/nginx/o/2017/05/09/6643235t1h357e.jpg)
«Nocturama» ajastus ja sisu sattus ebamugavalt lähedale tõelistele Pariisis toimunud terroritegudele. Kuidas mõjutab film meie arusaamist tegelikkusest ja kuidas võiks see pärisinimeste tegevust mõjutada?
«Nocturama» 2016 Prantsusmaa
Režissöör Bertrand Bonello, osades Finnegan Oldfield, Vincent Rottiers, Hamza Meziani, Manal Issa, Martin Guyot
Kestus 130 minutit
Ekraanil alates 5. maist
Prantsuse režissööri Bertrand Bonello päevakajalise põnevusdraama «Nocturama» teises pooles on stiilselt üles võetud stseen, kus üks filmi noortest kuritegelikest peategelastest kihutab keset ööd kartautoga inimtühjas kaubamaja koridorides muretult ringi, olgugi et lõi kaasa Pariisis paanika vallandanud terrorirünnakute organiseerimises. Samal ajal, kui kogu linn ootamatute plahvatuste pärast hirmust väriseb ning meedia kihab, redutavad kaose vallandanud uhked radikaalid nimelt värvikirevas kohas, kus lõbutsemiseks leiab sadu viise. Nad kuulavad valju muusikat, käperdavad mannekeene, proovivad selga riideid, võtavad vanni ning vehivad lelupoest saadud mängurelvadega, tundes jahmatavat ükskõiksust dramaatiliste kuritegude tagajärgede suhtes.
Bonello ei keskendu kahevaatuselises «Nocturamas» teadlikult pahategijate motiividele, vaid kujutab neid üksikasjalikult oma põrgulikke plaane ellu viimas ning seejärel üheskoos tühjas kaubamajas häbitult aega veetmas. Nende põhimõte on: «Kõigepealt töö, siis lõbu.» Kuna fookuses ei ole terrorirünnakute täpsed tagamaad, vaid rünnakute korraldamise meetodid ning sellele järgnev tähistamine, võib nii mõnigi vaataja enda käest õlgu kehitades küsida, millist eesmärki «Nocturama» üldse kannab, aga filmi võlu peitubki teistmoodi lähenemises teemale, mis päriselt Pariisis toimunu tõttu tundub äärmiselt aktuaalne.
Bonello film ei ole kaugeltki reaktsioon või kommentaar Pariisi lähiaastatel tabanud terrorile, sest «Nocturama» keskne idee tekkis autoril palju varem. Samasugune olukord oli hiljutise põnevikuga «Bastille’ päev», kus Idris Elba mängitud CIA agent püüab välja selgitada, kes on süüdi Pariisis toimunud terrorirünnakutes, kuid erinevalt tollest filmist on «Nocturama» mõtterikas ja kunstiliselt tugev (kiitus mõjuva värvi- ja muusikavaliku eest). Käesoleva loo teevad õudustäratavaks ennekõike selle keskmes oleva terroristide seltskonna mitmekesisus; nende ülevoolav ülbus, enesekindlus ning intelligentsus.
«Nocturama» kutsub esile samasugust võõristust nagu Gus Van Santi «Elevant» (2003), mida inspireeris Columbine’i koolitulistamine, või vastuolulise Larry Clarki «Kiusaja» (2001), kus igavlevad noorukid planeerivad salaja mõrva, saamata aru, kuivõrd koledad nende kavatsused on. «Nocturama» on küll pikavõitu, kestes enam kui kaks tundi, ja Pariisi labürintlikel tänavatel üles võetud esimene pool mõjub tagantjärele rutiinse sissejuhatusena meeletule ööle kaubamajas, kuid kogu filmi läbib omamoodi haiglaslik energia ning ehmatavalt teotahtelise tegelaskonna käitumine suudab ühtaegu paeluda ja kummastada.
Tänapäeval pannakse noortele pähe mõte, et igaühel on võimalik maailma muuta. «Nocturama» annab mõista, et mõned võivad püüda seda teha ekstreemselt vägivaldsel viisil.
/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)