Vaimu monoloog laibale

Vanas Anatoomikumis on publiku ees Vanemuise monolavastus «Vaim masinas. G.F. Parrot» Merle Jäägriga peaosas. Foto: Heikki Leis

Tähistamaks Tartu Ülikooli rektori, teadlase ja valgustaja G. F. Parroti 250. sünniaastapäeva jõudis vanas anatoomikumis publiku ette Vanemuise monolavastus «Vaim masinas. G. F. Parrot» Merle Jäägriga peaosas. 

Kuulsa õpetlase vaim ilmub hauapimedusest tagasi oma elutöö juurde, et pidada veel üks viimane loeng. Ainsaks kaaslaseks lahkamist ootav laip, meenutab Parrot öös ja üksinduses oma rikast elukäiku, selle kõrghetki ja kaotusi, vaateid ja väärtusi.

Elulooliste-ajalooliste seikade kõrval kerkivad esile probleemid, mis tänapäevalgi mitmeid haritud päid vaevavad: inimliku õnne võimalikkus, naisküsimus, loomkatsete eetilisus, teaduse ja hariduse autonoomia, võimu ja vaimu lahusus, interdistsiplinaarsus, teaduse rahastamine ja kuidas vältida teaduse taandumist pelgalt meelelahutuseks. Teaduse ja hariduse heaks kirglikke kõnesid pidades, kord hellast mälestusest heldides, kord raevutsedes õigust nõudes, kummitab vana vaim mööda auditooriumi. Laip vaatab lavatsilt, silmad suured peas.

Lavastuse nimi «Vaim masinas» on parafraseering filosoofiaajaloo mõistest «kummitus masinas». Iroonilisevõitu termini võttis kasutusele inglise filosoof Gilbert Ryle, märgistades sellega kartesiaanliku dualismi isikukäsitlust, mis jagab inimisiksuse kehaks ja vaimuks ehk siis masinaks ja kummituseks masinas. Vanemuine rõhutab kummituse asemel vaimu, mis võib tähistada nii meelt, teadvust kui ka kummitust. Sõnamäng nimes aitab ka väikest segadust vältida, nimelt on lavastus «Kummitus masinas» meie lavadel juba olnud – Mart Kolditsa autorilavastusena Von Krahli teatris 2009. aastal. Masinaks, milles Parroti vaim endiselt elutseb ja rõõmsalt ringi kummitada kolistab, on vana hea alma mater ise.

Kirjanik Meelis Friedenthal on «Vaim masinas» teksti kirjutamisel olnud töös allikmaterjalidega kiiduväärselt põhjalik (nagu ikka). Kuigi sisult ja temaatiliselt on näidend väga huvitav, toovad ajaloolase detailitäpsus ja info kuhjamine kaasa mõned dramaturgilised nõrkused.

Faktoloogilised tekstimassiivid kipuvad kohati lohisema, mistõttu tekib vaatajal paiguti tunne, nagu oleks ta kõvale puupingile kuivavõitu loengut kuulama sattunud, kusjuures lektor ei häbene ka hajameelsematele tudengitele peoga vastu lauda lajatada või kõrva karjuda, et neid unelusest äratada. Kaardikepp õnneks käiku ei lähe.

Enamgi veel loovad Parroti mahukad monoloogid mulje, nagu oleks kangekaelne kadunuke roninud hauast välja iseenesele matusekõnet pidama, et kõik ta anded ja saavutused saaksid ikka kindlasti üles loetletud ning kellelegi tema suursuguse isiku suhtes mingitki kahtlust ei võiks jääda.

Nii on ka Parrotit lavastuses kujutatud parimas valgustuse vaimus optimistlikult ja juubeldavalt, aplodeerides tema panusele üldise progressi hüvanguks. Ajalooline tegelaskuju on plakatlikult üheplaaniline – igati õilis, eetiline ja eeskujulik karakter (tunneb kaasa väikestele tibukestele, kes teaduskatsetes hukka saavad; arvab naistest peaaegu et hästi; tahab vaeseid talupoegi harida jne), kelle suurimaks paheks ehk väike mekutamine laboripiirituse kallal. Õpime tundma suurt vaimu, nagu see üle sajandite ajaloohämu tänapäeva terendab, kuid inimene ise jääb varjatuks.

