pürib selle poole ultimatiivse kirega, siis pole kriteeriumeid, nagu aeg või raha, mis võiks talle takistuseks saada. On asju, mida tuleb lihtsalt teha, maksku see mis maksab. «Miniatuuride» CD oli üks niisugune teos. Ja seda on samuti iga romaan, mida ma kirjutan. Iga romaan saadab mind mitu aastat läbi elu. Mitu aastat on ta minu elu. Millalgi teeb ta tee vabaks muu jaoks.

Olete öelnud, et kirjutamine on kõige vabam kunstivorm, kuid muusikat ei taha te ikkagi jätta. Milline on kirjanduse ja muusika vahekord teie edaspidises loomingus?

Kirjanikuks olemine tõrjub minus silmanähtavalt kõrvale muusikut. Seda arengut võib täheldada juba üle aastakümne. Võib-olla see ühel päeval pöördub. Kuid ma mõtlen, et mida vanemaks saan, seda enam saavutab kirjutamine ülekaalu. Kirjutamine on neist kahest väljendusvormist intellektuaalsem ja ta on seotud väiksema füüsilise pingutusega. See sobib mulle praegu lihtsalt rohkem.

Mis ajendab teid osalema Prima Vista taolistel kirjandusfestivalidel?

Mulle pakub lõbu suhelda teiste autoritega, õppida tundma uusi lähenemisi kirjandusele ja astuda otsesesse kontakti oma lugejatega. Kirjanik on ju iseenesest väga üksildane elukutse. Töötatakse üksinda, sukeldutakse iseendasse. Niisugused lugemisturneed ja festivalid on nagu puhkus.

Kui teil oleks nüüd lõpetuseks võimalus anda Eesti lugejatele paar kultuurisoovitust, üks kirjandusest ja teine muusikast, siis millised need oleksid?

Namedropping või soovituste andmine ei ole kunagi olnud mu tugev külg. Samuti ei tea ma, mis on Eesti turul saadaval. Aga lubage mul öelda, et mitte kunagi pole vale lugeda Max Frischi või kuulata Igor Stravinskit.

***

Hans Platzgumer

Sündinud 1969.

Lõpetas Viini muusikakõrgkooli elektroakustika alal

Rändas 1989. aastal Berliini kaudu New Yorki, kus saavutas oma samal aastal asutatud bändiga H. P. Zinker rokkstaari staatuse. Ühtlasi on mänginud veel ansamblites Die Goldenen Zitronen ja Queen Of Japan.

Komponeerinud teatri- ja kuuldemängumuusikat ning kaks ooperit, töötanud filmimuusikaga, üllitanud kümneid albumeid ja andnud üle maailma umbes 2000 kontserti.