Bonello: tahtsin teha teravat filmi Pariisist

Prantsuse režissöör Bertrand Bonello Foto: DENIS ROUVRE/NYT

«See on film, kus tegevus olulisem kui sõnad,» ütleb Prantsuse režissöör Bertrand Bonello oma uue linateose «Nocturama» kohta.

«Nocturama» on filmide «Saint Laurent» ja «Lõbumaja» režissöörina tuntud Bertrand Bonello kirjutatud ning lavastatud provokatiivne lugu, mis paneb kokku tänapäeva Euroopas ülimalt aktuaalselt mõjuvad teemad: poliitilise radikaliseerumise ja tarbijaühiskonna. Filmi esimene pool jälgib gruppi erineva taustaga noori, kes liiguvad hommikuses Pariisis koordineeritult nii metroos kui ka tänavate labürindis, ning ei lähe muidugi palju aega taipamaks, et kamba eesmärk on terrorism.

«Nocturama» teine pool jälgib aga samade noorte hängimist hiigelsuures luksuslikus kaubamajas, kus nad end politsei ja välismaailma eest varjavad. ««Nocturama» võtmeküsimus on eelkõige «kuidas», mitte niivõrd «miks»,» räägib lavastaja Pariisis intervjuud andes. «Vastuse küsimusele «miks» võtab tabavalt kokku episoodilises rollis üles astuv filmi ainuke nn staarnäitleja Adèle Haenel, kes ütleb: «Ükskord see pidi juhtuma.»»

-Euroopat tabanud terrorismirünnakute tõttu mõjub «Nocturama» aastal 2017 hirmutavalt aktuaalselt, aga tegelikult sündis selle idee juba varem.

Jah. 2011. aastal tegin filmi «Lõbumaja» («L’Apollonide»), mille tegevus toimub 20. sajandi alguses. Pärast seda tekkis mul kerge hirm, et hakkan oma kaasajast võõranduma, ja lubasin endale, et lavastan peagi midagi väga-väga tänapäevast.

Tänapäevase all mõtlesin eelkõige midagi sellist, mis oleks pingeline ja terav ja mille tegevus toimuks Pariisis. Kusjuures minu idee oli näidata Pariisi ilma liigseid sõnu tegemata ja tuua sisse ka poliitilist aspekti. Põhimõtteliselt võib öelda, et see film sai tõuke nii sellest olukorrast, milles maailm praegu on, kui ka minu kinematograafilistest ambitsioonidest.

Kirjutasin stsenaariumi peaaegu valmis, aga siis jäi see kolmeks-neljaks aastaks seisma, sest vahepeal oli mul võimalus teha film Yves Saint Laurentist.

-See ei olnud siis teie enda idee, kuulsast moeloojast film teha?

Ei, seda pakkusid mulle produtsendid, aga kahtlemata oli Yves Saint Laurent väga vastuoluline ja huvitav kunstnik ning teda kehastanud Gaspard Ulliel suurepärane ja äärmiselt tundlik näitleja. Aga jah, omaenda projekti pidin tookord ajanappuse tõttu riiulile jätma. Lõpetasin «Nocturama» stsenaariumi 2014. aastal.

-See tähendab, et film ei ole inspireeritud 2015. aasta novembris toimunud terrorirünnakutest Pariisis, nagu paljud ilmselt arvavad?

Ei, absoluutselt mitte, selleks ajaks oli «Nocturama» juba valmis ja monteeritud. Küll aga muutsime filmi pealkirja. Algul kandis stsenaarium pealkirja «Paris est une fête», mis on Ernest Hemingway romaani «Pidu sinus eneses» («A Moveable Feast») prantsuskeelne pealkiri ja millest sai pärast terrorirünnakuid teatud mõttes lootuse sümbol – raamat, mida inimesed üksteisele kinkisid. Oli selge, et seda pealkirja me jätta ei saa, ja uut otsides pöördusin muusika poole.