Kogu selle tühja ruumi, mis Parroti tegelaskuju visandlike piirjoote ümber haigutab, mis hajuval vaimul elust ja hingamisest puudu jääb, täidab näitleja Merle Jääger omaenese kordumatu isiksusega. Küllap teadlikult ja taotluslikult, sest ühes esietenduse-eelses intervjuus rõhutas lavastaja Tiit Palu, et otsib teatris ennekõike inimest.

Pole vahet, kas see inimene on mees või naine, on see Parrot või Merle Jääger. See toob kaasa pisut häiriva võõritusefekti, mis lavastust lammutab. Tekib skisofreenilisevõitu duaalsus, kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal. Ehk siis kord domineerib Parrot, siis jälle tõuseb Merca pinnale. Esietenduse sujumist segasid ka näitleja probleemid tekstimahu ja oma hääleaparaadi haldamisega.

Lavastuse tehnilise poole dikteerib mänguruum. «Vaim masinas» etendub vana anatoomikumi värskelt renoveeritud ringiauditooriumis, mille autentsed puupingid, muuseumieksponaatideks muutunud ajastutruud laboritarvikud, tume mööbel ning kuldne valgus tekitavad eheda «Doktor Tulpi anatoomialoengu» meeleolu. Ehkki ringikujulise saali ülesehitus seab raame näitleja liikumisele ja lavastuslikele võimalustele, on paigal hea akustika ja valgustusvõimalused.

Ajaloolist tausta arvestades mõjub «Vaim masinas» kelmivõitu provokatsioonina. Oli ju Parrot teadaolevalt suur teatrivastane, kes peale pärast Tartu Ülikooli taasavamist 1802. aastal koos ülikooli kuraatori F. M. Klingeriga Tartus teatritegemise ära keelas põhjendusega, et selline labane meelelahutus mõjub halvasti tudengite moraalile ja õppetööle.

Pole teada, kas Parrotit ajendas soov tsaariga häid suhteid säilitada või olid tal isiklikumad põhjused (Parroti esimene naine oli näitleja). Ehk kummalisemgi on Klingeri roll teatrikeelus, oli ta ju nooruses Saksamaal kirjutatud näidendiga «Torm ja tung» tervele kirjandusvoolule nime andnud. Keeld kehtis Tartus üle viiekümne aasta ja pärast selle tühistamist ei läinud palju aega Vanemuise loomiseni. Nüüd, paar sajandit hiljem, tuleb Vanemuise teater Parroti ehitatud ülikooli, tema kavandatud hoonesse ja teeb seal lavastuse Parrotist enesest. Teater on tegu, on ellukutsumine, omamoodi nõidus isegi. Huvitav, kas vana Parroti vaim ilmub välja oma kantsi kaitsma või pöörleb vurrkannina hauas ringi.

Ettepanekuga Parroti vaim lavale tuua pöördus Vanemuise poole TÜ ajaloomuuseum. Kiiduväärt, et pika ajalooga ülikool oma väärikaid vaime niisama riiulile tolmu koguma ei jäta. Ideaalis võiks rakendada Sigatüüka võlurikooli põhimõtteid, mille kõik vaimud koolielust aktiivselt osa võtavad ja vajadusel maskottide või nõuandjatena rakendust leiavad. Ja kui mõni vana ja väsinud õppejõud õhtul oma kabinetis sureb, ei takista siiski miski tema vaimul järgmisel hommikul loengusse minemast.

**

«Vaim masinas. G. F. Parrot»

Esietendus 5. mail Tartu Ülikooli muuseumi vanas anatoomikumis 

Autor Meelis Friedenthal

Lavastaja Tiit Palu

Kunstnik Maarja Meeru

Videokunstnik Janek Savolainen

Valguskunstnik Kaspar Aus

Muusik Heiki Palm (tšello)

Mängib Merle Jääger