«Nocturama» on Nick Cave’i 2003. aasta albumi pealkiri ja mulle meeldis see idee  – hübriid ladina- ja kreekakeelsest sõnast, mis peaks tähendama öist nägemust. Küsisin Nicki käest, kas tohin seda oma filmi pealkirjana kasutada, ja ta lubas. Kusjuures Nick rääkis, et viitas selle sõnaga piirkonnale loomaaias, mis on loodud spetsiaalselt ööloomadele. See sobis mulle suurepäraselt.

-Olete öelnud, et Pariis on filmimiseks raske linn. Mida te selle all silmas peate, pigem filmiloojad ju armastavad Pariisi, eriti romantiliste stseenide ülesvõtmiseks?

Jaa, niisama ringijalutamiseks on Pariis imeilus, aga filmides tekib väga palju nii-öelda tehnilisi probleeme. Alates juba sellest, et taevas on Pariisis väga harva sinine, enamasti ikka hall. Nagu ka majad. Pariisi imeilus arhitektuur ei ole ka loodud filmitegijate huve silmas pidades. Kui sa näiteks lähed New Yorki, on seal palju lihtsam ilusat fotot teha. Pariisis tuleb kõigepealt leida õige nurk, sest tihtipeale käib linnas ehitustöö või renoveerimine, palju on igasuguseid silte ja reklaamplakateid jne.

-Ja sealsamas ütlesite ka, et teile meeldivad kaubamajad.

Tegelikult mulle ei meeldi kaubamajad, aga nad paeluvad mind. Kui mõtlema hakata, on kaubamajad ühed täiesti hullumeelsed leiutised. Nagu mingi omaette kunstlik täiuslik maailm keset ebatäiuslikku pärismaailma. Kaubamajades ei ole aknaid, nii et sul puudub sees olles täielikult side reaalsusega, kõik seal hüüab sulle, et maailm on ilus ja võrratu. Tahad süüa? Kaubamajas saab süüa. Sul on vaja käterätikut vannituppa? Kaubamajas on see olemas. Seal on kõik olemas ja kõik tundub seal olevat perfektne, ning see on mu meelest natuke õõvastav. Sellepärast ma olengi kaubamajadest sisse võetud, kuigi nad ei meeldi mulle.

Me filmisime kunagise kuulsa La Samaritaine’i kaubamaja hoones, kuhu ise siis nn oma kaubamaja ehitasime – ja läksin igal nädalavahetusel sinna võteteks ettevalmistusi tegema. Jalutasin mööda maja ringi oma väikese kaameraga ja ühel hetkel oli seal täiesti hirmutav olla – ihuüksinda, seltsiks ainult mannekeenid, ümberringi võlts ja kunstlik tehismaailm. Ja samal ajal sa tead, et seda kõike müüakse sulle kui päris elu. Ei, see ei ole päris elu, see on väljamõeldis.

-Filmis on palju noori näitlejaid, kuidas ja mille põhjal te nad valisite?

Näitlejate valimine kestis peaaegu üheksa kuud, kohtusin selle aja jooksul väga paljude noorte inimestega. Tahtsin, et see oleks segu erinevatest tüüpidest – mõnel neist pole näiteks üldse varasemat filminäitlemiskogemust. See oligi minu eesmärk, et tuua esile selle grupi mitmepalgelisust. Ma armastan pärisnäitlejaid, aga ma tahtsin, et filmis oleks uusi nägusid, kelle on teistsugune lähenemine, teistsugune miimika ja kehakeel.

-Kehakeel on filmis ka väga oluline, sest teksti on «Nocturamas» vähevõitu.

Jaa, ma ei tahtnud mingil juhul sõltuda dialoogist, minu eesmärk oli, et kogu see pinge antaks edasi tegevusega. Ja muusikaga, millel on samuti «Nocturamas» väga suur roll.